1/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Mets ja marutaud

Marutaud on üks paljudest ohtlikest zoonoosidest, mis tähendab, et sellesse haigestuvad nii loomad kui inimesed. On jõutud järeldusele, et selle haiguse puhul ei piisa ainuüksi inimese nakatumise vältimisest, vaid marutaud tuleb üldse likvideerida.

Seetõttu on hakatud vaktsineerima haiguse reservuaarperemehi rebaseid ja kährikuid. Võib oletada, et rebaste ja kährikute arvukus hakkab marutaudi kadumise järel suurenema ning see omakorda on võimalik oht pisiimetajatele ja maaspesitsevatele lindudele. Kas see projekt on vajalik? On sellest kasu? Kas on põhjust muretseda väiksemate loomade ja lindude pärast?

Marutaud on vaja likvideerida
Marutaud kui äge viirushaigus levib nakatunud looma süljega. Viirusele on vastuvõtlikud kõik püsisoojased loomad, ka inimene. Viirus kahjustab närvisüsteemi ja lõpeb kliiniliste tunnuste väljakujunemisel nii loomal kui inimesel surmaga. Maailmas nakatub marutõppe igal aastal 50 000–100 000 inimest. Selle haiguse tõttu suri inimene Eestis viimati 1986. aastal. Enamasti on inimesed saanud nakkuse koera-hammustuse kaudu. Eestis ei ole marutaudi likvideerimisega varem tegeletud, inimest on kaitstud üksnes koduloomade vaktsineerimisega. Kuna marutaud levib põhiliselt rebaste ja kährikutega, tuleb selle haiguse likvideerimiseks pöörata tähelepanu just mainitud liikidele.
Esmakordselt vaktsineeriti rebaseid suukaudselt õnnestunult Ðveitsis 1978. aastal. Uurimistööd on viinud järelduseni, et see meetod on ainus efektiivne võimalus marutaudi kõrvaldamiseks rebastel ja teistel reservuaarliikidel. Eestis alustati metsloomade marutaudivastase suukaudse vaktsineerimise programmi 2005. aasta sügisel.
Rebaste ja kährikute vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid söödapalasid, milles kalajahul põhineva peibutusosa sisse on peidetud kapseldatud marutaudivaktsiin. Väikelennukite abil külvatakse söödapalad tihedusega 20 sööta kilomeetri kohta. Seda tuleb teha kaks korda aastas – kevadel peavad vaktsineeritud saama tiined emasloomad ja sügisel sama aasta kevadised kutsikad. Vaktsineerimist on vaja jätkata seni, kuni marutaudi enam ei diagnoosita. Kui naaberriigid Eestiga samal ajal marutaudivabaks ei saa, tuleb piirialadel vaktsineerimist jätkata. Projekti efektiivsuse hindamiseks kontrollitakse vaktsiinisööda tarbimist. Seda võimaldab looma hammastesse ja luudesse ladestuv markeraine tetratsükliin, mis peitub söödapalas. Lisaks kontrollitakse loomadel tekkinud immuunsust antikehade tiitri määramisega verest. Jahimeestele on vaktsineerimiskampaania efektiivsuse hindamiseks antud ülesanne küttida rebaseid ja kährikuid piisav arv, vastavalt veterinaar- ja toiduameti määratud jaotuskavale 8 looma 100 km2 kohta. 2006. aastal alustati ka vereproovide kogumist marutaudi antikehade tiitri määramiseks. Aastas kogutakse 1000–2000 vereproovi.

Marutaud hääbub
Laboratooriumis tehtud markeruuringud näitasid, kui palju rebaseid ja kährikuid olid vaktsiinisööta tarbinud. Ühtlasi määrati kindlaks loomade vanus. Vanusegruppide lõikes oli ülekaalukalt enim kütitud kuni üheaastasi loomi, seda nii rebaste kui kährikute hulgas. Kõigist uuringu jaoks 2005–2009 kütitud loomade arvust oli vaktsiinisööta tarbinud 87 protsenti, rebaste ja kährikute vahel olulist erinevust ei esinenud (rebaseid 89%, kährikuid 85%). Kõige paremini näitab vaktsineerimise efektiivsust diagnoositud marutaudijuhtude arv. Arvestades haiguse peiteaega ning antikehade tekkimiseks kuluvat aega, võis marutaudijuhtude vähenemist vaktsineeritud alal oodata 2005. aasta detsembrist 2006. aasta jaanuarist alates. Alates 2006. aastast vähenes marutaudi esinemine märgatavalt, haigus diagnoositi 114 loomal, neist 10% juhtudest esines eelneval aastal vaktsineeritud alal. 2007. aastal esines marutaud neljal, 2008. aastal kolmel loomal. Aastal 2009 diagnoositi marutaud üksnes kolmel rebasel Eesti-Vene maismaapiiri vahetus läheduses.

