Hendrik Relve

Tookordsele Ahvenamaa reisile läksime perega seepärast, et meid kutsus Ahvenamaalt pärit Flaka kooli direktor Hans-Erik Persson. Ta oli käinud tutvumas Eesti loodusega ja kutsus vastukülaskäigule. Teel Ahvenamaa pealinna Mariehamni sadamasse oled tahtmatult kütkestatud vaadete mitmekesisusest, mida silmad näevad. Suurte ja väikeste saarte kaleidoskoop vaheldus iga minutiga. Aina madalamale laskuv päike muutis pidevalt kaljude, metsade, lahtede ja väinade toone.

Peaaegu iseseisev saareriik. Ahvenamaa saarestikus on kokku ligi 6500 saart ja saarekest. Nende vahel käib vilgas paadi-, praami- ja laevaliiklus. Saarte pindala on kokku 1500 ruutkilomeetrit ja nendel elab alaliselt rohkem kui 27 000 inimest. Igal aastal käib siit läbi rohkem turiste kui on eestlasi Eestis kokku. Ometi mõjub saarestiku loodus külalisele rikkumatuna, nagu asuksid mõnes kõrvalises unustatud kolkas.

	Hendrik Relve

Mariehamni sadamas oli meil vastas kogu Perssonite neljaliikmeline pere. Teel nende koju Flaka külasse möödusime Ahvenamaa omavalitsuse hoonest, kus tuules uhkelt plagises Ahvenamaa lipp. Ristilipul on palju sarnasust teiste Euroopa põhjamaade lippudega ning tema põhitoon on samasugune kui Rootsi lipul. Sellega rõhutavad ahvenamaalased oma erilist positsiooni. Ligi 90 protsenti põlisrahvast on rootsikeelne. Samas ei soovi nad ennast samastada otseselt ka mandrirootslastega ega kaugeltki mitte soomlastega. Ahvenamaalastel on oma parlament, millel on erandlikult laiad õigused otsustada saarestiku poliitilisi ja majanduslikke küsimusi. Ahvenamaal on omaette postisüsteem ja eraldi postmargid. Paarkümmend aastat tagasi oli napilt puudu, et siin oleks kehtestatud ka oma raha. Rahatähed olid juba valmis trükitud, kuid Soome valitsus keelas viimasel hetkel nende kasutuselevõtu siiski ära.
Ahvenamaa kodanikel on rida privileege, mis puuduvad nii soomlastel kui ka rootslastel. Nende saarestikus ei tohi paikneda mis tahes riigi väegrupeeringuid ega relvastust. Ahvenamaa mehed on vabastatud sõjaväekohustusest. Samas võivad nad näiteks pidada veelinnu jahti aegadel, mil see on Rootsi ja Soome jahimeestele keelatud.
Niisuguste eriõiguste põhjused peituvad ajaloos. Ahvenamaa sai demilitariseeritud tsooniks juba 1856. aastal, kui Prantsusmaa ja Inglismaa sõlmisid Venemaaga Pariisis rahulepingu. Kuigi Ahvenamaa jäi tookord lepingu sõlmimise järel Venemaa koosseisu nagu ennegi, ei olnud Venemaal enam õigust kasutada saarestikku oma vägede platsdarmina. Pärast seda, kui Soome kuulutas end 1917. aastal iseseisvaks riigiks, pidi Ahvenamaa äärepealt sattuma Rootsi riigi koosseisu. Kuid pärast mõningat järelemõtlemist leidsid ahvenamaalased, et selle asemel, et saada kas Soome või Rootsi tavaliseks provintsipiirkonnaks, oleks neil kavalam jääda omamoodi kahe riigi vaheliseks alaks. Praegu kuuluvad nad rootsikeelsetena, kuid isemeelsetena Soome riigi koosseisu. Ahvenamaalastel on mitte Soome, vaid omaette Ahvenamaa kodakondsus. Neil on ka Põhjamaade nõukogus oma esindus, samamoodi nagu täiesti iseseisvatel riikidel Islandil, Taanil, Norral, Rootsil ja Soomel.

