Olgu see elevandi- või metsseakari, kes tambib segi kogu põllu, olgu see leopard või hunt, kes hiilib külla ja ründab mängivaid lapsi. Olgu see hindu või eestlane, loomulikult kihvatab inimeses kättemaks. Just sedasorti konfliktide lahendamine on südameasjaks India looduskaitsjale Krithi Karanthile. Ja selgub,
et sallivuse osas on Indiast õppida ka tuhat korda väiksemal Eestil.

Tegelete inimeste ja loomade vaheliste konfliktide ennetamise ja lahendamisega, mida olete nimetanud India looduskaitse üheks
peamiseks ülesandeks. Kuidas seda saavutada?

Kui kaob sallivus looduse suhtes, on sellel väga tõsised tagajärjed. Üks oluline asi on rahaline kompensatsioon. Indial kulub selle välja maksmiseks juhtumi järel tihti kuus kuud kuni aasta. Kui keegi on kaotanud oma ainsa lehma või hullem veel, pereliikme, tekitavad sellised viivitused väljamaksmisel loomulikult frustratsiooni ja sallimatust. Üks ülesanne on rahade väljamaksmist parandada, selle nimel tehakse pingutusi, kuigi raha ise ei ole kuigi suur.

on üks võimalus, kuid kuidas muuta mõtteviisi?
Kultuuriliselt on India küllalt salliv. Olen uurinud 25 suurimetaja levilat viimase 150 aasta jooksul ja leidnud, et praegu on see piiratud aladega, mis on tuntud salliva suhtumise poolest loodusesse. Usun, et sallivus on meie loomuses, kuid noorem põlvkond, eriti linnaelanikud on loodusest võõrdumas.
Inimesed ei käi väljas, vaid istuvad vidinate taga. Kuid linlaste puhul on sidet loodusega vähemasti võimalik suurendada, inimeste puhul, kes neil aladel aga elavad ja kelle igapäevaelu konfliktid mõjutavad, tuleb probleemidele lahendus leida. Inimese ja looduse konfliktid ei ole midagi uut, need on eksisteerinud sama kaua kui inimesed. Kuid meil Indias ei ole veel head ülevaadet, kus need aset leiavad – kus on rohkemate ja kus vähemate konfliktidega alad. Kui on aimu, kus need on, saab sagedaste konfliktidega aladel neid leevendada juba enne juhtumist. Seda pole raske teha ja see ei maksa palju.

Mis on indialaste sallivuse tagamaad?
Mõnel pool on see seotud religiooniga ja taimetoitlusega. Mõnel pool, kui külaelanikelt küsida, miks te kätte ei maksa, kõlavad väga lihtsad selgitused. Näiteks: loomad on alati siin elanud ja see on nende kodu sama palju kui meie oma. Mõnede liikide puhul on ka usuline seos. Näiteks elevandid – üks meie jumal (Ganeða, toim) on elevandipäine.

Olen lugenud, millised nipid on kasutusel Aafrikas. Näiteks hoiavad põlluäärtes peetavad mesilastarud elevante eemal. Või istutatakse teatud taimi, mis samuti kahjureid peletavad.Kas Indias on midagi sarnast kasutusel?
tehtud lihtsaid asju, näiteks valgete riidetükkide riputamine piirdeaiale. Valge peletab loomi, mõnikord on see päris tõhus. Kuid sõltub liigist.
Kui ründavad sead, saab kahjustada vaid väike osa saagist, samal ajal kui elevandid suudavad hävitada kogu saagi. Seega varieerub inimeste sallivus ka liigiti. Leopardid ja elevandid on need, kellele enim soovitakse kätte maksta.

Miks neid siis ei sallita?
Leoparde rünnatakse kõige rohkem, sest nad tulevad metsast välja. Mu kolleegid, kes praegu saatjatega kraede abil leopardide liikumist jälgivad, näevad, et paljud tegutsevad kaitsealadest väljaspool. Nad on põldudel, tulevad öösiti küladesse, näpates sigu ja koeri. Nad saavad sellise saagiga hakkama ja paistab, et ei tunne vajadust olla kaitsealadel. Minu koduosariigis kuuleme igal nädalal vähemalt ühest-kahest metsast välja tulnud leopardiga seotud vahejuhtumist. Ühel kaitsealal, kus mõni aasta tagasi töötasin, tuli leopard metsast välja ja tappis kaks last. Kuue kuu jooksul tapeti seal aladel kättemaksuks 22 leopardi ja ikka ei teatud, kas saadi kätte see õige, lapsed tapnud loom. Selliseid asju peame ennetama.

Kui tähtis on selle juures meedia?
Teeme Indias meediaga tihedat koostööd. Kui tekib konflikt ja eriti kui sellega kaasneb inimese vigastus või surm, on esimene reaktsioon avaldada foto ja kajastada asja negatiivses võtmes. Aastate jooksul oleme ajakirjanikke endaga kaasa võtnud, näitamaks neile, et on olemas laiem pilt ja olulisem lugu selle kohta, miks see loom metsast välja tuli. Näiteks kuna tal ei ole seal eluruumi või on juhtumas midagi muud. Ei ole tarvis, et ilmuks laiemast kontekstist välja rebitud negatiivne kild. Teeme meediaga tihedat koostööd ja mõnel pool oleme tänu sellele suutnud arenguid peatada, näiteks kaevanduste rajamist.