Maaspesitsevate lindude ja pisiimetajate arvukus on ohus
Toitumisharjumustest tulenevalt ohustavad rebane ja kährik põhiliselt maaspesitsevate lindude ja näriliste, rebane ka jäneste arvukust. Kuna kõigi looma- ja linnuliikide kohta loendusandmeid ei ole, toetub käesolev artikkel peamiselt kanaliste arvukuse jälgimisele. Rabapüü on jõudnud kriitilisse seisu, mõne lumevaese talve järel võib see liik täielikult kaduda. Metsise arvukus väheneb 1% aastas ja see liik võib 21. sajandi lõpuks olla kadunud. Probleemiks on metsise mängu- ja elupaikade hävimine, halvad ilmastikutingimused ja looduslikud vaenlased, kelleks on nii väikekiskjad, metssead kui röövlinnud. Teder on Eestis metsisest arvukam, kuid sellelgi liigil ei lähe hästi. Peamiseks põhjuseks on röövlinnud ja väikekiskjad. Laanepüü arvukuse languse põhjuseks on nii elupaikade vähenemine kui vaenlased. Nurmkanal on elutingimused ja toidulaud korralikud, kuid probleemiks on nii kassid kui metsloomadest kiskjad. Paljud kanalised, nagu näiteks laanepüü, teder ja metsis, on Eestis kaitsealused.

Metsislaste arvukus püsib vaatamata marutaudi kadumisele
Kanaliste arvukuse muutuse täpsemaks iseloomustamiseks on tehtud järelepärimine keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskusele. Sealt on saadud väljavõtted laanepüü, metsise ja tedre viimase seitsme aasta seireandmetest, kust on näha, et metsislaste asustustihedus Eestis kõigub aastate lõikes küllaltki vähe, kord tõuseb, siis jälle langeb. Sama võib öelda poegade arvu kohta. Ei saa täheldada märgatavat metsislaste asustustiheduse ega poegade arvu langust 2006. aastal, kui marutaudijuhtumite arv seoses metsloomade vaktsineerimisega tunduvalt vähenes ja seega võiks rebaste ja kährikute suurenenud arvukus avaldada metsislastele negatiivset mõju. Samuti on lugu järgnevatel aastatel – ühegi vaadeldud linnuliigi puhul ei ole märgata pidevat arvukuse langust, mõnel aastal on neid vähem, järgmisel võib hoopis rohkem olla.
Kuigi ei leidnud tõendamist metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise suur oht lindude ja pisiimetajate arvukusele, võib siiski arvata, et lähitulevikus võib see probleem tekkida. Seetõttu püüab käesolev uurimus selgitada võimalusi ohu vähendamiseks.
Eesti Jahimeeste Seltsi liige, tollane kantsler Indrek Tarand vahendas 2003. aastal enne metsloomade vaktsineerimise kampaaniat jahimeeste seltsi seisukohti, et enne ulatuslikku vaktsineerimist tuleks kähriku kui võõrliigi arvukus minimeerida ja rebaste arvu vähendada 1/3 võrra. Rebaseid ja kährikuid ei kütita piisavalt, sest karusnaha eest saadavad tulud ületavad jahipidamise kulud. Samas võib juhtuda, et karusnaha kandmise mood muutub, nahku on võimalik pargituna säilitada. Mainitud loomi saab püüda kastlõksudega, pidada peibutus- ja varitsusjahti ning jahti koertega.

