Kui argirutiin hakkab muutuma talumatuks ning tekib soov kogeda midagi tavapärasest elust erinevat, ei pea alati ette võtma väga pikka reisi.
Vahel piisab sellestki, kui end Tallinna kesklinnast Leppneeme sadamasse toimetad, et Pranglile minevale alusele astuda, ning juba tunnipikkuse meresõidu järel end hoopis teistsuguses meretaguses maailmas avastad.

Eriti võib juhuslikul reisimehel vedada aga siis, kui tänu kivi otsa sõitnud suurema liinilaeva dokisolekule on reisijaid taas vedamas vana mainekas postipaat Helge, mis tänu tugevale avamerelainetusele Prangli ning Aksi saare vahelises salmes (väikeses väinas)
ja Pranglist ida poole jääval avamerel
ka korraliku meresõiduelamuse kindlustab. Jõuliselt laineid murdes, laeva üles-alla pillutades jõuab reisiline veepritsmetest märja, kuid siiski õnnelikuna Prangli saare idakaldal asuvasse Kelnase sadamasse.

Priit Kuusk on välja arvutanud, et Tallinna kesklinnast on Leppneeme sadamasse 19 ja sealt Kelnase sadamasse veel 16 kilomeetrit.

Nime rootsi päritolu
Sageli arvatakse, et Prangli saare nimetus tuleneb tuntud baltisaksa mõisnike suguvõsa von Wrangelite nimest. Selle nimega on tõepoolest otseselt seotud mitmed teised Prangli-nimelised kohanimed Eestis (saksa keeles on saare nimi olnud traditsiooniliselt Wrangelsholm). Paraku pole Prangli saar von Wrangelitele kunagi kuulunud. Praeguseks ajaks üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt seostatakse saare nime rootsi keelega. Wrång ö tähendab rootsi keeles kõversaart ning kõver saare põhiprofiil ka vaieldamatult on. Igal juhul on Pranglit esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1387. aastal ning seda just Rango nime all. Saare asukate algsest rootsi päritolust kõnelevad selget keelt ka perekonnanimed (Puuström, Talström, Einberg, Preiholm jne), kuigi eestistumine on siin ilmselt juba üsna varakult aset leidnud. Naisi on Pranglile toodud nii Eesti-poolselt mandrilt kui ka Soome rannikult, seetõttu on kohalik kogukond olnud üsnagi elujõuline ning on üks väheseid Eesti väikesaarte kogukondi, mis on püsinud elujõulisena ka 21. sajandil.

Peremärgid püsivad
Praegu elab saarel alla 100 püsielaniku, suvel on asukate arv ilmselt tänu siin suvekodu omavatele inimeste ja turistidele kohati mitmekordnegi, kuid see näib olevat looduse seisukohalt veel optimaalne koormus. Raske on ettegi kujutada seda, et millalgi läinud sajandi alguses olevat saarel alaliselt elanud isegi 500–600 inimest (Gustav Vilbaste ära toodud arvu 700–800 tuleb pidada ilmselt siiski liialduseks). Igal juhul eksisteeris enne sõda omaette Prangli vald, mis hõlmas lisaks peasaarele (Suur-Pranglile) ka tookord veel asustatud Aksi (ehk Väike-Prangli).
Põlispranglilaste keelgi on omanäoline, intonatsioonilt meenutab see kohati natuke saare murrakut, kuid leksikas esineb üksikuid soomepärasusi (tie, suo, niem, kova, etsima, vaanima, potkama, pergama jne). Vanadelt eelmise sajandi algusepoole fotodel (kas või nendel, mida on avaldanud Gustav Vilbaste) paistab enamik saarest lage olema. Enne Teist maailmasõda elas saarel pidevalt üle 400 inimese ning veidi üle kuue ruutkilomeetri suurune saar oli üks Eesti tihedamini asustatud maapiirkondi, mistõttu iga maalapp oli põllu- või karjamaana arvel. Nüüd on loodus saanud taas mitmedki tookord kultuuristatud maastikud enda võimusesse võtta.
Praegu on Pranglil kool, pood, rahvamaja, tervishoiupunkt, raamatukogu, postkontor, muuseum, muuhulgas ka ratsutamisteenust pakkuv puutöökoda ning isegi oma baar (kuulus Must Luuk koos saare ainsa valgusfooriga). Ehk siis kõik olulisem, mis ühe elujõulise ja autonoomse kogukonna funktsioneerimiseks vajalik. 2011. aasta suvel sai Kelnase sadama lähedusse rajatud ka kummulioleva paadi sarnane kõlakoda. Saare põlistel peredel on kõigil säilinud oma peremärgid, millega vanasti randauhutud haakrikku (kohalikus keeles laarik) ja palke märgistati. Neid teatakse ja osalt on need ka tänasel päeval kasutusel. Peremärki õnnestus silmata näiteks Mardi talu väraval.

