Strasbourgist lõunasse kulgeb Vogeeside idanõlvadel Elsassi veinitee. Asjahuviline võib siis sõita läbi sada kilomeetrit ning kohata oma teel sada tähtsamat veinilinna ja –küla. Kui kaua selline maksimalistik reis aega võtaks, et seejuures toimuvat tajuda, pole reisijuhis öeldud.

Meie võtsime ette vaid ühe küla, Itterswilleri. Just selle, kuna sealt pärit veinivalmistaja Luc Faller oli ühel Göteborgis toimunud messil oma kohta teavet jaganud. Ning mu Rootsi kolleegile kuidagi see pihku sattus. Veelkordne näide messide kahjulikkusest, mõtlesime, kui rongi ja taksoga Strasbourgist 50 kilomeetri kaugusele kohale jõudnult arveid tasuda tuli.

Varakevad on veinimeistri jaoks rahulik hooaeg. Pole viinapuude eest hoolitseda, nende ümbrust harida. Pole mahla pressida, veini kääritama panna. Mis keldris suurtes tõrtes, vaatides ja pudelitas, see valmib ise. “Ega ikka ei valmi küll, silma peab kogu aeg peal hoidma,” ütleb Luc seepeale. Ning viib meid alla keldrisse, kus näitab suuri vändaga varustatud kast, kõik tihkelt pudeleid täis. Keerutab vänta, mispeale pudelid ühes kastiga pea peale pöörduvad. Pudelites on vahuvein, mis keldris veel aastakese valmima peab.

Ronime maa peale tagasi. Läheme viinamarjaaeda. Just nimelt aeda – sest vaid 8 hektarit on Luci perel maad, millel vinnapuid kasvatada. See on Vogeeside pereviinamarjanduses tavapärane. Keskmiselt töötab Luci põllul üks abiline, oktoobris, kui saaki koristatakse ja mahla pressitakse, 10-15.

Ühelt hektarilt on lubatud saada 70-80 hektoliitrit veini. Enama puhul läheb kvaliteet alla. “Eelmisel aastal oli hea veiniaasta,” ütleb Luc, “kuid ikka kipub hind liiga kõrge tulema.”

Miks ta siis ei tule. Kaheksalt hektarilt saab Luc maksimaalselt 80000 pudelit veini. Kui saaks müüa pudeli viie euroga, oleks selle hind kokku miljon krooni. Kui suured on kulud, kes seda teab. Luc viilib ise veinid pudelitesse. On ostnud vaadid, millest tanniin veini maitsestab ja suured roostevabast terasest paagid. 50 aasta eest kippusid Vogeeside veinikülad tühjaks minema, rännati kuni USA-ni välja. “Minu isa tuli siia 1970. aastal ja otsustas jonni pärast viinapuid kasvatama hakata,” ütleb Luc.

Maitsen Luci baaris 1999. aasta Rieslingit ja 1997. aastast pärit kihisevat vahuveini. Esimene on värskem ja kuidagi kergem, kui see harjumuspärane poerisling. Teine ei jäta suurt muljet. Küllap on keel vahuveinidest rikutud.

Ostan kaasa pudel Rieslingit ja teise Grémand d’Alsace’i ehk vahuveini. “Kümme 50,” kõlab arve. Polegi nii vähe ühe veinikeldri jaoks. Mahepõllunduse asi. “Kas kümnega ei saaks?” küsin. Veinimeister vaatab mind üllatunult. Ei ütle aga midagi, annab kahekümnesest kümme tagasi. Nojaa, oleme ju Elsassis.