Lähed vargsi metsalagendiku veerele – ja siin ta seisab. On seisnud juba kes teab kui kaua. Nii kaua igatahes, et keegi inimestest ega ka keegi metsaloomadest pole enam elus, kes oleks näinud, kuidas ta oma esimese lehe maast välja ajas. Toetad oma selja vastu teda. Aeg hakkab voolama aeglasemalt. Aeg voolab aeglasemalt – ajale kohasemalt. Oletegi ajamasinas. Oma põlispuu küljes kinni.
Niipea, kui hakkad rääkima mingist kindlast põlispuust, tuleb keegi ja hakkab rääkima oma põlispuust. Selline on põlispuude sõbra Hendrik Relve avastus. Võib-olla seepärast otsustaski ta võtta kätte ja panna oma põlispuud raamatusse kirja. Las siis loevad ja kõnelevad oma põlispuust iseendale.

Hendrik Relve “Põlispuud” on uudne ja hariv raamat. Uudne selle poolest, et see näitab eestlase avarduvat maailma: juttu tuleb nii kogu maailma kui ka kodumaa põlispuudest. Teisalt pole põlispuujutt mitte ainult kirjatekst, vaid ka pildid puudest ja asjalikud joonised – graafikud ja tabelid ning kaardid.
Seda raamatut annab uurida ja puurida. Võib-olla saab siit ka selgemaks, et mis ime läbi siiski Eestis siiamaani nõnda palju põlispuid edasi kasvab. Ega põlispuu ole ainult rekordpuu – see, mida sooviks näha nüüdisaja tugitoolirändur. Ta ei pruugi olla suurim, vanim, kõrgeim. Kuid kindlasti on ta ilusaim ja vahvaim. Egas muidu pole ta läbi aastasadade omadega meieni välja jõudnud.
Paratamatult tükib Relve raamatut lugedes pähe mõte – mida saavad oma elus näha need agarad tegelinskid, kes Eesti pühapuumägedele oma suusatõstukeid üles upitavad?
Aga tühja neist, eks nad tühjusesse lähe. Põlispuuraamat soovitab meile: toeta selg vastu tamme! Puu annab jõudu. Ja puu annab ka aega. Sest põlispuust ei saa sekundiga aru.

Põlispuud

Hendrik Relve

Koolibri, 258 lk

378 kr Raamatukoi kaudu