Alina Altpere elutuppa siseneja avastab end roomajate aiast, kust leiab nii kõrbelistest kui ka troopilistest elupaikadest pärit sisalikke. Igale neist on loodud toaseinu palistavates suurtes terraariumites oma maailm, kust sisalikud perenaisele kuuluvasse ruumi astujaid mõtlikult silmitsevad.

Huvi sisalike vastu tekkis Alina Altperel juba aastate eest, mil ta kohtas väikese tüdrukuna Eestis elutsevat arusisalikku. „See loom avaldas mulle oma välimusega tohutut muljet. Hiljem uurisin ise nende kohta lisateavet ja külastasin mõned aastad tagasi toimunud roomajate näitust, kus sain päris spetsialistidega vestelda,” meenutab Alina saatuslikku kohtumist, mille järel on tema koju ilmunud üha uusi ja järjest eksootilisemaid sisalikuliike. „Ma ei oska öelda, millega need roomajad inimesi võluvad, aga midagi neis igatahes peidus on. Võtkem kasvõi meie külalised. Esimest korda tulles öeldakse sisalikke nähes sageli, et issand, kui õudsed loomad! Järgmistel kordadel silmitsetakse neid aga juba pikemalt, uuritakse nende kombeid ja nenditakse: küll nad on huvitavad, tahaks endale ka,” muigab Alina. Ja huvitavad on need elukad tõepoolest, seda enam, et igal liigil on omad kombed.

Ürgsed minidraakonid
Alina viiest sisalikuliigist kolm esindavad agaame. Neist kahe kogukama liigi esindajad, habeagaamid ja veeagaam, vastavad välimuselt igati oma ingliskeelsetele nimetustele, milles sisaldub sõna „draakon” – puudu on vaid tiivad, mis saaksid neid ürgse välimusega elukaid lae alla lennutada. Kohastumise poolest on Alina draakonid aga üsna erinevad. Nii eelistab halli soomusrüüga habeagaam kuiva, rohelise nahaga veeagaam aga pigem vesist keskkonda ning võtab terraariumis, mille taimestikku perenaine igapäevaselt niisutab, mõnuga sooje vanne. Toiduks antakse sisalikele üldiselt putukaid ja liigiti lisaks ka puuvilju, millest veedraakonile maitsevad Alina sõnul vaid viinamarjad. „Veeagaam on mul tõesti veidi pirtsakas ja võtab ka valitud toitu vastu vaid siis, kui seda pakutakse õige nurga alt. Ning ega ta inimesi eriti ei armasta. Ei teagi, kas see on konkreetse isendi eripära või pöörasin mina tema sotsialiseerimisele liiga vähe tähelepanu,” arutleb Alina, selgitades, et noori sisalikke saab neid aegajalt kätte võttes inimesega harjutada. Elutoa vastasseinas soojuslambi all mõnulevad habeagaamid on seevastu inimese ja sisaliku vahelise üksteisemõistmise musternäidis. „Kui muidu tuleb sisalikke eelkõige läbi klaasi imetleda, siis habeagaamid on tuntud just oma rahuliku loomu poolest. Nad püsivad kenasti süles ega hammusta kunagi,” selgitab sisalike perenaine. Sõbraliku loomu poolest paistavad silma ka kogult pisemad karesaba-agaamid, kes jagavad Alina kodus elupaika kahe stepikilpkonnaga.

Graatsilised gekod
Alina sisalikest vanimad on erkrohelise soomusrüüga päevagekod, kes on oma uhkes, troopilist metsa imiteerivas terraariumis elanud juba üle 3,5 aasta. Lisaks lopsakale taimestikule on gekode „pesas” koguni väike veesilm ja pisikesed kalad, mida sisalikud püüavad aeg-ajalt tulutult veest välja napsata. Lisaks kalapüügile saavad graatsilised päevagekod lõbustada ennast ning neid imetlema kogunenud inimesi terraariumiklaasil patseerimisega. Nagu enamikul gekolistest, on ka madagaskari päevagekol varvaste otstes tuhandetest pisikestest karvakestest koosnevad padjakesed, mille erakordse haardumisvõime tõttu suudavad gekod rippuda ja kõndida ka terraariumi klaasist lael.
Kui madagaskari päevagekode toimetamist saab jälgida valdavalt päevasel ajal ning kella 9-10 ajal õhtul keeravad nad nagu agaamidki mõnusasti magama, elavneb kauni täpilise soomusrüüga leopardgeko just ööhakul. „Tema on minu sisalikest ainsana öise eluviisiga,” selgitab Alina. Lisaks kaunile nahamustrile on leopardgeko eriliseks tunnuseks ka jämedam sabatüvi, kuhu kõrbelise eluviisiga elukas halbadeks päevadeks rasvavaru kogub. Neid halbu päevi võib ta aga ootama jäädagi, sest veidigi „näljasema näoga” sisalikku kostitab perenaine kohe maitsva putukaga.

Elutoas on suvi – iga ilmaga!
Ehkki Alina sisalikud on kohastunud eluks maailma erinevates paikades on üks omadus neil siiski ühine – nad kõik tahavad, et terraariumis oleks soe. Nii ongi iga eluka „pesas” lisaks talle sobivale pinnasele – kuivale liivale või igapäevaselt niisutatavale mullale ja taimestikule – ka eraldi soojendus- ja UV-lambid, millest esimene aitab roomajatel seedida, teine aga toidust kaltsiumi omastada. „Kui terraariumis on vajalik niiskustase ja lambid ning sisalikele antakse õiget toitu, siis on väga vähetõenäoline, et mõni neist kunagi haigeks jääb,” märgib Alina, kelle hoolealused on terved ja prisked ning paljunevad täie hooga, mis on samuti märk sobilikest elutingimustest. Ning kui sisalikud on rahul, on ka Alina rahul. „Elan tänu neile kogu aeg keset loodust. Ka külmal talvel koju tulles on mul kodus suvi – tuba on valge ja soe, vesi vuliseb ning tirtsud siristavad. See kõik teeb rõõmu ja annab jõudu.”