Talv on üks pikk ja hämar aeg. Aga valgusega katsetamiseks on just nüüd parimad võimalused, sest liiga tugev valgus summutaks kõik muud optilised efektid. Mida võiksime teha soojas toas, kui väljas on pime ja külm? Eks ikka vaatame aknast välja! Ja mida me seal näeme? Tavalisi tänavalampe! Need tänavalambid on ühed tänuväärsed valgusallikad – spekter on ebaühtlane, lambid ise väikesed ja võimsus silmale vaatamiseks paras.
Nüüd asumegi katsetama: selleks on vaja kardinat, läbipaistvat, tiheda koega ja samas õhulist. Eriti hea oleks tehismaterjal nagu nailon, kapron või muu selline. Kui kardin ripub akna ees ja õhtu on käes, siis polegi muud vaja, kui kissitada silmi ja muudkui uurida valguse saladusi. Parem oleks muidugi kasutada fotokaamerat ja suunata see lampidele. Nüüd suumime lampidele ja vajutame nupule. Olemegi saanud kätte oma esimese spektrogrammi! Sellelt näeme, et kardin jaotab valguspunkti ehk lambi väikesteks triipudeks või täppideks. Ja igal sellisel osal on näha spektriribad. Niisugused ribad räägivad meile lambist kiirgunud valguse koostisest ja on igal valgusallikal erinevad. Näiteks kollakas-oranþika tooniga tänavalambi sees on ühe metalli, nimelt naatriumi aurud, mis kiirgavad ainult kitsas, kollases-punases spektriosas. Nii jääb ka meie spektririba ühetooniliseks, punakas-oranþi värviga täpikeste koguks, kus on näha kolme lampi, mis valgustasid vastasmaja õue.
Kuidas saab tavaline kardin valgust spektriribaks jagada?
See juhtub nii, sest riie koosneb üksteisele lähedal asuvatest ühesuunalistest peenikestest niitidest, mille vahelt pääsevad valguslained läbi. Füüsikas nimetatakse selliseid ribasid difraktsioonifiltriteks ja sellise klaasi millimeetrile mahub peenikesi triipe paarsada. Parimate filtrite millimeetril on aga paar tuhat riba ja nende kasutamisel saab väga täpselt määrata valgusallika spektrijooni.
Difraktsioonifiltreid kasutatakse astronoomias tähtede spektrite määramiseks ja nende abil on tehtud palju suuri avastusi kosmosesügavuste uurimisel.