1/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Sada ja rohkem tiivalööki sekundis

Ühtäkki ümbritses mind kummaline madal surin, mida vürtsitasid lühikesed teravad tsäutsatused, vahel ka ülikõrged tärinad. Imekaunid ja imetillukesed olendid kihutasid siia-sinna, nende lendu saatev kaelamurdev õhuakrobaatika oli vaevu silmaga jälgitav. Alles istus linnuke oksa peal, kümnendiksekundi pärast teda seal aga enam pole. Seisin avaral puurõdul, kuhu oli riputatud neli suurt söödanõud koolibrite ligimeelitamiseks, kolm-nelikümmend, justnagu muinasjutulise haldjarahva seast pärinevat tiivulist minu ümber sähvimas, ja mõtlesin, et kas võib ühe loodusesõbra jaoks olla veel lummavamaid hetki.

Koolibrid on eelkõige tuntud kui linnurühm, mis torkab silma erakordselt väikeste kehamõõtudega. Enamik liike on 6–12 sentimeetrit pikad ja kaaluvad 2,5–6,5 grammi. Kuubal elav kimalaskoolibri (Mellisuga helenae) ja Brasiilia ning Surinami metsade asukas Phaethornis ruber kaaluvad vähem kui 2 grammi, mis teeb neist maailma väikseimad linnud ja ühtlasi ka maakera väikseimad püsisoojased loomad. Kõige suurem koolibri, suurkoolibri (Patagona gigas) kaalub 19–21 grammi ja on seega väheldase pääsukese mõõtu. Võrdluseks: maailma väikseim selgroogne loom, tilluke kääbuskala Pandaka pygmaea kaalub üksnes 0,2 grammi.

Sugulased on suuremad
Koolibrite lähimateks sugulasteks linnuriigis on uusima süstemaatika kohaselt piiritajaid ja puispiiritajad, kuigi nende paigutamine looduse süsteemi on olnud pikka aega vaidlusalune küsimus, sest pole päris selge, kas piiritajatel ja koolibritel on olnud kunagi ka ühised esivanemad või on mõlemad rühmad pika evolutsiooni käigus omandanud sarnaseid jooni nii anatoomias, kehakujus kui ka füsioloogias. Piiritajaid ja koolibreid ühendavad mitmed sarnased jooned luustikus, kaelalihastikus ja selles,kuidas närvikiud seonduvad tiivalihastega. Lisaks on DNA analüüs näidanud, et neil on üks ühine ja unikaalne ensüüm. Tõsiasi on aga see, et koolibreid võib tänapäeval leida ainult Ameerika kontinendil, mis eraldus ürgsest Gondvanast rohkem kui 100 miljoni aasta eest, piiritajaid aga kõikidelt mandritelt peale Antarktika ja puispiiritajaid Kagu- Aasiast ning Indoneesiast.

