Arvatavalt oktoobris 2011 ületas planeedi Maa rahvaarv seitsme miljardi piiri. ÜRO prognoosib, et linna- ja maaelanike arv võrdsustub aastal 2020 ja linnaelanikkonna osakaal kasvab veelgi. Enam kui kaks miljardit inimest asub lähikümnenditel elama maalt linnadesse.
Arvatakse, et maal on parem elada, seal on maa ja toit omast käest võtta, pole tiheda kooselamise tõttu kiiresti levivaid haigusi ning valitseb üldiselt tervislikum keskkond. Uuringute tulemused näitavad midagi muud. Maarahva elu sõltub ilmastikust, kallitest ja piiratud kättesaadavusega väetistest ja taimekaitsevahenditest. Käsitsitöö pole kerge ja toodangut ei õnnestu turustada. Maa ei kuulugi enamasti selle harijale. Aasias ja Aafrikas on maaelanikud sattunud sotsiaalsesse lõksu, kust ainsaks väljapääsuks ongi maalt linna minek. Neid protsesse kirjeldabki Doug Saunders oma raamatus „Arrival City”. Autor vaatleb linnakesi, mis on maaelanikele esimeseks kannakinnitamise kohaks. Enamasti on need suurlinnade äärealad. Sellest ka raamatu pealkiri, mida võiks tõlkida kui „saabujate linn”.
Jutuks tulevad ka lähiajaloosündmused Pariisis ja Londonis, kus sisserännanute ja võimude vahelised pinged kasvasid üle veristeks jõukatsumisteks, mille tagajärjel vähenes kõigi linnaelanike turvatunne.
Saunders peab esmatähtsaks eelduseks, et maad saaks osta ja müüa ning edasi pärandada. Rentnikuseisus ei anna võimalust parandada oma eluaset, saada paremat haridust, arstiabi ning tasuvamat tööd. Oma äri on üks peamisi võimalusi, selle edukus sõltub autori arvates ka linnaplaneerimisest. Nn saabujate linnas peaks saama tänava äärsetes hoonetes esimesel korrusel ärisid pidada, kõrgematel korrustel aga paikneksid eluruumid. Selleks, et saabujate linn ei getostuks, peab valitsus aegsasti sekkuma. Ilma hädavajaliku taristuta (teed, bussiliiklus, elekter, joogivesi ja kanalisatsioon, aga ka koolid) on oht, et äärelinnad muutuvad isoleerituks, ebaturvaliseks, haiguste levialaks ning koolihariduseta elanike kasvulavaks, kuhu võim ei ulatu.

Raamatuautor kirjeldab linnastumist konkreetsete juhtumite ja paljude inimsaatuste kaudu. Ta püstitab ka küsimuse, kas pole linnad just need paigad, mis vastavad paremini säästva arengu eesmärkidele. Ressursside
tõhusam kasutamine ja parem arstiabi võimaldab tervemat ja pikemat elu. Samuti annab linn parema juurdepääsu kultuurile, parema koolihariduse, võimaldab leida tasuvamat tööd, viimane omakorda loob võimaluse paremaks
elujärjeks. Samas ei saa unustada, et
linnaelanike toit tuleb endiselt maalt.
Kuigi, jah, linnastki saab ju joogivett
ammutada ja sealsamas ka reovett puhastada ning jäätmeid põletada.
Kuigi linnad on mitmes mõttes efektiivsemad,
on neil ka oma varjuküljed. Linnas kaotavad inimesed sideme inspireeriva loodusega. Nad ei saa hingata puhast õhku, peavad elama müra sees
jms. Saundersi sõnum on, et kuivõrd
linnastumist pidurda ei saa, tuleks selle
korraldamisega tegeleda süsteemselt ja ettevaatavalt. Vaata ka intervjuud
autoriga: http://arrivalcity.net/video.