Enne massilist puurimist Eestis aastatel 1958–1972 loodeti siit veel leida naftat ja gaasi. Ka kulda on otsitud ja otsitakse edasi. Leitud on vähe, ent lootust ei ole jäetud. Ainult poolel Eesti alal on läbi viidud detailsemad geoloogilised otsingu- ja uurimistööd. Lõuna- ja Kesk-Eesti on veel läbi puurimata.

Mida me teaks ilma puuraukudeta? Suurt mitte midagi. Puursüdamikuta oleks me nagu pimedad maavarade metsas. Isegi pinnakatte varanduse, nagu kruusadliivad ja turvas uurimiseks on neid tarvis, rääkimata siis juba aluspõhja kivimitega seotud maavaradest.

Eestimaalt on otsitud pea kõike – nii kulda kui teemante, nii naftat kui ka gaasi, aga tootmisväärses koguses ei ole leitud üht ega teist. Siiski ära iial ütle iial. Kulda on leitud vähesel määral analüüsidega ja isegi välja pestud. Meie kristalne aluskord on Soome-Rootsi struktuuride jätk ja nii nagu rauamaak, nii võib ka kuld ühel heal hetkel välja ilmuda. Suhteliselt äsja Jõhvi tarvis rootslaste tehtud uurimisettepaneku sihiks oligi kaugemas plaanis vase ja kulla otsimine. Meie sellesse asja eriti ei uskunud, aga nemad oma kogemuste põhjal uskusid ja olid nõus isegi hunniku raha otsimisse paigutama. Muide, kahekümne 800 meetri sügavuse puuraugu rajamine ei ole eriti odav asi. Miks peame puurima? Eestis on aluspõhja kivimid kõikjal, kui välja arvata Põhja-Eesti klindi astangud ja üksikud liivakivi paljandid Lõuna-Eesti jõgede kallastel, kaetud pinnakatte ehk kvaternaari setete õhema või paksema kihiga. Paljandeid on, aga maavarade leiukohad ei sea end millegipärast olemasolevate paljandite peale ritta, vaid need kipuvad ikka seal olema, kus ei ole paljandeid. Nii et teavet aluspõhja kivimite kohta, olgu siis maavarade otsimise või geoloogilise kaardi koostamise tarvis saame me üksnes puurides. Ja nii tulebki siin Eestimaal selleks, et maapõue tundma õppida ja selle varasid avastada, ikka aina puurida ja puurida. Paraku on viimasel 20 aastal puursüdamikke võetud vähem kui 1 kilomeeter, mida ei anna võrrelda taasiseseisvumisele eelnenud aegade kuni 30 kilomeetrise mahuga, mida võeti igal aastal!

Puursüdamik annab teavet
Kui tuntud-teatud kohas kaevu puurides saab läbi puursüdamiku võtmiseta, siis enamasti tuleb selleks, et ammutada infot maapõues oleva kohta, ikka ka puursüdamik võtta. Mida rohkem andmeid on meil mingi ala kohta, seda täpsema geoloogilise kaardi selle kohta koostada saab.

Puuraukude ajalugu Eestis
Puurauke on Eestis puuritud juba 19. sajandist alates, algul enamasti ikka kaevudeks. Hiiumaal Vaemlas 1905. aastal rajatud kaev, mis salapärasel Eesti rekord. Arbaveres on hoiul Hiiumaal Kärdla meteoriidikraatri süvikus puuritud Eesti sügavaim (815,2 m) Soovälja puuraugu K1 südamik. Hoiukastides näeme kristalseid aluspõhjakivimeid. Puursüdamike säilitamine. Puurauke, mille keskmine sügavus oli 300 meetrit (200–400 m), rajati Eestis kristalse aluskorra kaardistamisel keskmiselt üks 80 km2 kohta. Seega ühe puuraugu südamiku mahutamiseks läks vaja keskmiselt 50 kasti. Näiteks Tapa–Rakvere kaardistusalalt, kust avastati fosforiit, puuriti ligi 40 süvapuurauku, laekus seega umbes 2000 kasti hoiustamist väärt puursüdamikku. kombel petrooleumi sisaldavat vett hakkas andma, puuriti puursüdamikku võtmata. Ka Tallinnas sadama alal puuritud augud olid eelkõige vee saamiseks ja südamikku neist ei võetud. Teavet läbitavate kivimite kohta saadi puuraugust puurlahusega välja pestava kivimipuru järgi.