Teenistused ka talutares
Prangli kirik, mis sai oma praegusele asukohale 1848. aastal püstitatud, asub Läänekülast natuke maad edela poole Rivimaa poolsaarel. Muude allikate kõrval tõendab seda ka samal aastal Tallinnas trükitud ja praegu üksnes Tartu Ajalooarhiivis teada olev pisitrükis pealkirjaga „Laulud, Pranggli saare püha Lauritsa ue kabeli pühitsemise pääval laulda”. Tuulelipul olev aastaarv 1860 tähistab aga kiriku esimest renoveerimist. Tegemist võis ilmselt olla tormikahjustustega. Igal juhul tähistati seda sündmust 1910. aastal kabeli uuendamise 50. aastapäevana, mille puhul Jõelähtme pastor Oskar Tomberg vist üldse esimese eestikeelse saare ajaloo trükkida lasi. Pärimuse järgi on teada vähemalt kolme varasema kiriku või kabeli aseme olemasolu saarel, mingil ajal on jumalateenistusi peetud ka talutares. Üks neist kohtadest saare idarannikul kannab tänaseni Vanakabeli neeme nime.
Aastaid oli Prangli kirik Jõelähtme koguduse abikirik või pigem kabel, praegu haldab kirikut juba omaette kogudus. Huvitav on see, et ka tänasel päeval peetakse talvel suurte külmadega jumalateenistusi talutares, näiteks Otsa talus Idaotsa külas.

Eripalgelisi metsatukki
Pranglil on saare suhtelist väiksust arvestades ikkagi märkimisväärselt mitmekesine loodus. Kogu asustus paikneb poolkaarena saare keskosas kulgeva, kohati liiva, kohati munakivide osaliselt sillutatud peatee ääres. Aegade jooksul on siin asuvad kolm küla: Kelnase (nimi tuleneb ilmselt rootsi nimest Kellnäs = Allikaneem), Idaküla ja Lääneküla sisuliselt kokku, ühtseks asustuskonglomeraadiks kasvanud. Piki peamist tanumat kõndides kõnelevad üksnes sildid sellest, et oled jõudnud ühest külast teise. Läänekülas ja kohati mujalgi suubub see saare peatee kenasti maaliliste kiviaedade vahele. Kui aga sellelt asustuspoolkaarelt, mille moodustavad enamasti mõlemal pool peateed kord hajali, kord taas kompaktsemalt paiknevad elamised, vaid paarkümmend meetrit kõrvale põigata, võib end leida metsast, mille ilme on kohati üsna erinev.
Lääne pool leidub ka rannakadastikku ja paju- või lepavõserikke. Kuid enamasti on saar kaetud siiski männimetsaga, kord on tegemist luidetel kasvava rannamänniku, siis jälle küllaltki laialdaselt levinud ilusa palumetsaga, mis paiguti isegi natuke laaneilmeliseks muutub. Mõnes kohas, näiteks Kelnase sadama lähedal kasvab jändrikke, vähemalt sajandivanuseid rannamände. Kagupoolsel poolsaarel leidub kukemarjanõmmesid ja metsaaluseid ilmestavad kohati üsna ulatuslikud põdrasamblikupadjandid. Puhtast ja üsnagi puutumata loodusest kõneleb ka asjaolu, et Prangli on ühe sõnajalgtaime – põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) – ainus leiukoht Eestis. Paika hoiavad kohalikud elanikud kiivalt saladuses.

Kihulased ning rebased
Saare läänerannikul, loodesse kaarduva Loo otsa ja edelasse suunatud Rivimaa poolsaare vahel levivad märjad rannaniidud ja roostikud. Siinses madalmeres leidub erineva veeseisuga erinev arv satelliitsaarekesi, mille võrra saare pindala tänasel päevalgi kasvab. Suuremad neist (Tiirloo, Seinakari) on kunagi olnud kasutusel saarlaste kartulimaana. Kohati on metsa vahel pisikesi soiseid lapikesi või ka parajaid suviti kuivana seisvaid lohukesi, mis kevaditi enamasti ikka pisikeste tiigikestena toimivad. Paraku on sääraste pisimageveekogude rohkus saare mõnes (eelkõige läänepoolses osas) toonud kaasa suvise sääskede, parmude ja kihulaste uputuse.
Saare juhuslik külaline peab vereimejatega võitluseks varuma lihtsalt natuke kannutust. Heino Gustavson, Rainer Malmsaar ja Einart Talström kirjutasid 1979. aastal Pranglile pühendatud raamatukeses, et „saare elanike jutu järgi olevat saar kevadeti pisikesi sisalikke täis”. Tundub, et tegemist peaks olema siiski noorte, just äsja oma moonde lõpetanud sama aasta vesilikupoegadega. Igal juhul üht säärast loomakest õnnestus siinkirjutajal saarel kohata ja ka pildistada. Aegade jooksul on üle jää tulnud isenditest siginenud saarele palju rebaseid, kes kohalike jutu kohaselt olevat tänaseks hävitanud saarelt praktiliselt kõik jänesed ning siilid.