Sada ja rohkem tiivalööki sekundis
Mis võiks olla teine üldtuntud koolibritega seonduv iseärasus erakordse väiksuse kõrval? Küllap on selleks tõsiasi, et need linnukesed on suurepäraselt kohastunud surulennule. Nõnda nagu hämarikuliblikad surudki, hõljuvad nad tiibadega kiirelt veheldes õite kohal ja joovad nektarit. Koolibri tiivalöökide sageduse kohta sekundis võib leida väga erinevaid andmeid. Üks Põhja-Ameerika koolibriliik Archilochus colubris on pulmatantsu lüües saavutanud sellise tulemuse nagu 200 tiivalööki sekundis, tavalisel toitumisel, mis tähendab õite kohal surumist, on see näitaja väiksematel liikidel 70–80 ja suurematel paarikümne ringis. Ka suruliblikate tiivad ei vehi õie kohal hõljudes sagedamini kui väikestel koolibritel.
Tihti küsitakse viktoriinides, et nimetage nüüd loom, kes suudab lennata tagurpidi. Koolibri on kahtlemata õige vastus, kuigi ka kiilid ja sirelased tulevad selle trikiga toime. Lisaks suudavad need linnud hõljuda ka külgsuunas. Koolibrite unikaalne osavus tuleneb nende keha-, eelkõige tiiva ehitusest. Tiivaotsad on õ-tähe katuse kujulised ja võimaldavad tiiva omanikul oma erilisi lennulihaseid kasutades liikuda õhus igas suunas märkimisväärse kiiruse ning osavusega. Helikopteri tiiviku kavandamisel on võetud õppust just koolibritelt ja kiilidelt. Koolibrite tiivavöötme ehitus erineb suuresti teiste lindude omast, silmatorkav on tiiba kehaga ühendava liigese liikuvus, näiteks annab tiiba ümber telje pöörata 180 kraadi ulatuses!
Lennulihased moodustavad linnukese kehakaalust ühe kolmandiku ja on erakordselt hästi energiaga varustatud. Meie rändlindudel näiteks, kes igal kevadel ja sügisel läbivad tuhandeid kilomeetreid, on lennulihaste osakaal kehamassist ümmarguselt viiendik. Kui evolutsioon on nõnda palju investeerinud tiibadesse, siis on tõenäoselt midagi pidanud jääma tagaplaanile ja nii see ka on. Koolibrite jalad lubavad neil vaid oksal istuda, kõndimine ja puuvõras ronimine ei tule kõne allagi. Praktiliselt sama võime näha ka piiritajate juures.
Ülimalt energiakulukas hõljumine õite kohal eeldab lihaste erakordselt head hapnikuvarustust. Koolibrid hingavad minutis 300 korda, kuuma ja lämbe ilmaga lennates kuni 500 korda ja erakordsetel puhkudel isegi 1000 korda! Võrdluseks: meie kuldnokk hingab keskmiselt 30 korda ja meie ise 14–18 korda minutis.
Nelja-viie grammi raskuse koolibri ööpäevane energiavajadus on 30–35 kilokalorit. Umbes sama palju energiat vajab näiteks magav 70 kilogrammi raskune inimene pooles tunnis.
Et kõik vajalikud kalorid kenasti kätte saada, tuleb koolibril päeva jooksul läbi põristada kuni tuhat õit, sest valdavalt on nende linnukeste toiduseks energiarikas õiemahl. Ainuüksi õiemahlast jääb aga väheseks, nende lindude jaoks eluliselt tähtsaks suutäieks on tillukesed putukad ja ämblikud. Viimaste osakaal koolibrite söögilaual on umbes kümmekond protsenti ja nad on asendamatu valguallikas, ilma milleta organism ei suuda normaalselt töötada.