Asendamatud puursüdamikud
Puursüdamik – see on maa seest puurtoruga välja puuritud kivist silindrikujuline südamik. Puursüdamikku hakati puuraukudest võtma alles 20. sajandi algupoole, kui põlevkivi ja fosforiidi otsingute käigus tekkis vajadus saada proove ka sügavamal asuvatest kivimikihtidest. Vanimad säilinud puursüdamikud Eestis pärinevad aastail 1937–1938 Jõhvi magnetanomaalia alal Eesti Geoloogilise komitee (geoloogiateenistuse) järelvalve all AS Magna puuritud 505 ja 721 m sügavusest puuraugust. Neist viimane oli Eesti sügavaim aastani 1969, mil Ruhnus puuritud 747m sügavune puurauk selle rekordi ületas.

Vanimad puursüdamikud hävinud
Erilise hoo sai puurimine 1950. aastatel, kui põlevkivi ja fosforiiti uuriti. Virumaal rajati kümneid tuhandeid puurauke sadade kilomeetrite raadiuses. Kogu see puursüdamike kogu on hävinenud: enamik sellest likvideeriti vahetult pärast tööde lõppu konkreetsel uuringualal või kõdunesid kastid puursüdamikuga ajutistel hoiuplatsidel.
Keskmise mõõtkavaga (mõõtkavas 1:200 000) geoloogilise kaardistamise käigus, mis on olnud alusepanija Eesti maapõue heale geoloogilisele uuritusele, puuriti aastatel 1958–1972 teiste kõrval ka sadakond sügavat puurauku, millest paljud avasid ka kristalse aluskorra kivimeid. Nendegi puuraukude südamik, kui välja arvata kristalsest aluskorrast välja puuritud osa, on suures osas hävinenud. Puuraukude puurimine on üsna kallis tegu ja hinnalised on kahtlemata ka neist välja puuritud südamikud. Ühe keskmise sügavusega puuraugu südamiku maksumust hinnatakse sajakonnale eurole meetri kohta.

Lõunapoolne Eesti uurimata Asjatundmatule võib tunduda, et Eestis on juba küllalt puuritud, milleks veel. Põhja-Eestis põlevkivi ja fosforiidi levialal on tõesti kümneid tuhandeid puurauke, aga sellest sammuke lõuna poole valitseb suhteline tühjus – siin on kohati kümnete ja sadade ruutkilomeetrite suurused alad, millest ei ole ainsatki aluspõhja puuraugusüdamikku. Me ei tea, kui paks on siin pinnakate ega ka seda, mis kivimid on selle all. Geoloogilised kaardistajad tahaksid sellega tegeleda, aga ressursside piiratus sunnib meid tegelema Põhja-Eesti hästi uuritud alade järelkaardistamisega ehk mitmekümne aasta eest valminud kaartide uue materjaliga täiendamise ja digitaliseerimisega.

Puursüdamike hoiustamine on probleem
Üldgeoloogiliste uuringute puhul on kasulik kord juba kalli raha eest maapõuest välja toodud puursüdamikku säilitada.
Esialgu hoiustamise peale suurt ei mõeldud ja puursüdamikke kõdunes ajutiste välibaaside hoiuplatsidel Kiiul, Vanamõisas, Rutikul, Sirvakul ja mujalgi.
Puursüdamike hoiustamise harjumuse kujundaja oli teaduste akadeemia geoloogia instituut, kes hoiustas nende kasutada olnud puursüdamikke juba 1950. aastatel Püssi välibaasi juurde rajatud puursüdamikuhoidlas. 1960. aastate teisel poolel hakati geoloogilise kaardistamise puuraukude südamikke koondama Keila geoloogiaekspeditsiooni puursüdamikuhoidlasse. Seda protsessi kiirendas Kohtla-Järvel Rutiku puursüdamikuhoidla põleng 1969. aastal, milles hävisid kõik paar aastat varem tehtud Jõhvi rauamaagileiukoha uuringu ja Ida-Eesti geoloogilise kaardistamise puursüdamikud. Tõsisemalt hakati hoiustamise peale mõtlema alles 1970. aastate algul, kui seoses kristalse aluskorra kaardistamisega hakkas üha rohkem üha sügavamalt laekuma hoiustamist väärt infot.

Puurimise kuldajastust 50 000 kasti südamikke
Geoloogiliste uuringute kõrgaegadel ehk aastatel 1960–1985 puuriti aastas puursüdamiku võtmisega kuni 30 km, millest ligi kümmekond kilomeetrit oli pikaajalist hoiustamist väärt puursüdamikku. Võttes arvesse, et ühes puursüdamike hoiustamise kastis on keskmiselt 5 m puursüdamikku (4–8 meetrit), siis teeb see kokku 2000 kasti aastas. Korrutades selle 25 aastaga, saame kokku umbes 50 000 kasti. Tollal, kui puursüdamikku voolas uksest ja aknast sisse, tekkis arusaam, et otstarbekam on vajaduse tekkides puurida uus puurauk, kui puursüdamike hoiustamiseks hoidlaid ehitada. Ükski pidu ei kesta lõpmatuseni ja see tõde kehtib ka puurimise kohta. Toonitan siinkohal, et viimase 20 aasta jooksul on taasiseseisvunud Eestis riik finantseerinud geoloogiliste uuringutööde käigus vähem kui 1 km puurimist. Kui lisada paar korda rohkem eraettevõtjate rahastatud maavarade uuringute eesmärgil puuritud puursüdamikku, siis on seda ikkagi ligi kümme korda vähem kui puurimise kuldajal ühe aasta jooksul!

