Poisikesena Helsingi alustes käikudes kolanud ja suurtüki punkrisse muukinud Soome kunstnik Jussi Kivi (53) pole oma kombeid kunagi unarusse jätnud.

Soome maastikukunstnik Jussi Kivi, kes sel kevadel tõi oma maastikufotod Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majja, harrastab kirglikult matkamist ning on võlutud maastikest ja kaevandustest, kuhu tavainimesed vabatahtlikult jalutama ei kipu. Jussi suudab oma pikaks sätitud säriajaga nähtavale tuua ka rikutud looduse uinunud kaunispooli. Jussi (must)kunstiliseks leivanumbriks on romantilised fotod ja kaardid. Teistest maastikukunstnikest eristab teda ehk teadustegevust matkiv loomeprotsess – kaunite fotode saamiseks tegeleb ta eelnevalt põhjaliku uurimistööga.

„Kui ma laps olin, käisime suvel alati matkamas. Kord avastasime sõbraga Helsingis ühe rauduksega maa-aluse punkri, kuid päris väiksena me ei julgenud sinna siseneda. Suuremana samasse kanti sattudes oli punkri uks juba lukku pandud ja me üritasime seda lahti viilida, kuid poole peal tüdinesime ära. Kunagi hiljem avastasime, et keegi oli meie töö lõpuni viinud ja kui punkrisse sisenesime, nägime, et seal oli vaid üks esimese ilmasõja aegne vene suurtükk.”

Maa-alune Kuu
Retki loodusesse võtab Jussi väga tõsiselt. Enne matkakoti pakkimist kogub ta sihtkohaga parima võimaliku suhte loomiseks infot rahvusarhiivist, raamatukogust, netist ja isegi kaitseministeeriumist, kui vaja. Olgu need vanad kaardid, legendid või kuulujutud. Mida salapärasem, ohtlikum ja räpasem paik, seda parem. Näiteks on Pärnu linnagaleriis väljas fotod, kaardid ja joonistused ka tema kõige viimaselt ekspeditsioonilt veel tegutsevasse lubjakivikaevandusse Soomes, kuhu ta kavatseb õige pea ka tagasi pöörduda ja mille asukoha ohutuse mõttes saladuses hoiab. „See oli kui reis Kuule,” meenutab mees.
„Käisin seal noortega, kes arvavad end olevat surematud. Sisenedes tuli meil läbida ohtlik, lahtiste kivimürakatega labürint ... See on väga suur kaevandus, üle saja meetri kõrguste saalidega, umbes nagu Jules Verne kirjeldas oma reisiraamatutes. Kaevanduse 1960. aastatest pärit plaanid leidsin arhiivist.
Vanad kaevandused täituvad tavaliselt veega, kuid töötavasse kaevandusse pääsesime kuiva jalaga. Helsingi all on sama suured, veega täitunud saalid, kuhu sain sisse alles põuasel 2005. aasta suvel. See on maagiline koht keset linna, kuid vesi ei lase sinna inimesi ligi. Ostsin just sel põhjusel kalamehe püksid ja saapad, millega maa all poolest kerest saati vees sumbata.”

Vaatles Eestit puu otsast
Jussi Kivi underground tegemisi võetakse meelsasti ka mainstreami pähe. Seda kinnitab kasvõi kunstniku osalemine 2009 Veneetsia biennaalil, kus talle kulusid marjaks ära Sillamäe ühest maa-alusest punkrist pätsatud hallitavad nõukaaegsed tsiviilkaitsenäituse atribuudid – gaasimaskid, evakuatsiooniplaanid, plastikust mädapaisetega käed ja muu taoline.
Kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel osalenud Jussi on oma kaartidel kujutanud tihti esemeid, mis lasevad aimata ka koobaste lähiajalugu. Näiteks on neil kujutatud, kus asus kunstniku koopas viibimise ajal põrandaaluse diskori helipult või kuhu oli paigutatud asotsiaali raudvoodi ning tulease. Kivi ei tee tõsiseltvõetavat teadustööd, vaid nn uurivat kunsti, kuigi mõlema tegevuse puhul võib loometee ja tulemus olla sarnased. Vahe on selles, et teadustöös pole bluff lubatud. Muide, Kivi on esinenud Tallinna Kunstihoones ka taevase ufoteemalise väljapanekuga.