Üheperesaared. Perssonite pisike elumaja meenutas rannarootslaste maju, mida olin näinud Vormsil ja Ruhnul. See oli täis tumenenud ja raskepärast vanavanematelt päritud mööblit. Kohe esimesel päeval läksime võrke tõmbama. Sõltumata sellest, kas ollakse direktor või lihttööline, peab igal ahvenamaalasel olema paat, millega saab käia kalal. Teisiti ei kujuta nad oma elu ette. Tursk, räim ja lest on olnud siinsele rahvale läbi aegade vahest isegi tähtsam toidus kui leib. Meie saime võrku peamiselt priskeid kammeljaid, mida perenaine Annika samal õhtul kartulite kõrvale praetuna pakkus. Hans-Erik ehk Hasse, nagu kodused teda kutsusid, kõneles, et vahel sattuvad võrku ka merelinnud, kes sukeldudes on võrgusilmadesse takerdunud ja uppunud. Ahvenamaalastel on siis kombeks küpsetada rooga nendestki.
Järgmisel päeval sõitsime Lemlandi peasaarest lõunasse jäävatele Björköri laidudele, et tutvuda ahvenamaalaste visaduse musternäidisega. Siin oli üle sajandi talu pidanud Matssonite pere. Nad olid vaevalt ühekilomeetrise läbimõõduga ja peaaegu metsatule laiule kolinud 19. sajandil. Rajanud siia hooned ja majapidamise, olid nad siin oma rohkearvulise perega päris kenasti elanud kuni 1950. aastateni. Iga jalatäis maad, mis viljakam, oli muudetud aiamaaks. Suurem osa kivisest saarest oli lammaste karjamaa. Heina polnud suurt kuskilt teha. Lammaste peamiseks talviseks toiduks olid saare-, haava- ja pajuvihad, mida kasvavatelt puudelt lõigati. Niisuguse pideva pügamise peale olid lehtpuud laiul omandanud õige veidra välimuse. Alt jämedad tüved harunesid juba madalalt rohkete väänlevate harudega okstepusaks, nagu muinasjutu nõiapuud. Pärast seda, kui Matssonite pere laiult ära kolis, muudeti nende talu vabaõhumuuseumiks. Nüüd peavad seal muuseumi töötajad paari näidislammast ja pakuvad turistidele traditsioonilisi Ahvenamaa toite ja jooke.
Umbes samasuguseid ühe taluga laide on ju olnud Eestiski, näiteks Hanikatsil ja Saarnakil Hiiumaa lähistel. Sealne maastik mõjub paljus samasugusena kui Björköril. Eks ole sarnased olud sünnitanud mõlemal pool Läänemerd ka sarnaseid maastikke.

Lambad söövad vihtu ja metskitsed aedmaasikaid. Keskmine Ahvenamaa pere nii äärmuslikus maakitsikuses nagu Björköri laiul, pole elanud. Ometi annab aia-, põllu- ja karjamaa puudus ennast tunda paljudes paikades. Ka Perssonite pere oli püüdnud aiamaaks muuta kõik maalapid elumaja ümber, mis selleks vähegi kõlbasid. Kokkuvõttes polnud aiamaad ometi kuigi palju. Seal kasvas kartuleid, köögivilju, sõstraid ja vaarikaid. Maad väetati peamiselt adruga. Toidulaua mitmekesistamiseks oli peremees rajanud avara kasvuhoone, kus muude aiataimede hulgas kasvatas koguni viinamarju.
Kuna mets algas otse aia tagant, pidid metsloomad vahel käima aeda rüüstamas. Kõige tõsisem aiarüüstaja olevat metskits. Eelmisel suvel oli ümbruskonnas kurikuulsaks saanud üks metskits, kes ainult aiasaadustest toituski. Sellisel juhul on Ahvenamaa tavade järgi õigus metskits maha lasta. Tema liha jagati nende küla liikmete vahel, kes kõige rohkem kitse tõttu kannatada said. Selle metskitse liha olnud eriliselt hõrgu maitsega. Külarahvas arvanud, et see tuli sellest, et loom oli kõigile aiasaadustele eelistanud aedmaasikaid.
Ruumikitsikus annab Ahvenamaal tunda isegi surnuaedades. Kalmistud on kõigi 16 kiriku juures. Kuid kirikud rajati juba 12.–13. sajandil ning surnuaedu nende kõrval lõputult laiendada ei saanud. Nii peavadki ahvenamaalased loomulikuks, et uusi haudu rajatakse vanade kohale. Tihti maetakse mõni noorema sugulase põrm sama koha peale, kus juba puhkab tema eelkäija. Võib-olla sellepärast ongi ahvenamaalased loodusega nii säästlikult ja tasakaalukalt ümber käia osanud, et seda neile siin nii vähe jagub. Kui sajandeid nõnda elama pead, et iga jalatäis maad ära on mõõdetud, oskad maad ka väärikalt hinnata. Ka see on siin sajandite jooksul selgeks õpitud, et iga pinnas kasvatab oma taimestiku. Paigad, mis kõige paremini sobivad metsade, puisniitude ja karjamaade alla, tuleb sellistena ka säilitada. Ning kui kehva pinnase saadused nälga jätavad, hoiab kalasaak merelt lõpuks ikka hinge sees. Sel viisil elades sugeneb arusaam, et kaua ja edukalt elus püsida on võimalik ainult siis, kui tegutsed loodusega koostöös, iseenesest.