Kristalse aluskorra kaardistamine
Kristalse aluskorra geoloogiline kaardistamine on põhimõtteliselt lihtne: kõigepealt koostatakse uuritava ala magnet- ja gravitatsioonivälja anomaaliate kaardid. Siis puuritakse uuritava anomaalia kohale puurauk, mis avab aluskorra kivimeid kuni 100 meetri ulatuses. Nii saadakse teada, millist tüüpi aluskorra kivimid on üht või teist tüüpi anomaaliale iseloomulikud.
Eelnevast selgub ka, miks alustati kristalse aluskorra kaardistamist 1967. aastal just Jõhvi rauamaagileiukoha piirkonnas. 1969. aastal liiguti juba tükk maad lääne poole ehk nn Tallinna– Loksa kaardistusalale ning 1972. aastal võeti ette Valgejõest ida poole jääv nn Tapa–Rakvere kaardistusala. Viimase puhul kerkis puursüdamiku hoiustamise vajadus senisest teravamalt esile. Põhjus oli selles, et kui senini oli hoiustamisväärseks peetud üksnes kristalse aluskorra kivimitest võetud puursüdamikku, siis pärast seda, kui kaardistamisala lõunaosas Assamalla ja Pajusti vahel puuritud aukudega satuti poolkogemata erakordselt paksudele fosforiidikihtidele ehk tulevasele Rakvere fosforiidimaardlale, hakati enam tähelepanu pöörama ka settekivimitest tõstetud puursüdamiku säilitamisele. Nii otsustatigi kusagile kaardistatava regiooni keskele rajada välibaas, kus oleks olnud võimalused nii suurema koguse puursüdamike hoiustamiseks kui ka kaardistamisobjektil töötavate geoloogide majutamiseks. Selleks näis hästi sobivat Viitna ja Tallinna–Narva maantee läheduses olev Arbavere metsavahikoht.
Paar aastat seal toimetati, kuni selgus, et metsavahi õuel ei ole ikkagi suurprojekti tarvis laienemisruumi. Otsustati lähikonnas veidi ringi vaadata. Otsida ei tulnud kuigi kaugelt, sest sealsamas ülejõe oli poollagunenud Palkoja talu, mille juurde viisid nii tee kui elektriliin. Muistse Viru tee ääres asuvasse tallu kohendati uus hoiuplats, kus väärtuslikem osa südamikest on ladustatud tänaseni. Nende seas on ka Hiiumaal Kärdla meteoriidikraatri süvikust puuritud Eesti sügavaim (815,2 m) Soovälja puuraugu K1 ja enne II maailmasõda Jõhvi magnetanomaalia kohal puuritud 535 ja 721 m sügavuse puuraugu südamikud.

Kui sügavale Eestis pääseb?
Maakoore paksus Eesti alal on 45–50 kilomeetrit ning tard- ja moondekivimitest edela suunas süvenev kristalne aluskord lasub enamasti 100–800 meetri sügavusel. Puuraugu sügavus oleneb selle rajamise eesmärgist. Kallihinnalist puurimist niisama puurimise pärast ei tehtud isegi nõukogude ajal. Geoloogilise süvakaardistamise eesmärk oli kristalse aluskorra koostise kõrval eeskätt selle maavaralise potentsiaali välja selgitamine. Selle tarvis puuritud puuraugud avasid aluskorra kivimeid keskmiselt 100 m ulatuses. Sellest tulenevalt kujunes puuraukude sügavuseks enamasti 300– 400 meetrit. Ega eriti sügavamale ei olegi mõtet minna, sest need kivimid, mis avanevad aluskorra pealispinnal, jätkuvad ka kilomeetrite sügavusele. Süvakaardistamise saavutuseks võib lugeda eelpool mainitud Rakvere fosforiidileiukoha ja Tapa põlevkivileiukoha avastamist. Ka teemante on otsitud ja mingeid jälgmineraale on isegi leitud. Usume, et see ei ole veel kaugeltki lõpp. Kunagi tehti meil aeromagnetilist kaardistamist ja selle käigus leiti selliseid huvitavaid väikesi kimberliittorudele iseloomulikke anomaaliaid, millega meie lähialadel on seostatud teemante. Mõningaid anomaaliaid isegi kontrolliti, aga vääriskivi on senini leidmata. Aga kes ei otsi ...!