Eks konfliktide üks põhjus ongi ju see, et inimesed nõutavad enda tegemise jaoks looduselt aina enam ruumi. Kujutan ette, et 1,17 miljardi elanikuga Indias on see eriti terav.
Häda pole üksnes linnade laienemisega, palju on muutusi ka maakasutuses. Võetakse ette suuremahulisi arendusi, ehitatakse teid, rajatakse elektriliine, mis tähendab, et tükeldatakse kaitsealasid, killustatakse maastikke, mis on niigi killustunud. Ja loomulikult intensiivistub ka põllumajandus.
Samas on näiteks kohviistanduste kohta teada, et need soosivad elurikkust ja metsloomade liikumist rohkem kui näiteks teeistandused. Loomade liikumist soodustavad maakasutusviisid ja aedade püstitamata jätmine on lihtsad võtted, mida saab ja tuleks kasutada.

Tavaliselt soovitakse looduse paremaks kaitsmiseks luua uusi kaitsealasid või seniseid kaitsealasid laiendada, kuid seal, kus inimesi niigi palju, näib see tänapäeval tihti üsna võimatuna.
Jah, India on selle elav näide. Meil on kaitse all ainult kolm protsenti pindalast ning kaitsealade laiendamiseks või uute asutamiseks palju maad pole. Kuid üks viis seda siiski saavutada ongi kaitsealade piiridel olevate suurte istanduste abil.

Kas India kogemust annab ka mujal, näiteks meil Eestis rakendada?
Olen näinud uuringuid Norra ja Rootsi hundijahi kohta. See on jälle teine äärmus, kus on alles palju loodust, kus kunagi oli palju loomi, kuid nüüd on suurem osa kadunud. Ma arvan, et vahe on suur just sallivuse külje pealt. Kui vaadata loomade ajaloolist levikut Põhja-Euroopas, siis näeme sallimatust näiteks huntide suhtes. Sallivuse edendamine on üks suur tegemist vajav asi.

Kuidas mõjutada tänapäeva linnainimeste käitumist, kes on seni hunti või tiigrit näinudki üksnes pildilt või televiisorist? >br>Üks mu uurimisprojekte vaatles loodusturismi mõju kaitsealadele. Indias kuulub linnastunud keskklassi 300 miljonit inimest, seda on sama palju kui USAs elanikke. Neil on raha ja nad tahavad looduskauneid paiku näha. Mis on hea, sest me soovime, et linnarahvas neid paiku näeks. Kuid vähe mõeldakse, milline on turismi mõju.

Suur osa turismist kardetavasti ei olegi loodust hoidev, vaid pigem aitab hävimisele kaasa.
Turism on omamoodi kahe teraga mõõk. Selget vastust ei ole, sest turismi on ka vaja. Igal indialasel on õigus tunda huvi oma maa looduse vastu. Kuid tuleb mõelda tagajärgedele, mida sa turistina kaasa tood. Tihti arvavad inimesed, et kui saavad kaitseala külastades teha tiigrist pilti, on nende retk korda läinud. Et ilusate fotode tegemine on piisav panus looduskaitsesse. Minu jaoks ei ole see panus. Tore on teha ilusaid fotosid, kuid looduse kaitsmine nõuab enamat. Tuleb näha laiemat pilti.
Inimestel on looduskaitse küsimustest vähe aimu. Olles uurinud turismi mõju kümnel India kaitsealal, näen, et turismirajatisi pidavatel inimestel on väga vähe looduskaitse-eetikat. Kõiki huvitab ainult kasumimarginaal ning turismist saadav raha ei lähe tagasi kaitsealale ja neile inimestele, kes seal elavad ja konflikte kogevad. Ma saan aru, et turismi eesmärk on kasumi teenimine, kuid kaitsealale tuleb ka midagi tagasi anda. Tuleb kaasata kohalikke elanikke, et ei tekiks vastuseisu, mida kohtame paljudes paikades.

Kuidas India tiigritel läheb?
Tiiger on Indias looduskaitse ikoon, ta köidab miljardite inimeste meeli. Suurem osa inimestest, teiste seas ka minu isa, kes on tiigreid uurinud 30–40 aastat, püüavad olukorda näidata mustades värvides. Minu arvates nad unustavad, et kuigi paljudes paikades on need loomad ohustatud, on mujal, näiteks Ghattides olukord paranemas. Seal, kus 1960. ja 1970. aastatel oli väga vähe loomi alles, on kaitsealade loomine ja seaduste vastuvõtmine mõju avaldanud. Ma ei usu musti stsenaariume, tuleb panustada tõhusale tööle.

Millised on võimalused, kas piisab ainult looduskaitsealadest?
Tiigrite puhul on peamine tõesti vahetu töö, selle tagamine, et kaitsealad oleksid kaitstud. Kuid oluline tegur on ka saakloomade kadumine. On liike, mida kütitakse palju ja kui saakloomade arvukust tabab kollaps, järgnevad tiigrid õige pea. Seega pole tähtis ainult tiigrite endi kaitse, vaid ka nende liikide kaitse, millest nad sõltuvad.
Ohustatud liikidega kaubitsemist peetakse tihti põhjuseks, miks tiigrite arvukus väheneb, kuid minu arvates on see vaid üks põhjus. Saakloomade kadumine on täpselt sama oluline põhjus.