Palun mulle üks ketshupijäätis!” võib New Yorgi 10-aastane Frank või Bill jäätisemüüjalt nõuda ning viimane ei vahi sulle kahtlustavalt otsa, vaid ulatab Frankile nõutud ketshupimaiustuse. Franki sõber Bill aga longib müügiputka juurest, lakkudes kartulitshipsimaitselist jäätist. See pole utoopia, vaid New Yorgis saab tõesti taolisi jäätiseid osta. Eesti poodides midagi nii põnevamaitselist veel ei leidu – kui tomatijäätis välja arvata – aga küllap seegi aeg kaugel pole, mil meil heeringajäätis letile ilmub. See juhtub siis, kui kohalikud jäätisetegijad ära tabavad, et mida koledam maitse, seda kindlamalt see väikestele marakrattidele meeldib. Kas või selletõttu, et veidi oma vanemaid kiusata. On ju sulaselge rõõm kuulda vanaema kaebamas “Fui, kas sa seda tõesti sööd!”, kui teda paluda näiteks ühte searasvajäätist osta.
Jäätise puhul ei saa ameeriklastest üle ega ümber – mitmed jäätise valmistamisega seotud leiutised on tehtud just ameeriklaste poolt ning just ameeriklased on kõige suuremad jäätisesööjad maailmas, seetõttu on neil vist ka kummalisevõitu maitse eelistused – et lemmiktoit ära ei tüütaks. Ameeriklane sööb aastas üle 20 liitri jäätist, eestlane keskmiselt 8. Muide, kaheksa liitrit polegi külma põhjamaa kohta vähe, Euroopas on see kõrge näitaja, vähestes maades küünib see inimese kohta üle kümne liitri aastas. Eestis toodetakse aastas ligi 7000 tonni ehk 7 miljonit kilo jäätist.
Kes sõi maailmas esimese jäätise, ei tea täpselt keegi. Ühed arvavad, et jäätise leiutamise au kuulub vanadele hiinlastele, kes segasid lund puuviljamahlaga ning teised, et maias keiser Nero laskis oma külalistele valmistada “magusat lund”. Ta käskis orjadel üles mägedesse joosta ja sealt lund tuua, mida köögis kokad siis segasid mee, veini ja puuviljadega ning külalistele serveerisid. Tol ajal oli see sama harjumatu ja eksootiline toit kui tänapäeval ketshupijäätiski.
Jäätis oli kaua aega ainult rikaste ja ülikute maius. Millalgi 1660. nautisid Euroopa aadlikud erilist jäätunud vett, millele kokad koort lisasid. Et segu eriti peenelt serveerida, külmutati seda lillekujulistes metallvormides. Jäätise retsepti hoiti kiivalt saladuses, mõnedes õukondades ähvardati kokkasid surmanuhtlusega, kui nad peaksid delikatessi retsepti välja rääkima. Sellised koledad ähvardused ei suutnud õnneks siiski hea maiuse levimist takistada, nii et juba 17. sajandi teisel poolel avati Itaalias esimene jäätisekohvik.
Lukskaup oli jäätis täpselt niikaua kuni seda tööstuslikult tootma hakati. Laiem tarbimine sai alguse 19. sajandil, ja siis jõudis see ka koduperenaiste retseptiraamatusse. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fusselli poolt 1851. aastal Ameerikas Baltimore'is. Eesti esimese jäätisevabriku rajas 1934. aastal Eesti legendaarseim jäätisemeister Evald Rooma, enne seda pakuti kohalikes kohvikutes isetehtud jäätist ning see oli hinnalt kallis.

Jäätis vahvlitopsis. Populaarne jäätis
vahvlitopsis arvatakse alguse saanud ka
Ameerikast. Legend räägib, et 1904. aasta
maailmanäitusel olid kõrvuti seisnud jäätiseputka
ja vahvlikookide müümise putka. Ühel
hetkel olid jäätisemüüjal serveerimisnõud
otsa saanud. Õnneks kõrval koogimüüja
Ernest Hamwil tuli hea idee jäätist edasi
pakkuda oma vahvlitopsidest, ning nõnda
oligi vahvlijäätis leiutatud.

Mis on jäätise puhul kõige toredam? See,
et seda saab lakkuda, ilma et peaks
häbenema. Ka kõige ilusamas valges pitskleidis
viisakas tütarlaps võib suvepäeval
ajada kõigi nähes keele välja ja üle maitsva
jäätisepalli tõmmata, ilma et keegi talle viltu
vaataks. Ja lakkuda tuleb palju: on
arvestatud, et keskmiselt on ühe jäätise
ärasöömiseks vaja umbes 50 korda seda
keelega limpsata. Aga tehke ise proovi,
mitme korraga te jäätisest jagu saate!