Baltimaades ja meie naabrite Rootsi, Soome ja Norra aladel on praeguseks tõestatud 28 meteoriidi poolt tekitatud kraatrit või kraatrivälja. Lisaks on teada veel kümneid kraatreid, mille võisid tekitada meteoriidid, kuid mis vähese uurituse või kesise tõendusmaterjali tõttu pole tõestatud. Neist 28 tõestatud kraatrikogumist asub Eestis kolm. Lisaks on meil veel kolm üsna tõenäolist meteoriidijälge.

Pikk uurimisajalugu. Kaali peakraater on esimene Euroopa teaduslikult uuritud ja tõestatud meteoriidikraater. Aastal 1794 kirjeldas J. E. Rauch Kaali järve kui kustunud vulkaani. Aastal 1827 kirjeldas Johann Wilhelm von Luce Kaalijärve ümbritseva valli kerget ning purustatust, oletades, et selle on põhjustanud maa-alune plahvatus. Kraatrivälja plahvatuspäritolu tõestas Ivan Reinwald aastal 1937, olles sealt leidnud meteoriiditükikesi. Teistest võimalikest kraatritest köitsid 19. sajandil uurijate tähelepanu Ahvenamaal paiknev Lumparn ning Rootsis olevad Hummeln ja Siljan. Sajandi lõpul kirjeldati Rootsis asuvat Dellenit, Mieni ning Soome Lappajärvit tänu neis esinevatele ebaharilikele “vulkaanilistele” kivimitele.

1910. aasta Stockholmi Geoloogia Seltsi koosolekul oletas A.G. Högbom võrdlusest selleks ajaks juba tuntud Arizona meteoriidikraatriga, et ka Mien ja Dellen võivad olla meteoriidikraatrid. Kahjuks jäi see mõttelend järgnevaks viiekümneks aastaks tunnustamata.
Sarnane saatus tabas Eesti astronoomi Ernst Öpikut, kes juba aastal 1916 oletas sarnasusi meteoriidi- ja lõhkeaineplahvatuste vahel, ning järeldas, et just tänu kokkupõrkel toimuvale plahvatusele on tekkiv kraater vaatamata meteoori langemisnurgale üldjuhul ümar. Kahjuks jäi see uuring laiemale ringkonnale teadmata, kuna ilmus vähelevinud ajakirjas venekeelsena – tõsi, koos prantsuskeelse sisukokkuvõttega. Ka teine Öpiku avastus, nimelt, et võimsas plahvatuses meteoor pihustub ja meteoriitne aine hajub sedavõrd, et suurte meteoriidikraatrite tõestamiseks on meteoriidikilde asjatu otsida, leidis tunnustust alles aastakümneid hiljem. Öpik kirjutas sellest ajal, mil Arizona kraatri maaomanik kraatripõhjast asjatult meteoriitraua lasundit otsis. 1,2-kilomeetrise läbimõõduga kraater on piisavalt pisike selleks, et selles meteoriidikilde leida, kuid plahvatus oli siiski liiga võimas, et kogu meteoriidikeha kraatripõhjas oleks säilinud.

Hiljutised avastused. 1960. aastatel tõestati peamiselt Rootsi geoloogide eestvõttel mitu meteoriidikraatrit, nagu Lappajärvi, Mieni ja Delleni kraatrid. Samas avastati ka uusi kandidaate, nagu Tvären, Hummeln ja Siljan.

Pärast maapinnal paljanduvate kraatrite kirjeldamist muutusid uute kraatrite avastamisel olulisteks puurimised ning kaudsed, peamiselt geofüüsikalised meetodid. Nii tõestati aastatel 1976–1980 Kärdla, Granby, Dobele, Logoisk, Vepriai ning Mizarai.
Uus kraatriuurimise buum algas 1980. aastate keskpaiku. Peamiseks uuringuid toetavaks sündmuseks sai edukas süvapuurimine Siljani kraatris aastatel 1983–1990. Alates 1990. aastast on meie lähikonnas avastatud või tõestatud üheteistkümne kraatri plahvatuslik päritolu. Nende sekka kuulub ka Eesti suurim, Soome lahe põhjas asuv seitsmekilomeetrise läbimõõduga Neugrundi kraater.

