3/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Esimene vasikas vib aia taha minna, aga kui alla ei vannu, lvad metipud srama

Minu kujunemist teadlaseks on pris palju mjutanud mitmed juhused. Niteks see kutsumata klaline, sabaloom, kes ilmus 1991. aastal Prnu lahte ja viis vrliikide uurimise juurde.

Vanemad on mlemad kll teadusinimesed, kaitsnud nukogude ajal vitekirja, isa ka doktorikraadi, kuid nemad ei sundinud mind ega kaksikvenda Otti kunagi endi jlgedes kima.

Isa Evald Ojaveer on elut teinud kalavarusid uurides, aga tema teadusraamatuid tmbasin poisina meie Saue kodu elutoa riiulitest uudistamiseks oma kega vlja. Seal ei puudunud mu lapseplveaastatel, 1970.1980ndatel midagi olulist, mis ilmunud Lnemere kohta. Osa oli ostetud, osa kingitud. Niteks seisis seal riiulis Soome professori Arno Voipio raamat Lnemerest, kuhu isa oli kirjutanud artikli kalandusest. Mletan, et sirvisin huviga ka ajakirja Abiks kalurile.
Isa ttas Lnemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudi Tallinna osakonnas. Vene ajal oli mereuurimine pea sama oluline kui kosmoseteadus. Kui panid kalavarude hinnangud mda, vastutasid samamoodi, nagu oleksid valesti ennustanud rukkisaaki.
Raamaturiiulis olid ka National Geographicu aastakigud. Neid saatsid ema lhisugulased Ameerika hendriikidest, keemik Lauri Vaska ja filosoof Vootele Vaska (tema on nd Eestisse kolinud).
Siit tuleb vlja, et mitte ainult juhus ei ole mjutanud, vaid ka geenid. helt poolt ja teiselt poolt ning mitte ainult vanemate, vaid ka vanavanemate omad.
Isa prineb Vrumaalt Rugest Kurksilla talust, talupidajate seast, kes on olnud tkamad, paremal jrjel, heas mttes uhked. Sealt on tulnud talupojaphimtted: pead ise hakkama saama, pead lugema kulusid ja tulusid. Samas, kui sa midagi teed ja saavutad, siis see saavutus viks ka kuidagi vlja paista.
Emapoolne vanaisa Richard Vaska oli jurist, EV Kohtukoja liige ja Vabadussja ohvitser, viidi ilma kohtuotsuseta Siberisse, kuid tuli sealt elusana tagasi. Usun, et sealtpoolt on minu ja Oti iglustunne, punktuaalsus ja tpsus. Ma ei oska selles kontekstis rkida dominantsetest ja retsessiivsetest geenidest aga ilmselt head geenid on kindlasti soodustanud meie elukiku.

Mtlemisoskus tuli tahvli ees pingutades
Elasime Sauel, aga kummalgi vennal ei tekkinud kordagi mtet mitte minna Tartu likooli. Aluse selleks andis Tallinna 1. Keskkooli fsika-matemaatika eriklass. Toona, 1980. aastate alguses oli reaalainetes kindlalt kaks tippu: Tallinna 1. Keskkool (praegune Gustaf Adolfi Gmnaasium) ja No Keskkool.
Meie petajatest on absoluutselt tugevaimad Helgi Uudelepp ja praeguseks manalateele linud Vilma Kukrus. Nad mlemad panid pilased iseseisvalt mtlema. Fsik Vilma Kukrus oli vga juline petaja, pea iga tund kutsus kellegi tahvli ette vastama, tihti jagas tahvli kolmeks ja pinnis kohe kolme pilast korraga. Sisuliselt iga tund pigistati kedagi ja pilaste jaoks oli tal ootamatusi lausa varrukast vtta. See thendab, et igaks tunniks tuli ppida. Matemaatik Helgi Uudelepp oli pigem tagasihoidlik, kuid sama tagajrjekas. Tema mju oli samas kuidagi tajumatu ja hiiliv. Tagantjrele hinnatuna olid mlemal petajal aga efektiivselt ttavad ssteemid paigas. Tulemuseks oli see, et Tartu likoolis esimest aastat fsikat ppides ei pakutud meile mitmetes reaalainete loengutes ja praktikumides peaaegu ei midagi uut.
NLKP ajaloo tundides leppisime Otiga kokku, et ks ppis heks ja teine teiseks tunniks. Olime vlimuselt vgagi sarnased, istusime hes pingis. Kui Ott kutsuti vastama, lksin mina tema eest. Siis petaja ikka kahtlustas midagi, hakkas minu kest uurima, et kes sa oled. Klass oli loomulikult naerust kveras. Sisulistes ksimustes, reaalainetes me ksteist ei asendanud. Seal raputati aju lbi, pandi tle ja vist ttab mlemal siiamaani tundub nii vhemalt Oti puhul. Kmnevistluses vib teivas murduda, aga likooli sisseastumiseksamitel seda tunnet, et miski vib viltu minna, ei olnud. Tagasilk tuli ootamatust suunast.

