Suvi on käes ja meel hea ilusa ilma üle. Saab minna ujuma või lihtsalt istuda liivale ja vaadata kaugele, sinna, kus lained ja taevas kokku saavad. Et aga minu puhkus ei ole veel alanudki, siis katsetasin kodus lainetega. Lained olid suured, vähemalt ühemeetrised, ning kuulasid katsetaja sõna ainult siis, kui tegemist oli kerge ja elastse materjaliga.
Katse seisulainetega Niisiis, kõigepealt võtame peenikese nööri. Selleks sobib vähemalt 10–20meetrine pesunöör, mida pikem seda parem. Eriti hea on kasutada elastset nööri, mida soovi järgi saab pingutada. Nööri üks ots tuleb kinnitada mõne tugeva ukse, seina või aia külge. Kõigepealt proovime leida madalaima püsiva võnkesageduse, mille omaduseks on ainult üks pais. Ahjaa, laine paisuks nimetatakse suurima amplituudiga kohta ja mõõnaks väikseima amplituudiga kohta. Peaaegu unustasin ütelda, et meie tekitame nööriga seisulaineid, mille paisud ja mõõnad asuvad kindlates kohtades. Nii on sellepärast, et lained paisukohtades on samas faasis ja liituvad ning mõõnakohtades on need vastandfaasis ja kustutavad üksteist. Nööri teise otsa võtame kätte ja tehislainete valmistamine algab nüüd! Kõige madalama võnkesagedusega laine käitub nagu hüppenöör, mida keerutab kaks last. Aga nüüd läheb asi huvitavaks! Võngutame kätt natuke kiiremini ja püüame leida sagedust, kus nöörile tekivad püsivad seisulained koos mitme paisukohaga. Nende lainete imelik omadus on see, et mõõnakohtades ei toimu mingit liikumist. Võid vabalt sellest kohast näpuga kinni võtta ja nöör lainetab ikka edasi! Proovi see tingimata ise järele! Nüüd katsume nööri võngutada veelgi kiiremini. Näeme, et paisu- ja mõõnakohti tuleb järjest juurde. Kui oled juba pikalt harjutanud, siis proovi kätt keerutada ja tugevamini või nõrgemini võngutada, nii võid leida veel rohkem seisva laine kujutisi. Kui kätt saaks liigutada järjest kiiremini ja kiiremini, siis ühel hetkel kostuks meie lainepesunöörist heli, nagu kitarri- või klaverikeel seda tekitab. Katse solitoni ehk üksiklainega Looduses on üks haruldane nähtus veel, mida nööriga saab uurida. Nimelt on olemas sellised lained, mida nimetatakse solitonideks. Need on üksiklained, mis käituvad meie nööri katses väga imelikult. Laseme nööri võimalikult lõdvaks ja lööme ühe korra tugevalt selle pihta. Laine levib kiirelt nööri lõppu ja peegeldub sealt tagasi. Nüüd sooritame selle, mida nimetatakse experimentum crucis ehk siis määrava tähtsusega eksperimendiks: lööme ühe korra nööri pihta ja siis kohe uuesti. Nööril on nüüd kaks solitoni, mis läbivad üksteist, justnagu teist ei oleks olemaski! Nii juhtub ka looduses, kus üksikud lained võivad üksteisest läbi minna ja sealjuures oma kuju säilitada.
Füüsika katses Ristlained Lainetust on olemas mitut liiki – pikilained, ristlained, paisumislained ja pinnalained. Näiteks helilaineid nimetatakse pikilainetuseks, nööri- ja veelaineid ristlaineks. Lainete levimise selgitamiseks kasutatakse superpositsiooni printsiipi. See ütleb, et lained levivad nii, nagu teisi laineid ei oleks olemaski. Katsuge kujutleda, mis juhtuks, kui helilained kuhjuksid üksteise otsa ja liituksid uuteks laineteks. Muusika kuulamine oleks siis päris võimatu, sest iga järgnev heli oleks üles ehitatud eelmistest! Solitonid võivad olla väga ohtlikud. Näiteks kihutab tsunami kui üks suur laine üle ookeani ja ei segune ega liitu teiste väikeste lainetega. Lõpuks jõuab see randa ja tekitab suuri purustusi.
|