1852
20. pärnakuul.
Kui laman nendel soojadel, isegi lämbetel öödel voodis ja mu aken on avatud, kostab mõnelt kaugelt jõekaldalt aeg-ajalt härgkonnade kõlavat muusikasarnast pasundamist; tundub, nagu oleks terve maailm neile loovutatud. Külarahvas, kes elab tänavate ääres, ei näe neid päeval kunagi ja kuuleb harva, kuid vaiksetel, lämbetel öödel kajavad loomade häälitsused ühest küla otsast teise. Otsekui oleksid sa põrguvallas üles ärganud. Mõnda aega ei tea ma, millises maailmas viibin. See mõjutab minu kõlblustunnet ja nende häälte tõttu näen ma kõike uues valguses.

21. pärnakuul.
Loodus on minu jaoks päeva või paar ebaharilikult aher ja kuiv välja näinud. Kui meie meeled on keskendunud ümbritsevale maailmale, näeme iseenda füüsilisi ja nendele vastavaid moraalseid muutusi. Äkitselt oli loodus nii pealiskaudne, et ma ei mõistnud, mis mind terve elu paelunud oli. Seetõttu julgustas mind see, kui läksin tol õhtul üle välja ja mind hämmastas ootamatult ühe õunapuu ilu. Võime ilu tajuda mõõdab meie moraalsust.

30. pärnakuul.
Selleks, et ilu üldse näha, tuleb Loodust
vaadelda inimlikult: looduspilte peab
seostama inimlike tunnetega nagu
need, mida äratab näiteks sünnikodu
ümbrus. Kõige paljutähenduslikum on
loodus armastajale. Loodusearmastaja
armastab eelkõige inimesi. Kui mul ei
oleks sõpru, siis mida tähendaks minu
jaoks Loodus? Ta kaotaks oma moraalse
tähenduse.
5. heinakuul.

Tean meest, kes räägib seksuaalsuhetest
vaid naljatades, kuigi tegemist on
teemaga, mida võib käsitleda ainult
aupaklikkuse ja lembusega. Milles seisneb
selle mehe armastus? See on alati
kulunud pilaobjekt, kuigi oma tervisesse
ja õhtusööki suudab mees suhtuda
tõsiselt. Maailma hiilgust näeb vaid
vooruslik meel. Inimese jaoks, kellele
see teema ei ole aukartustäratav ilus
mõistatus, ei leidu maailmas lilleõisi.
Milline täiuslik leiutis on klaas!
Klaasakendel, mis nii hommikul kui ka
õhtul päikesevalgust peegeldavad, on
mingi eriline paslikkus – akendel, neil
valguse ukseavadel, mis selle taevakeha
kiiri sellise hiilgusega peegeldavad,
jäädes alla üksnes allikale endale. Võib
öelda, et sellist leiutist nähti ette juba
siis, kui maailma asjad paika pandi.
Tõustes tervitab päike meie aknaid
ja jätab loojudes nendega hüvasti.
Läbipaistmatute luukide ning tuhmide
loomasarvest plaatide ja paberi
asemel on meil tahkunud õhu sarnane
materjal, mis päikesevalgust nii eredalt
peegeldab! See on meie tsivilisatsiooni
ja vaimuvalguse lahutamatu osa. On
julgustav, et selline tarkus, hiilgus ja
sära kuuluvad ka inimeste eluasemete
juurde, mitte vaid kaljudele, vilgukivirahnudele
ja järvedele.
Meid on õnnistatud kahe jõega, mis
teineteisega ühinevad ning mille kaldad
pakuvad erinevat silmailu, kuna ka
jõed ise on täiesti erisuguse iseloomuga.
Üks neist on tume, mudane ja surnud
ning rikkaliku looma- ja taimestikuga;
seda ümbritsevad laiad luhad
ja mustad vaevapajud ning see on täis
vetikad. Teine on võrdlemisi kivine ja
kiire vooluga, selle kaldad on järsemad
ja luhad kitsamad. Viimase juurde
lähen ma vaatama vee virvendust ning
mitmekesist jõepõhja selle kivide ja
liiva ja varjudega; esimese juurde aga
selleks, et näha, kuidas tume vesi nähtamatu
muda peal puhkab, ning jälgida
peegeldusi veepinnal. See on vabrik,
mis toodab pinnast ja jätab endast
maha setted.
8. heinakuul.
Kipun arvama, et pesemine on peaaegu
elu lahutamatu osa, kuid mind üllatab,
kui ükskõiksed mõned inimesed selle
suhtes on. Milline labane, jälk, kiire on
mõnes mõttes meie elu, võrreldes kas
või Lõunamere saarte elanike omaga.
Koolist poppi tegevad poisid hiilivad
jõe äärde suplema, kuid talumehed,
kellel seda kõige rohkem vaja on,
kastavad oma ihud harva ojadesse ja
tiikidesse. Minot rääkis mulle eile õhtul,
et kui ta kõplamise lõpetas, tahtis
ta ennast pesta – võtta kaasa seebitüki,
minna Waldeni äärde ja ennast korralikult
puhtaks küürida. Siis oli aga
midagi ette tulnud, nii et nüüd on ta
kuni saagikoristuseni pesemata – jah,
isegi järgmise kõplamiseni.
9. heinakuul.
Suplemine on luksus, millest harva
räägitakse. See, kui sinu ihu paitab tuul
ning vesi voolab üle sinu ja peseb sind,
on sellisel palaval päeval haruldane
kehaline nauding. Vesi on siin märkimisväärselt
soe, eriti madalamates
kohtades – käega katsudes tundub see
olevat sama soe kui vesi, mis tükk aega
tulel on seisnud. Järvevee soojuse kõrval
tundus ojavesi väga külm olevat.
Ojasuudme ümbruses kogunes külm
vesi mitmekümne meetri raadiuses järve
põhja, tundsin seda jalgadega. Ning
kui ma käe kohas, kus järv oli vaid
poole meetri sügavune, vette torkasin,
oli mu käsivars soojas järve-, käelaba
aga külmas ojavees.