Fsikasse suunatud, Arhangelskis proovile pandud
Bioloogiasse ei lastud mind ppima allergia tttu, Ott oleks vib-olla hoopis metsandusse tahtnud minna, aga temal oli sama hda. Meile tles ks vene rahvusest korpulentne daam Tartu Riikliku likooli arstipunktis Narva maantee hika alumisel korrusel, et ainukene, milleks me klbame, on teoreetiline matemaatika. Kui rkisime fsikast, tles see omaprane sisefilter, et ka fsikutel vib olla kokkupuuteid allergeenidega. Siiski saime kuidagi loa fsikasse sisseastumiseksameid teha. See oli aeg, mil poisid prast esimest kursust sjavkke veti. Taustal kummitas Afganistani sda.
Oli plaan armeest krvale tmmata, aga see luhtus. Sattusime Arhangelskisse, vangivalvurite ksusesse. Alguses taheti meid eri kohtadesse saata, aga kaksikuid siiski ei lahutatud. Ei saa elda, et maailm oleks seal Valge mere res kokku kukkunud, aga phjaliku ajupesuna tundus see kll. Talvel psis 4050 kraadi klma. Kui vahel tusis temperatuur 20 miinuskraadi peale, tundus see nagu sulana. Kantseldasin sjaves pea kaks aastat sigu ja lehmi, neid oli mitukmmend. Lehmadele tuli talvel ues kirvega raiuda lbiklmanud silo, jtunud vatjovkad seljas. Laudas oli nii klm, et hommikuks ei olnud see silo veel loomade nina ees ra sulanud. Meeletu fsilise koormuse ja vaimse pingega sjaveaastad mjutasid kindlasti oluliselt nrvissteemi. Olime ju sisuliselt lapsed, aga sattusime lausa vanglasse. See elu petas vga tsiselt enda eest seisma.

sel kirjutasin, peval jooksin
likooli naastes nnestus le minna fsikast bioloogiasse, alustasin taas esimeselt kursuselt. Uuel erialal toimis hoopis muu loogika kui puhtas fsikas. Liiginimesid sadade kaupa, mtelda oli tegelikult vaja palju vhem ja see mtlemine oli hoopis teiselaadiline. Kui mind kursusevanemaks mrati, otsustasin, et erinevalt dekanaadi soovidest mina kursusekaaslasi takka sundima ei hakka.
Mingil ajal kutsuti mitmete teaduskondade kursusevanemad rektori juurde ja ksiti, miks keegi ei ki sjalises petuses. See kik oli prast sjavge. Tollane rektor Jri Krner suhtus siiski mistvalt. Oli eksmatrikuleerimise oht, aga rektor vist pstis tudengid ra. Tagantjrele suur tnu talle!
Mereuurimise juurde sattusin pigem juhuslikult. Olin hoopis biokeemia kateedris Riho Kiveeri juures, uurisin biofsikat ja Tiina Alame juures vee mikrobioloogiat. T tegime aga kursusekaaslase Jaak Truuga vikejrvede mikrobioloogiast. Kisime vlitdel proove vtmas, filtreerisime neid. Lugesime baktereid kokku ja oletasime, mis neid mjutab.
Jaak ttas peval, mina sel, kahe peale oli meie juhendajal Tiina Ngesel anda meile Vrtsjrve limnoloogiakeskuses ks arvuti. Samapalju kui diplomi tegemine huvitas mind likooliaastatel ka fsiline pingutus. Tegin tihti isegi kaks korda pevas trenni (kergejustik, suusatamine, orienteerumine). Orienteerumises nnestus vist isegi likooli meistriks tulla. Olen eriliselt tnulik Tiina Ngesele, kes aitas meid teaduse juurde. Oli nudlik ja ssteemne! petas mitte ainult seda, kuidas vlitdel proove vtta, vaid sedagi, kuidas tulemusi kokku kirjutada. See tundus kik huvitav ja samas, mis olulisim, jukohane. Otsustasin siis, et jn teaduse juurde. Diplomit materjali phjal ilmus 1993. aastal lugu Teaduste Akadeemia ingliskeelsetes toimetistes, esimene teadusartikkel.