Turg nahale motiveeriks jahimehi rohkem küttima
Praegu kehtiv jahiseadus kohustab jahipiirkonna kasutajat hoidma oma piirkonnas jahiulukite arvukuse lubatud piirides. Keskkonnaministri määruse järgi kuuluvad nii rebane kui kährikkoer jahiulukite loetellu. Samas on jahimaakorraldusjuhendis olemas küll sõraliste ja kopra minimaalse ja maksimaalse arvukuse määramise alused, kuid rebase ja kähriku kohta neid ei ole. Siin võib näha puudujääke seadusandluses. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole viimastel aastatel rebaseid ja kährikuid loendatud, kõigepealt tuleks teha seda.
Jahiseaduse järgi korraldab keskkonnateenistus inimest ja kodulooma ohustavat haigust levitavate jahiulukite arvukuse vähendamist. Kuna marutaud on kahtlemata inimest ja koduloomi ohustav haigus, peaks rebaste ja kährikute arvukuse reguleerimist korraldama ja kontrollima nimetatud keskkonnateenistus.
Et saada jahimeeste hinnangut metsloomade vaktsineerimise vajalikkusele ja motiveerivad tegurid rebaste ja kährikute küttimiseks, viis artikli autor internetis Jääger-online jahindusfoorumis läbi küsitluse. Küsitlusele vastas üksnes 10 jahimeest vanuses 19 kuni 62. Vastanute vähesus ei võimalda väga kindlaid järeldusi teha, kuid mingi pildi annab see siiski.
Üle poole, kuus vastanut, pidasid programmi vajalikuks. Negatiivse poolena toodi välja marutaudi kui regulaatori kadumist, rebaste ja kährikute arvu suurenemist ning seeläbi väiksemate ulukite ja lindude arvukuse langust. Jahimehed oleksid soovinud, et neid oleks kaasatud selle projekti läbi viimisesse, pakuti välja vaktsiinisöötade külvamist käsitsi. Projekti läbiviijate arvates oleks see aga väga kallis ja nõuaks hulka inimesi ning head nendevahelist koordineerimist. Käsitsi levitamist võiks kasutada üksnes vähesel määral ja lendamise jaoks probleemsetes piirkondades.
Jahimehi motiveeriks rohkem rebaseid ja kährikuid küttima turg nahale (40% vastanutest). Ei taheta lasta siis, kui jahisaadusega ei ole midagi peale hakata. Sama palju jahimehi väidab, et kütib mainitud loomaliike niigi. Vaid 20% vastanutest väidab, et neid motiveeriks saadav rahaline tulu. Konkreetse summa, mille pärast võiks rebast või kährikut lasta, toob välja 3 vastanut. Soovitav rahaline tulu varieerub 200–500 krooni (ümardatult13–32 euro) vahel. Enamiku jahimeeste jaoks ei ole raha oluline. Lisamotivaatorina toodi välja kohustus neid loomi lasta. Tulenevalt Jahiseadusest on see kohustus olemas, kuid ei näi toimivat. Et hinnata jahimeeste suhtumist marutaudi ja selle haiguse tõsiduse mõistmist, uuris autor ka, kui paljud neist on marutaudi vastu vaktsineeritud. Ilmnes, et vaid 20% vastanutest. Eitavalt vastanud ei pidanud seda vajalikuks, ei tunnetanud ohtu või ei olnud sellele lihtsalt mõelnud. Sellest võib järeldada, et paljud jahimehed ei jaga arusaama kõnealuse haiguse ohtlikkusest.
Arvestades, et kährikute ja rebaste populatsioon on umbes 30 000 looma, siis kütiti sajandivahetuse paiku neid loomi selgelt liiga vähe.
Joonis 3 (leiad trükiväljaandest) näitab kütitud rebaste ja kährikute arvu märgatavat tõusu viimaste aastate jooksul. Osa sellest moodustavad markeruuringuks kogutavad loomad, kuid see ei näi olevat ainus põhjus mainitud liikide küttimiseks. Võimalik, et jahimehed on hakanud paremini mõistma endi kui looduseregulaatorite rolli.
Jahimeeste motivatsiooni tõstmiseks mõeldakse praegugi välja erinevaid võimalusi. Näiteks korraldati mullu konkurss „Parim karusnahakütt 2010”, kus pidi tooma võimalikult palju karusnahku kokkuostu. Rebase ja kähriku naha hind olenevalt suurusest ja kvaliteedist kõikus 150–350 krooni (ligi 10–19 euro) vahel. Kas see aitab motivatsiooni tõsta, näitab tulevik.
Aastal 2010 Eestis marutaudi ei esinenud.



Merje Ottson
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?