Nektarit imevad koolibrid oma painduva ja pika õõnsa keele abil, mille näsaline tipp on tavaliselt kaheks lõhenenud, kumbki haru u-kujulise läbilõikega. Õiemahl liigub keelekanalisse kapillaarjõu mõjul, millele linnud aktiivse „limpsimisega” kaasa aitavad. Nokk talitleb selle keeruka „pumba” juures vahendina, mille abil nektarit söögitorusse pressitakse. Nokk on ka põhiline putukapüügivahend, kusjuures pikanokalised liigid suruvad taimede kohal ja nopivad sealt lülijalgseid, lühemanokalised aga hangivad saaki nagu väikesed pistrikud putukaid õhust rünnates.
Eelnevast nähtub, et koolibrid elavad tõepoolest väga kiiret elu. Tööpäev on valgest pimedani, ikka ühelt õielt teisele, siis lühike puhkus ja uuesti … Mis juhtub aga siis, kui saabub öö, sest suur hulk liike elab mägedes, kus ööpäevane temperatuurikõikumine võib küündida isegi 15 kraadini? Öö on tõesti raske aeg, eriti veel nii tillukesele kiire ainevahetusega loomakesele nagu koolibri. Aitab aga iidne energia kokkuhoiu strateegia, mille kasutajaid leidub pea kõikides loomarühmades. Tardumus, millega kaasneb kehatemperatuuri langemine 18–20 kraadini, vähendab oluliselt energiavajadust ja just sellises seisundis saadavad öö mööda väga paljud koolibriliigid. Letargiline linnuke on küll kerge saak öösel ringi hiilivatele kiskjatele, aga sellegipoolest on koolibrite evolutsioon seda võimalust toetanud. Tõsi, on selgunud, et mõned liigid suudavad toitu otsida ka hämarikus.
On tähele pandud, et osad koolibriliigid eelistavad suuri, kellukesekujulisi rippuvaid õisi, mis on säravpunased, oranþid või kollased. Teisi liike aga tõmbavad ligi suured valged õied, millele annab erksust punane muster. Huvitav on siinkohal, et mainitud õied on peaaegu lõhnata. Nektarit hankides kannavad linnud õietolmu ühelt taimelt teisele ja siit järeldub, et need taimed on „teinud panuse” õietolmu levitamisel just koolibritele, mitte putukatele, keda magusa lõhnaga ligi meelitada. Koolibri silm on kõige tundlikum just värvispektri soojade suruvad taimede kohal ja nopivad sealt lülijalgseid, lühemanokalised aga hangivad saaki nagu väikesed pistrikud putukaid õhust rünnates. Eelnevast nähtub, et koolibrid elavad tõepoolest väga kiiret elu. Tööpäev on valgest pimedani, ikka ühelt õielt teisele, siis lühike puhkus ja uuesti … Mis juhtub aga siis, kui saabub öö, sest suur hulk liike elab mägedes, kus ööpäevane temperatuurikõikumine võib küündida isegi 15 kraadini? Öö on tõesti raske aeg, eriti veel nii tillukesele kiire ainevahetusega loomakesele nagu koolibri. Aitab aga iidne energia kokkuhoiu strateegia, mille kasutajaid leidub pea kõikides värvide suhtes. Nagu looduses ikka, on see taas näide, kuidas aastamiljonite jooksul kõrvuti arenenud liikidel on tekkinud mõlemale osapoolele kasulikke kohastumusi.

Riiakus on geenides
Pidevalt tagantkihutav nälg ei ole ilmselt kuigi hästi mõjutanud koolibrite loomust. Nad on valdavalt solitaarsed ehk elavad üksi. Seda rõhutab ka mitmete liikide ingliskeelne nimetus hermit (eremiit). Emane ja isane saavad põgusalt kokku üksnes selleks, et isane saaks sugurakke üle anda. Enamasti on aga need tillukesed sädelevad olevused vägagi riiakad. Isegi seal, kus inimeste pakutavat toitu voolab ohtralt, läheb ikka ja jälle tüliks.
Kui isane koolibri leiab ohtralt õitseva põõsa, siis käib ta kiiresti õied üle ja istub põõsa lähistele kõrgemale kohale, kust on võimalik jälgida lähenevaid vaenlasi ja konkurente. Kui keegi julgeb tema hoiatushüüdudest, teravatest trkt-trkt-trkt häälitsustest hoolimata õitele läheneda, ründab linnuke sissetungijat ja algab tõeline õhulahing nokk noka, küüs küüne vastu. Vahel potsatavad võitlejad tillukese sulepallina maapinnale. Uurijad on aga leidnud, et tõsiseid vigastusi ei suuda linnud teineteisele tavaliselt tekitada.

Erilised pesad ja suled
Isased koolibrid paarituvad innaajal mitmete emaslindudega. Kõik ülejäänu: pesa ehitamine, haudumine ja poegade üleskasvatamine on ainuüksi emase õlul. Troopiliste ja subtroopiliste liikide puhul on pesitsusperiood üsna umbmäärane mõiste ning sõltub enamasti vihma- ja kuivaperioodide vaheldumisest. Üldiselt on pulmaaja eelduseks õiterohkus. Piirkondades, kus on aastaringi ohtralt õitsevaid taimi, võib ka aastaringi leida koolibripesasid. Tillukesed pesad punutakse samblaväätidest, taimekiududest ja vooderdatakse pehme materjaliga. Pesad peidetakse tihedasse põõsastikku, vahel kinnitatakse need ämblikuniite kasutades lehtede alaküljele, mis pakub varju vihma eest. Pesasid võib leida mõne sentimeetri kõrguselt kuni kõrgete puude latvadeni. Emaslind muneb pessa kaks valget muna, mis pole suuremad kui oad. Mune haudutakse veidi üle kahe nädala, peaaegu paljad ja esialgu pimedad pojakesed aga veedavad pärast koorumist pesas kuni kuu aega, kõrgmägedes isegi kauem. Silmad avanevad poegadel alles kahe nädala pärast. Ema toidab poegi ka mõnda aega pärast seda, kui need on pesast lahkunud.
Isased koolibrid on enamiku liikide puhul värvikama sulestikuga kui emased. Polügaamsete lindude puhul on see üsna tavaline, sest isastel on vaja võita võimalikult rohkemate paariliste tähelepanu. Võib veel tähele panna, et tihedas metsas elavad liigid ei ole nii särava sulekuuega kui avatud maastike elanikud, sest uhke välimus näib olevat argumendiks ka omavahelistes tülides toidukonkurentidega.
Koolibritele omaste iseärasuste ritta kuulub ka tõsiasi, et nende sulestik erineb teiste lindude omast. Nimelt puuduvad täiskasvanud lindudel udusuled, ainult pesapoegadel võib leida hõreda udusulestiku. Hõre sulestik on oluline kohastumus – tillukeste lindude kehast eraldub aktiivse lennu ajal suur hulk soojust, mis peab kiiresti hajuma ning udusulepolster tooks kaasa koolibrite ülekuumenemise.
Isaslindude kurgu all ja pealael helklevaile sulgedele annab värvikuse sulgede füüsikaline ehitus. Erilised imeõhukesed struktuurid suleservades murravad valguskiiri ja värvid hakkavad mängima, kui lind oma asendit muudab. Kord helgivad suled nagu paljudest eri liiki vääriskividest kokku pandud pross, siis aga kaob sära täielikult, et järgmine sekund uuesti lahvatada. Niisugune sulestiku veiklemine muudab koolibrite määramise üsna keeruliseks ülesandeks. Tiivad on koolibritel valdavalt tumedad ja läiketa, saba aga varieerub suuresti lühikesest labidataolisest lehvikust kuni pikkade lehvivate suliseheteni.

