Eesti Looduse peatoimetaja, botaaniku Toomas Kuke aknalaual kasvavate kaktuste ja piimalillede vahel varitsevad kiskjad. Ei, mitte karvased ega triibulised, vaid kolm rohekas leherüüs juuripidi mulda kinnitunud „kiskjataime”, kelle püünised on tuppa sattunud kärbestele pärani avatud.

Ehkki täna troonib Toomas Kuke aknalaudadel üle kümne erineva taime, ei ole taolise „botaaniku aia” kujundamine tal kunagi plaanis olnud. „Otsustasin juba aastaid tagasi, et mina toataimi kasvatama ei hakka, hoolimata sellest, et olen kasvanud kodus, kus mind ümbritsesid arvukad taimed. Arvan, et botaanik ei pea tööd koju kaasa võtma, ja nii õnnestus mul ilma toataimedeta elada oma tubli 15 aastat,” muigab Toomas Kukk, lisades, et toataimedest loobuma ajendasid teda ka praktilised kaalutlused.

„Veedan igal suvel nädalaid välitöödel, aga keegi peab vahepeal lilli kastma. Kuna üldjuhul on ka minu ligimesed suvel üsna liikuvad, siis võib lillekastmise korraldamine kujuneda üsnagi tüütuks.”Botaaniku plaan pidada oma elupaik „toalillevabana” oli siiski määratud nurjuma – uude ja avaramasse korterisse kolimisel kingiti talle soolaleivaks esimene toataim, säntpoolia, kes on praeguseks „loodusliku valiku” toimel küll juba kadunud. „Pärast seda ei olnud enam olulist vahet, kas taimi on üks või kümme, sest kasta tuleb neid nagunii,” möönab Toomas Kukk, kes kolis oma Tartu korterisse ümber ka kunagises vanematekodus kasvanud taimed. „Ma lihtsalt ei raatsinud neid ära visata – olen osadega neist ju koos kasvanud.” „Looduslik valik” päikselisel aknalaual Toomas Kuke suviste eemalviibimiste tõttu on aastate jooksul aknalaudadele kogunenud taimede seas toimunud n-ö looduslik valik. „Ellu on jäänud need taimed, kes on suutnud kohaneda suviste kuivaperioodidega, mil nad jäävad olude sunnil päevadeks või koguni nädalateks kastmata.” Nii moodustavadki valdava osa tema kodusest floorast vanematelt päritud kaktuselised ja piimalilled, kes on niiskuse suhtes üpris vähenõudlikud. „Teiste taimede seas on mul näiteks öökuninganna, kes on enamuse aastast lihtsalt üks kole roots, et siis lüüa suve hakul vaid üheks ööks lahti oma suur trompetikujuline õis,” seletab ta, osundades suurele kaktusepuhmale, kes avas sellel suvel oma omaniku sünnipäeva auks koguni kolm valget õit. Ilusaid „õieüllatusi” on talle pakkunud aga teisedki kaktused. „Toataimede pidamine ei ole minu jaoks hobi – ma ei kogu neid nii, nagu seda teevad mõned kollektsionäärid, kelle jaoks on oluline täiendada oma kollektsiooni pidevalt uute liikidega. Kuna taimed on tulnud minu juurde ise ja ma ei tegele igapäevaselt nende imetlemisega, on iga õidepuhkemine minu jaoks tavaliselt ootamatu ja samas tore üllatus,” jutustab Toomas Kukk. Taimed, kes söövad putukaid Enda ostetud taimi on Toomas Kukel vaid kolm ja neid kõiki iseloomustab kihu püüda endale toiduks putukaid. „Lihasööjad taimed on huvitavad, sest putukate püüdmise komme ei ole taimeriigis kuigi laialt levinud. Pealegi olid putuktoidulised taimed ka Darwini lemmikud,” muigab kiskjataimede peremees. Tema kodused „kiskjad” – kapi huulhein, sarratseenia ehk näpitsleht ning kärbsepüünis – on kohastunud püüdma putukaid üksteisest üpriski erineval moel. „Kärbsepüünis on üks kiireimate liigutustega taimi kogu taimeriigis. Tema leht meenutab kujult kahte kõrvutiasetatud harali sõrmedega käelaba. Kui putukas lehele maandub, lööb taim lehe plaksti kokku ja selle servadel olevad harjased põimuvad omavahel justkui sõrmed. Seedimiseks kulub tal aega ligikaudu nädal, mille järel on „allaneelatud” kärbsest alles üksnes kitiinkest. Sarratseenia lehed on muundunud aga kannukujuliseks püüniseks, mille servadel on putukaid ligimeelitav nektarikiht. Taim saab oma „kõhutäie” kätte eeldusel, et lehele roninud putukas püünisesse kukub,” selgitab taimede omanik, kelle kolmas lihatoiduline taim, kapi huulhein, on meie soodes ja rabades kasvava huulheina lähisugulane. „Erinevalt väledast kärbsepüünisest kulub huulheintel putuka lehe sisse mässimiseks ligikaudu pool tundi ning nad suudavad püüda vaid väga pisikesi putukaid, näiteks äädikakärbseid. Selleks on huulheina lehtedel niitjad ja kleepuvad karvakesed, mille külge putukad kinni jäävad. Saak karvakeste küljes siplemas, hakkab leht tasapisi kokku tõmbuma,” jutustab Toomas Kukk. Niiskuslembesed taimed Putukate püük on valdavalt niisketest ja toitainevaestest kasvukohtadest pärit lihasööjate taimede jaoks hea võimalus saada täiendavaid toitaineid. Kui tubades kärbsed pidevalt ringi ei lenda, saab toataimena peetavatele putuktoidulistele lisatoidust pakkuda neid pintsetiga toites või siis magusate marja- või puuviljatükikestega puuviljakärbseid taime ligi meelitades. Kuid veelgi olulisem on tagada niiskete tingimustega harjunud lihasööjatele kasvamiseks vajalik niiskus. „Kui ma neile taimedele Tartu kaubamaja toiduosakonna lilleletis peale sattusin, siis olin päris üllatunud, et neile ei olnud kaasa pandud mingisugust teavet, kuidas neid kasvatada ja taimed olid määratud kui „kärbsepüünise segu”. Vaatasin neid seal poes hulk päevi ja nad jäid kuidagi üha nirumaks. Nii ostsin lihatoidulised taimed pisut ka kaastundest. Üldse kiputakse elusaid taimi võtma nagu suvalisi kaunistusi, keda võib panna ebasobivasse kohta aeglaselt surema. Lihasööjad taimed pole niiskuslembeliste liikidena kuigi „kasutajasõbralikud” ning kipuvad keskküttega korteris talvel kergesti välja minema,” selgitab Toomas Kukk, kes on katnud oma „kiskjad” aknalaual suure valgust läbilaskva klaaskupliga, mille alla siiski õhuava jäetud. „Kuppel hoiab niiskust ning selle all olevatele alustele saab valada vajaduse korral ka tavalisest enam vett.” Nii on õnnestunud „kuplialustel” üle elada ka omaniku välitöödel käimised ning säilitada „botaaniku aias” valitsevat äärmuslikkust, kus sootaimed seisavad külg-külje kõrval kuivalembeste kõrbeasukatega.