Meteoriidikraatrite võidumehed
Suurim. Kõige suurem meie lähikonna, aga ka kogu Euroopa tõestatud meteoriidikraater on Rootsis Dalarnas asuv Siljan. Kraatri praegune läbimõõt on umbes 45 km, kuid tema tekkehetkel, 343–362 miljoni aasta eest, oli see kindlasti suurem. Meteoriit tabas siluri, ordoviitsiumi ja kambriumi settelasundit ning nende aluskorda – 1635–1724 miljoni aasta vanuseid graniite ja porfüüre. Sügavalt kulutatud kraatrinõlvalt on rõngasplokkidena alla vajunud lubjaja liivakivid. Ümbruskonnast on settekivimid erosiooni toimel hävinud. Struktuuri sisemuses avaneb keskkõrgendik, mida ümbritseb erosiooninõkku moodustunud ringjas järvestik.

Vanim.Kõige vanemat plahvatusstruktuuri saab otsida piirkonna vanima, arhailise koorega alalt. Venemaa Karjalas asuva 16 km läbimõõduga Suavjärvi moodustise vanuseks on pakutud ligikaudu 2400 miljonit aastat. Absoluutselt kindel selles vanuses olla ei saa, sest isotoopanalüüsil põhinevad määrangud praegu veel puuduvad. Kui aga see vanus tõeks osutub, on Suavjärvi ka maailma vanim säilinud plahvatusjälgedega moodustis.
Kagu-Soomes asuva väikese, ligikaudu kahekilomeetrise läbimõõduga Iso-Naakkima vanuseks on kolmest puuraugust pärinevate mikrofossiilide alusel määratud umbes 1200 miljonit aastat. Kuna maapinnalt pole see kraater üldsegi nähtav, avastati ta alles kümne aasta eest. Nimelt avastati mõõtmistega ümar negatiivne raskusjõuanomaalia, mille põhjustab kraatrit täitvate plahvatusjärgsete setete madal tihedus.

Kõige uppunum on Barentsi mere 40- kilomeetrine Mj¸lniri moodustis, mis asub ligi neljasajameetrise mereveekihi all. Puurimistulemused viitavad, et plahvatus toimus 142–144 miljoni aasta eest. Juba Mj¸lniri tekkeajal laius meri selliselt, et plahvatusel tekkinud hiidlainetuse jälgi võib leida Gröönimaalt, Teravmägedelt ja Skandinaavia põhjaosast.
Merepõhja madalal asub seitsmekilomeetrine Neugrund. See tekkis 540 miljonit aastat tagasi kambriumiaegsesse madalmerre. Kraater kattus kiiresti meresetetega, mis säästsid seda erosioonist ja sellega paratamatult kaasnevast hävingust. Kambriumi ja ordoviitsiumi settekivimid täidavad Neugrundi süvikut praegugi, vaid kraatrivallid on jää ja vee poolt paljaks nühitud. Meresetted on matnud teisigi meteoriidikraatreid, mistõttu Läänemere alal on võrreldes muu maailmaga avastatud suhteliselt palju tekkinud kraatreid – lisaks Neugrundile veel Kärdla, Tvären, Lockne, Granby ja Hummeln.

Kõige sulanuma kraatri nimetusele kandideerivad Dellen ja Lappajärvi. Mõlemad on suhteliselt suured, 19 ja 17 km läbimõõduga, ja geoloogilises mõistes suhteliselt hiljuti kuivale kilbialale tekkinud tähearmid. Delleni sulakivimid ehk delleniidid paljanduvad kraatrit täitvat järve poolitava poolsaare kaldal.
Lappajärvi Kärnäinsaarel paljandub löögisula. Dekoratiivset ja tugevat kärnaiiti kaevandatakse ning kasutatakse ehituses. Puurimiste andmetel ületab Lappajärvi sulakihi paksus 150 meetrit. Sulakivimeid ümbritsevad alt ja kõrvalt süeviidid – sulanud materjali sisaldavad bretshad, milledest avastati plahvatusel tekkinud teemante.

Kõige pisem, kõige noorem ja teaduslikult kõige kaheldavam on Simuna kraater. Inimeste mälust ja süvendi kujust lähtuv asjatundjate usk paigutab Simuna süvendi meteoriitsete löökkraatrite hulka. Kõige arvukama kraatriväljaga on Kaali. Siin esinevad koos nii plahvatuskui löögikraatrid. Hiljutine Kaali ja Hiiumaal paiknev 456 miljoni aasta vanune Kärdla kraater on märkimisväärselt hästi säilinud ning kaheldamatult meteoriitide tekitatud. Neid tundes ja uurides on võimalik asjatundlikult otsida uusi kodus ning kodus hinnata moodustisi võõrsil.