Liiga tsiviliseeritud Soome
"Koobastes ei ole ma mingeid vihjeid riitustele kohanud, satanism on Soomest nagu kadunud ja ufojutte seal ka ei usuta. 1980ndate lõpus tegin ühe ufoteemalise näituse, mis ei olnud kunstiprojekt. See oli ajal, kui Kotkasse ehitati ufomaja, disainiti kollane fututalo,” räägib Kivi.
Enamiku Jussi tööde inspiratsiooniallikas on olnud Soome (Kivikko teater, Mustavuori, Vuosaari, Korsviki kirik jne), aga ta on rännanud ka Komimaal ja Kreekas, Eestist (Laagri, Paldiski, Keila, Sillamäe, Piusa jne) rääkimata. Kunstimaiastele on ta koostanud lausa reisijuhi (Kaunotaiteellinen eräretkeilyopas, 2004), milles kirjeldab teiste seas ka mõnd neist eelmainitud paikadest.
Kahjutundega mainib mees, et Soome metsadesse on pea võimatu eksida, sest iga poole kilomeetri tagant jõuab ikka mõnele autoteele välja.
„Soome on muutunud liiga tsiviliseerituks, see levib kahjuks ka Eestis. Minu lapsepõlve metsad on muutunud steriilseteks parkideks. Metsad on täis autoteid, sest igal pool tehakse metsaraiet. Kui tahad minna korralikku metsa, siis pead sõitma Helsingist vähemalt 600 km eemale. See koht on Kuhmos, Vene piiri lähedal. Teise sellise paiga leiab Lapimaalt.”

Kolm kolpa
Jussi maastikud ja kaardid tunduvad seintel ohutumad kui tegelikkuses. Näiteks Kreeka Tartarose ehk maa-aluse põrgu skeemidel on viited salapärasesse ladina keelde tõlgitud, et üksnes vähesed taipaksid, kui ohtlik seal tegelikult on. Isegi kolm kolpa tunduvad tema põrgukaardil pigem romantilisena, kui hoiatusena eriti ohtliku ettevõtmise eest, millesse igaüks meist, nii nagu Jussi sõbradki, oleksid võinud sattuda ja sinna oma elu jätta.
„Olen läbi lugenud kõik kaevandusi puudutavad käsikirjad, kuid sellest, et kaevanduses võib ette tulla ka hapnikupuudust, pole juttu mitte üheski neist. Juhtus nii, et Tartarose mahajäetud ja luukidega suletud kaevandusse visatud hõõguv tuhk oli aeglaselt põledes hapniku ruumidest välja imenud ja see, mis meeste pead maa all uimaseks tegi ning südame põksuma pani, polnud mitte põnevusest tekkinud adrenaliini tulv, vaid hapnikuvaegus ning ülemäärane süsihappegaas,” meenutab Jussi.
Kreeka mütoloogiast on Jussi näitusel üleval veel teinegi kaart maa-alusest Styxi jõest, kuhu suubuvad lähedaloleva linna kempsude virtsaveed ning mille kaldaliival, kohal, kus jõgi maa peale ilmub, päevasel ajal inimesed päikest võtavad. Soovijad leiavad kaardi järgi selle beachi kindlasti üles!

Mediteeriv mees
Psühhoanalüütik võiks Jussi töödest mõndagi välja lugeda. Tumedatel piltidel tuleb inimest tikutulega taga otsida, kuigi lähemal uurimisel on need autori enda näol tihti seal ka kirbusuuruses olemas. (Jussi lubas, et inimene ilmub tema teostesse siis, kui ta on selle kujutamist rohkem harjutanud.) Kunstniku ühel õnnestunud metsafotol ongi Jussi ise, sarnaselt oma lemmikkunstniku Caspar David Friedrichi (1774–1840) maaliga „Wanderer über dem Nebelmeer”, seljaga kaamera poole, taamal Helsingi linnatulede taustal traataiaga ääristatud kõrkjatesse kasvanud (haisev) sonn ja metsatukk. Mediteeriv mees justkui tahab öelda, et vaadake, kui väike on inimene looduse kõrval! Isegi kui see loodus on retsitud. Tänu öisele linnakumale mõjub sonni, loomatara ning tumedikuga foto kõigiti „saksa romantistlikult” või ka „soome rahvusromantiliselt”, nagu taotletud.
Jah, Kivi kunst on imelik, kuid mida siis veel ühelt korralikult kunsttükilt tahta! Igal juhul pritsib Kivi töödest küllaga kütust ka seiklushimuliste poisipõnnide fantaasiatesse, kes siis isegi suveks sõpradega matkaplaane sepitsema võivad hakata.