Emakala jutustas pneva loo
Aastal 1991 lksin tle koloogia ja mereuuringute instituuti esialgu oli plaan uurida meremikrobioloogiat. See oli Eestis siis valge laik kaardil. Mitmel phjusel (ka rahaliselt) on see ka praegu meie jaoks kttesaamatu uurimissuund. Kuid siis oli valida, kas sukelduda sellesse teemasse ning minna doktorantuuri Soomes vi teha Eestis midagi muud. Siis oli vist esimene kord, kui esivanematelt sisulist nu sai ksitud. Ning selle tulemusena otsustasin hakata uurima natuke suuremaid elukaid ja nende omavahelisi suhteid, esialgu Liivi lahe kossteemis. Tagantjrele hinnatuna oli otsus jda Eestisse ja teha midagi muud ilmselt ks olulisemaid ja kindlasti ige.
Doktorit juhendajaid oli mul kaks: Toomas Saat ja isa. See thendas teist vrtuslikku kogemust. Juhendajate roll oli peamiselt vimaluste loomine, kik muu tuli endal vlja melda. Tol ajal olid olud teised kui praegu, mil kraadippuritele on nii ssteem kui ka pingute raamistik hsti paigas. Tollal ei olnud sisuliselt mitte midagi! Vlitdel kisime instituudi laevaga Koha Liivi lahel, vljumisega vlibaasist Prnus Vana-Sauga tnava rest. Kogusin viis aastat kossteemi kohta infot, alates olulisematest keskkonnanitajatest kuni kaladeni. Suur tnu siinkohal Aleksei Turovskile, kes mras ra kalade parasiidid ja Alide Lumbergile, kes mras zooplanktoni. Sain tollal ka lhemalt tuttavaks meremeeste ja kalameestega. Natuke teistmoodi see rahvas, isepised, tugevama iseloomuga. Kokkuvttes sai mu doktorit mitmetest erinevatest juppidest kokku traageldatud. Huvitavaks osaks kujunes seejuures emakala lugu.
Nimelt selgus, et see jaja jnukliik on madalas ja produktiivses Prnu lahes suurema kasvu- ja viljakusega kui oma eelistatud elupaigas sgaval ja klmas vees Ruhnu svikus. Jreldustes judsime seisukohale, et toit mrab ning produktiivne rannikumeri annab liigile suurema ellujmise vimaluse.

Inglismaa poolaasta andis asendamatud oskused
Aastal 1995 nnestus saada Briti Nukogu stipendium ning minna Plymouthi likooli kalakasvatust uurima. See oli kll vga erinev sellest, mida oodata oskasin. Pidin kolm korda pevas kalu stma, liigiks oli paksuhuuleline hallkefaal ladinakeelse nimetusega Chelon labrosus. Otseseks juhendajaks oli Paul Morris, kes oli just sja kaitsnud doktorikraadi. Sisuliselt oli see tema, kes petas mind teadusartikleid kirjutama ja samas petas ka hte teist olulist asja teaduseetikat. Soojenduseks anti mulle lesandeks mitte vhem kui 100 artiklit vlja otsida ja lbi ttada. Siis harutas ta teadusartikli kirjutamise pulkadeni lahti ja tles, et nd pane see uuesti kokku tagasi. Eesti vanasna kohaselt (esimene vasikas lheb ikka aia taha) kirjutas ta loomulikult selle artikli mitmed osad hiljem ise mber. Nii omandasin Plymouthis asendamatu praktilist laadi oskuse. Kuid on ka neid, kes tlevad: Henn ei oska ldse teadusartikleid kirjutada. Selline see teadus siis on! Viisin Paulile tnutheks pudeli Vana Tallinna. Aga selle pika pingutuse kefaalide toitmise tulemuseks oli minu esimene olulisemat laadi teadusartikkel ning pris korralikus ajakirjas, loomulikult koos Paul Morrisega.

Sabalooma tulek
Snumileht kirjutas 9. augustil 1997: Mereinstituudi teaduri Henn Ojaveere snul juhtisid Prnu kalurid juba mni aasta tagasi teadlaste thelepanu sellele, et nende vrke on hakanud ummistama mingi vatitaoline ollus, mida nad varem polnud mrganud. Algul arvati, et tegu on mingi uue vetikaga, rkis Ojaveer. Lhemal uurimisel selgus, et hoopis Lnemeres seni tundmatu zooplanktoni liigiga. Ojaveere snul pole loomal eestikeelset nime, tema pika saba tttu on teadlased ristinud ta sabaloomaks. Ladinakeelne nimi on Ceropagis pengoi.
Minule ji see elukas juhuslikult zooplanktoni vrku. Aare Memetsa abiga sai liik ra mratud. Tegelikult said just sel ajal (1990ndate keskpaigas) alguse vrliikide kossteemsed uuringud, seda nii Lnemeres kui ka mujal meredes. Enne olid vastavad td pigem kirjeldavat laadi. Vrliikide uurimisteema on praeguseks valdkond, kus sisuliselt maailma teaduse teravaim tipp pris kes. Seega, juhusel on vga suur osa ka teaduses tuleb vaid olla igel ajal iges kohas!
Vrreldes nende aastatega, mil alustasin, on tnapeval Eesti mereuurimises kraadippurite elu lausa lust ja lillepidu. Oleme praegu mitmete teiste Lne-Euroopa riikidega kohati tiesti konkurentsivimelised. Ainult palun tule ja tee phendumusega teadust!

Evald Ojaveer kirjutab raamatus Eesti mereteaduse ajalugu (2012): Mere kossteemide ige hindamine ja haldamine on rmiselt keerukas lesanne. Seda ei ole vimalik lahendada kskik kelle loomuliku intelligentsiga vi elementaarse vaatluste/uuringute/artiklite massiga. Selleks peab kindlasti olema krgetasemelisi selgelt eesmrgile orienteeritud teadustid, mille aluseks on sstemaatilised keskkonnaparameetrite mramised ja elustiku phiuuringud.



Mereuurija Henn Ojaveeri jutu pani kirja Juhani Pttsepp.
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet