Antoine De Saint-Exupéry
Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa
Ilmunud 1943. aastal,
eestikeelsena esmakordselt 1960. aastal,
viimati kirjastuselt Tiritamm 2009. aastal


Raamatuhetkedes, -mõtetes, -meeleoludes enda omade ära tundmine ongi vist see, mis lugejat seob. Ühega minu praegustest lemmikutest ei olnud esialgu seda sidet hoopiski tunda.
„Väike prints” on raamat, mis tuli minu lugemislauale kohustusliku kirjandusena neljandas või viiendas klassis. Tuli täiesti valel ajal – lihtsaks muinasjutuks hilja, aga sügavamaks mõistmiseks vara. Oli seiklusjuttude lugemise aeg. Kümmekond aastat hiljem sattus raamat mulle uuesti kätte ja siis jõudis sõnum kohale, sõnum hoolimisest ja vastutusest. Needsamad lihtsad tõed sobivad ühtviisi hästi loodushoidu, pereellu, riigijuhtimisse, sõprade ringi, igapäevatöösse ja mujale.
Kõrbelill tunneb inimestele kaasa: Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.” Nii see on, inimesel on vaja paika, millest hoolida, kohta, kus ennast hästi tunda, oma radu, millel kõndida. Oma paiga ära tundmine ei ole raske, küllap see tuleb Pokude moodi varvaste kaudu, aga otsimiseks on vaja anda endale aega. Nii lihtne on vabandada ennast ajapuudusega, aga järele mõeldes – me ise täidame iga oma päeva tuhande pisiasjaga ja jätame ennast ilma võimalusest tegeleda millegi olulisemaga. „Inimesed,” ütles väike prints, „trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi ...” Ja ta lisas: „See ei tasu vaeva ...”
Kui koht on leitud, tuleb meenutada väikese printsi õpetust: „Kui oled lõpetanud hommikuse tualeti, siis pead hoolikalt tegema tualetti ka oma planeedile.” Tõsi, meie planeet on palju kordi suurem kui väikese printsi koduplaneet. Ehk on hoolimiseks liiga suur?
Kuidas muidu mõista seda, et me toodame piiratud varudest hulgaliselt asju,mida me tegelikult ei vaja, selleks, et neid ära visates pead murda, kuhu neid paigutada. Ükski teine liik Maal ei käitu nii ebamõistlikult, kas pole? Isegi kui esmapilgul tundub looduses mõni detail ülearune,
siis hoolikamal uurimisel selgub ikka, et
looduses on kõigel oma otstarve. „Kas see
pole mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad
nii palju vaeva, et endale okkaid valmistada,
millest neil kunagi midagi kasu ei ole?”
Väike prints otsis kõrbes inimesi, sest tahtis neid tundma õppida ja leida sõpru. Kohatud rebase arvates oli inimestest kasu ainult nii palju, et nad kasvatasid kanu. Pealegi ei meeldinud rebasele inimeste püssid. Kaks erinevat vaatenurka ja mõlemal õigus. Rebane selgitas, et inimestel pole aega enam midagi tundma õppida. „Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. Rebane pakkus väikesele printsile võimaluse ennast taltsutada. „Mis see „taltsutama” tähendab?” „See asi on liiga unustuse hõlma vajunud,” kostis rebane. „See tähendab „sidemeid looma”.” Väike prints taltsutaski rebase ja tänutäheks kinkis rebane lahkumisel talle oma saladuse: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Ja lisas, et inimesed on unustanud selle tõe. „Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled.”
Kinkisin selle raamatu tütrele, kui ta sai kuueaastaseks. Lugesime koos ja talle meeldis, ehkki ilmselt teisiti kui mulle. Sellest ligi 70 aastat tagasi kirja pandud tekstist leiab igaüks selle, mida otsib, olenemata vanusest.