Kutsuda koolibri koduaeda või mitte?
„Lendavad kalliskivid” on köitnud inimeste meeli teadaolevalt aastasadu ja kindlasti ka aastatuhandeid. Vanad Kesk- ja Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonid, nii asteegid, maiad kui inkad, kandsid koolibrinahkadest ja sulgedest valmistatud ehteid. Nende linnukeste figuure võib leida Nazca indiaanikultuuri aegadest pärit savinõudel. Lõuna-Peruu kõrbeplatoode hiiglaslike jooniste seas on mitmeid, mis kujutavad kõige tõenäosemalt just koolibreid.
Victoria-aegsel Inglismaal aga puhkes tõeline koolibribuum, mis paraku tõi kaasa nii mõnegi liigi väljasuremise. Näiteks müüdi Londonis 1888. aastal ainuüksi ühel oksjonil 37 603 koolibrinahka. Koolibrinahkade ja -sulgedega kaunistati daamide pidurõivaid ja kübaraid, lisaks valmistati neist kunstlilli ja muid ruumikaunistusi ning üksvahe olid moes ka koolibrisulgedest kokku kleebitud „maalid”.
Arvatavasti ei ole äri koolibrinahkade ja lindude endiga ka täna lõplikult minevikku vajunud, kuid enam pole see ligilähedaseltki võrreldav varasemate aegadega. Koolibrid on kõik range dest kokku kleebitud „maalid”. Arvatavasti ei ole äri koolibrinahkade ja lindude endiga ka täna lõplikult minevikku vajunud, kuid enam pole see ligilähedaseltki võrreldav varasemate aegadega. Koolibrid on kõik range kaitse all ja nende vedamist ühest riigist teise jälgivad väga karmid reeglid. Viimastel aegadel on pühendunud linnuhuvilised üritanud osasid liike ka vangistuses pidada. Spetsialistide hinnangul võib sellist tegevust pidada positiivseks vaid juhul, kui nõnda lisandub teadmisi koolibrite bioloogia kohta ning ka selle kohta, kas õnnestub mõnda hävimisohus olevat liiki kunstlikes oludes pidades lõplikust väljasuremisest päästa.
Üha laiemalt levib ka maades, kus koolibreid looduses leidub, nende lisatoitmine. USAs Lõuna-Californias ning Arizonas ripuvad paljudes koduaedades koolibri- söötmisnõud. Samasuguseid võib näha ka kõikjal Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, eriti paikades, kus käivad loodusest huvitunud turistid. Koolibrite toitmine on lihtsam kui meie tihaste ja rohevintide toitmine talvel, sest koolibritoitu kulub nõnda lisandub teadmisi koolibrite bioloogia kohta ning ka selle kohta, kas õnnestub mõnda hävimisohus olevat liiki kunstlikes oludes pidades lõplikust väljasuremisest päästa. Üha laiemalt levib ka maades, kus koolibreid looduses leidub, nende lisatoitmine. USAs Lõuna-Californias ning Arizonas ripuvad paljudes koduaedades koolibri- söötmisnõud. Samasuguseid võib näha ka kõikjal Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, eriti paikades, kus käivad loodusest huvitunud turistid. Koolibrite toitmine on lihtsam kui meie tihaste ja rohevintide toitmine talvel, sest koolibritoitu kulub vähem ja seda on kerge valmistada. Võtta tuleb puhast vett, lahustada selles suhkrut suhtes 1:4 ning koolibritoit ongi valmis. Siis tuleb hankida toidunõu ja see üles riputada ning sinu aias kasvab koolibrite sagedus tunduvalt kõrgemale kui puutumatus ürgmetsas. Iga kolme-nelja päeva tagant tuleb toidunõu puhtaks pesta ja uus lahus sisse kallata, sest kuuma päikese käes kipub neste halvaks minema ja seal paljunevad seened võivad ohustada lindude tervist. On ka neid, kes ei poolda koolibrite massilist toitmist, sest juba praegu on koolibrid USAs hinnanguliselt nõnda hästi paljunenud, et nende arvukus ületab kordades looduslikult võimaliku populatsiooni. Looduses elavate lindude kunstlik „ületootmine” ei saa aga kunagi hästi lõppeda. Kuidas tasakaalu saavutada ja kuidas lindude „mõõdukat” toitmist korraldada, seda ma ei tea. Võin aga veel kord kinnitada, et säravad linnukesed ümberringi askeldamas pakuvad nõiduslikult kaunist vaatepilti. matus ürgmetsas. Iga kolme-nelja päeva tagant tuleb toidunõu puhtaks pesta ja uus lahus sisse kallata, sest kuuma päikese käes kipub neste halvaks minema ja seal paljunevad seened võivad ohustada lindude tervist. On ka neid, kes ei poolda koolibrite massilist toitmist, sest juba praegu on koolibrid USAs hinnanguliselt nõnda hästi paljunenud, et nende arvukus ületab kordades looduslikult võimaliku populatsiooni. Looduses elavate lindude kunstlik „ületootmine” ei saa aga kunagi hästi lõppeda. Kuidas tasakaalu saavutada ja kuidas lindude „mõõdukat” toitmist korraldada, seda ma ei tea. Võin aga veel kord kinnitada, et säravad linnukesed ümberringi askeldamas pakuvad nõiduslikult kaunist vaatepilti.

Autor tänab väljapaistvat Ecuadori lindude
tundjat, Vinicio Perez’t, kelle abita oleks mõnegi koolibriliigi määramine osutunud liiga keerukaks pähkliks.



Indrek Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?