1/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

rahvuskivi
Kaitsealused kivistised Eestis

Eesti fossiilsed merisiilikud on unikaalsed mitmel phjusel. Esiteks on neid leitud vga vhe eksemplare ja kik nad kuuluvad hte perekonda Bothriocidaris. ks liik neist Palmse misahrra jrgi nime saanud Bothriocidaris pahleni on maailma vanimaid leitud merisiilikuid, prinedes ligikaudu 454455 miljoni aasta tagusest ajast. Oma unikaalsuse tttu on kik neli Eestis leiduvat liiki vetud looduskaitse alla.

Esimene okasnahkse leid Eestis
Perekonna Bothriocidaris esmamainimise ja tpliigi Bothriocidaris globulus kirjelduse vime leida baltisaksa paleontoloogi Eduard Eichwaldi (17951876) teosest Lethaea Rossica, mis ilmus juba 1860. aastal ja ksitleb Venemaa Euroopa osa paleontoloogiat. Bothriocidaris globulus leiti lem-Ordoviitsiumi Vormsi lademest ning selle holotp ehk isend, mille jrgi liik kirjeldati, asub praegu Sankt-Peterburgis. Hiljem on seda liiki leitud Hiiumaalt ja Leedust.

Ent ka jrgmise merisiiliku liigi leidis 1873. aastal meie kandi mees, noore lipilasena geoloogilisel rnnakul viibinud akadeemik Friedrich Schmidti saatnud Palmse misnik Alexis von der Pahlen. Noorel tudengil vedas, et ta vastvalminud raudteeligul Ulvi misa lhedal Virumaal Nmmisel tundmatu kivistise leidis. Sama hsti oleks leidjaks vinud osutuda ka lugupeetud akadeemik. Muide, 1870. aastal valminud Peterburi-Tallinn-Paldiski raudtee asutaja oli Alexise isa Alexander von der Pahlen, kes tegutses ka harrastusgeoloogina.
Leitud fossiil osutus maailma vanimaks merisiilikuks ja selle kirjeldas F. Schmidt 1874. aastal esmaleidja auks Bothriocidaris pahleni nime all. Seda merisiilikut on hiljem nimetatud enamikes paleontoloogia pikutes. Noore tudengi esiletstmine tema nime andmisega kivistisele aga igustas end, Alexis von der Pahlenist sai hiljem tuntud paleontoloog, kelle nime kannab teisigi fossiile (niteks trilobiidid Ptychopyge pahleni ja Lichas pahleni ning peajalgne mollusk Cyrtoceras pahleni). Pahlenilt endalt ilmus 1877. aastal monograafia ksijalgsete perekonna Orthisina kohta, kus ta kirjeldas 15 erinevat liiki. Tema auks on saanud nime ka ksijalgsete perekond Pahlenella.

Kuidas merisiilikuid eristada
Merisiilikute r koosneb paljudest lubiplaatidest, mis asetsevad suuavast anaalavani kulgevate meridionaalsete ridadena. Nelad ei ole fossiilidel enamasti silinud, neid vib leida lubjakivis eraldi. Lubiplaate, millele olid kinnitunud nelad ja ambulakraaljalad (need aitasid loomal liikuda), nimetatakse ambulakraalplaatideks. Erinevaid liike perekonnas eristataksegi ambulakraalplaatide ehituse jrgi ja ka nende arvu jrgi erinevates ridades.

Geoloogiadoktor Mnnili jrgi nimetatud liigid
Vga phjalik levaade merisiilikute perekonnast Bothriocidaris ilmus 1962. aastal TA Geoloogia Instituudi toimetistes geoloogiadoktor Ralf Mnnililt, kll vene keeles. Selles oli Eestile kirjeldatud 2 uut liiki: Bothriocidaris eichwaldi ja Bothriocidaris parvus. Viimane on leidude arvult kige viksem, seda kivistist on olemas ainult 2 eksemplari. Tpeksemplari leidis 1954. aastal Viktor Krvel Jrvamaalt Soodla je rest, lisaks on doktor Mnnil leidnud ka he sama liigi kivistise 602,4 meetri sgavuselt Svedasai 252. puuraugust Leedumaal. Viimased kaks liiki on mlemad leitud lem-Ordoviitsiumi Pirgu lademest.

Eesti merisiilikud.
Baltika manner, millel asus Eesti ala ordoviitsiumis, triivis tol ajal hoopis soojemas piirkonnas, lunapoolkera lhistroopilises vndis. Krvuti teiste mereselgrootutega elutsesid tollasel ordoviitsiumi ajastul ~450 miljonit aastat Baltika mandri leujutatud realadel ka merisiilikud. Samasse sugukonda kuuluvad liigid elavad maakeral ka tnapeval, ent mitte meie vetes.
Elustiku moodustasidki tollal meredes philiselt selgrootud nagu sammalloomad, ksnad, ksijalgsed, molluskid (teod, peajalgsed, karbid), llijalgsete hulka kuuluvad trilobiidid, ka esimesed korallid ja kihtpoorsed ning rohkesti ka vetikaid. Olid tekkinud juba esimesed keelikloomad: pikaiad ja konodont - loomad ning mnel pool maailmas ka esimesed selgroogsed kaladele lhedased luatud, kelle ndisaegseks niteks vib nimetada silmu.
Elustik alles vttis hoogu mandrite asustamiseks.

Merisiilikud (Echinoidea) on vikesed okkalised mere-elulised loomad, kes kuuluvad okasnahksete himkonda (Echinodermata). Himkond hlmab 6 alamhimkonda koos 17 erineva klassiga. Tuntumatest esindajatest merisiilikute krval kuuluvad nende hulka merithed, maduthed, meriliiliad, meripurad, merikerad ja meripungad. Kaks viimast rhma on ndseks vlja surnud. Kokku on kirjeldatud le 7000 okasnahkse liigi, neist umbes 860 on okasnahksed.
Merisiilikud on mara vi lameda kehaga (diameeter kuni 30 cm) liitunud lubiplaatidest koosneva jiga rga ja liikuvate lubineltega radiaalsmmeetrilised phjaloomad. Neid on nhtud isegi 7000 m sgavuses. Eesti phja- ja lnekaldaid uhtvas Lnemeres neid siiski ei esine, heks phjuseks kindlasti merevee vhene soolsus.



Toivo Lodjak
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet