101 Eesti looma
Peeter Ernits
Varrak, 2012
222 lk
Olgu kohe öeldud, et Peeter Ernitsa valikusse kuuluvad ka jaanimardikas, laulusääsk, vesineitsik, sadajalg jt väiksemad olevused. Raamatust ei leia tori hobust, eesti hagijat, maatõugu veist. Valik on sümpaatne, sest autor tutvustab just neid, keda (või kelle jälgi) me Eesti looduses kõige tõenäolisemalt kohata võiksime. Kui suudaksime istuda nädal aega metsas või jõe ääres paigal, näeksime just neid elukaid. Autori jutustamislaad on sõbralik, lopsakas ja hoogne, jääb mulje, et ta võiks neist loomadest meile rohkemgi kõneleda. Näiteks portreteerib Peeter Ernits marjalutikat nii: „ Pärast seda, kui marjalutikas on sõstart maitsnud, ei kõlba see enam suhu pista, sest tal on vastik „lutikamaitse” küljes. Inimene, kes säherduse marja suhu paneb, sülitab selle ka kohe välja. Mis teha, kui mõlemale – nii lutikale kui ka inimesele – üks ja seesama mari maitseb. Marjalutikas on ilus loom. Tema veinipunane keha sädeleb kergelt.” Väga praktiline raamat, küllap leiab paljudes peredes tähtsa koha kokaraamatute ja telefoniraamatute kõrval.
|