Kiviaedade saar
Saare lõuna- või pigem kagukaldal on tõeliselt ilus liivarand, idarannikul aga läheb meri supleja jaoks üsna ruttu sügavaks, kuigi tõsisemat suplemist segavad arvukad rändrahnud, millest mõned veest väljagi ei paista. Avamerele avatud idarannikul võib sageli ka üsna tavalise tuulega päris korralik laine randa lüüa.
Kusagil siinsamas saare lähedal leiduvad meiepoolse Soome lahe ranniku kõige sügavamad, kuni 130 m ulatuvad süvikud.
Kagurannikul vähemal määral, eriti laialdaselt aga Prangli põhjaosas (nn Loo otsal) laiuvad stepilaadsed, vähese liivtarnast ja liiv-vareskaerast koosneva taimkattega liivikud, mille üksikuid madalaid künkaid pääseb tuul üsna vabalt vormima. Põhjaranniku stepis võib kohati leida ka vanade kiviaedade jäänuseid, mis kõneleb selget keelt ajast, mil saare elanikkond praegusest mitmeid kordi suurem oli. Kiviaedu on saarel üldse palju, kuid erinevalt paest laotud kompaktsetest Saaremaa kiviaedadest, on Prangli kiviaiad ehitatud üksnes ümaratest ränikiviveeristest. Kohati on kivid laotudki vaid ühes reas, mistõttu niisugused aþuursed kivipiirded, millest valguski läbi paistab, tunduvad üsna kipakad.

Loomasuurused laudad
Prangli vanad traditsioonilised talumajad pole olnud kunagi väga suured. Põlised õued on enamasti ka üsna kompaktsed. Siin-seal võib kohata päris vanu puitmajakesi, millest mõned on ka oma mõõtmetelt üsna pisikesed. Isegi sedavõrd, et nende otstarvet on teinekord raske mõistatada. Mõned neist on saunad, teised aga ilmselt lihtsalt kuurikesed, millest osa näivad olevat suisa üle 100 aasta vanad. Saareelanikud ise armastavad naljatada, et ka laudad tehti saarel pisikesed selleks, et loomadel soojem oleks. Praeguseks on Harjumaa Muuseumi teadurid asunud neid majakesi põhjalikumalt uurima. Prangli muuseumis näidati mulle ka üht kõige väikesemat maja, mis oli veidi koerakuudist suurem. Muuseumijuhataja jutu järgi pidavat see olema seanuumamise majake, milles siga mõnda aega liikumatult peeti.

Rand sõjapõgenikele
Prangli on üks neid väheseid kohti Eestis, kus leidub looduslikku maagaasi. Esmakordselt 1924 ja seejärel 1940. aastatel teostati siin rida puurimisi ja graniitse aluspõhjani välja jõudmata hakkas puuraugust maapinnale tõusma metaan, mis on ilmselt tekkinud ühel jäävaheajal aluspõhjasüvikutesse kogunenud orgaanilise ainese käärimise tagajärjel. Kohalikud elanikud näitavad meelsasti turistile seda Eesti tingimustes tõepoolest erilist kohta, kus vajaduse ja soovi korral kas või kartuleid looduslikul tulel küpsetada võib. Teine Prangli kuulsam vaatamisväärsus, „Eestiranna” kalmistu saare kagu suunas eenduval poolsaarel on seotud traagiliste sündmustega 1941. aasta augusti lõpus, mil nõukogude okupatsioonivõimude rekvireeritud aurik „Eestirand” Punaarmeesse mobiliseerituid Leningradi vedama asus. Keri saare lähedal sai laev pommitamise tagajärjel viga, misjärel laeva kapten Boris Nelke tuhandete mobiliseeritute elu päästmiseks laeva Prangli idarannikul lähedale madalikule juhtis. Pommitamise tagajärjel hukkunud maeti sinnasamma männimetsa alla ning ülejäänud mobiliseeritud pääsesid koju. Laevavrakk seisis Prangli rannas kuni 1946. aastani, mil see lammutamisele pukseeriti.

See on tõesti imeline saar, kust võib leida nii pea puutumatut ja eriilmelist loodust kui ka kohalikku kultuuri ja suhtlust, kui selle järele peaks vajadus tekkima. Väide, et saarele saab vajaduse korral ühe päevaga tiiru peale teha, on küll ilmne liialdus. Avastada on siin vägagi palju ja hoolimata praegugi näiliselt tihedast asustusest on võimalik leida kohti, kus loodus rahulikult omaette olla saab.