Vandelnokk
	John James Audubon (1785-1851)

Linnu-uurijatel oli aprilli lõpus rõõm parafraseerida Mark Twaini tuntud lauset surmajuttude enneaegsusest: Mississippi jõgikonna metsadest taasleiti ammu väljasurnuks peetud vandelnokk-kuningrähn.

Vandelnokk-kuningrähn (Campephilus principalis), kindlasti kõige efektsema välimusega rähn üldse, on üks kuuest Põhja-Ameerika linnuliigist, kes on kantud alates 1880. aastast hävinud liikide loendisse. Kuigi arvukas polnud ta ka juba 19. sajandil, ent püsis tolle aastasaja keskpaigani siiski veel paljudes USA kaguosa ürgmetsades. Liigi kadumine oli täiesti rööbitine selle kandi kõrgekasvuliste metsade süstemaatilise raidega; enne sajandivahetust lisandus sellele ohufaktorile veel teine – kirglike kollektsionääride ülemäärane huvi.Viimane hästi teada asurkond püsis 1930. aastatel Kirde-Louisiana vanades kõvapuidumetsades, mida kutsuti Singer Tract. Paraku raiuti Singer Tract looduskaitsjate protestile vaatamata maha. Viimane vandelnokk, kes teadusele tuntud, oli 1944. aastal viimast korda nähtud üksildane emalind…
Vandelnokk-kirjurähni alamliik C. principalis bairdii asustas Kuuba kõrgeid metsi. Selle alamliigi esindajaid pildistati veel 1956. aastal ning eksperdid on tunnistanud pädevaiks ka kahe isendi kohtamise 1980-ndatel. Hiljem paraku pole kõigile pingutustele vaatamata sealgi seda uhket liiki enam seirata õnnestunud.

Erutavad avastused. Aeg-ajalt on ha­ruldase rähni kohta Lõuna-USA-s ikka kohtamiskuuldusi levitatud; paraku on aga lähemal kontrollimisel alati selgunud, et tegemist on olnud pealiskaudsel vaatlusel väga sarnase ameerika musträhniga (Dryocopus pileatus).
Hoopis usaldusväärsemaks osutus Gene Sparlingi vaatlus 2004. aasta veebruaris süstasõidul Cache jõel ühes Arkansase osariigis paiknevas reservaadis: suure punatutilise peaga rähni koguni seitse diagnostilist tunnust osutasid üheselt vandelnokk-kuningrähnile.
Sparlingi avastusest veebimaterjali põhjal teada saanud ja omakorda otsinguile läinud Tim Gallagher ja Bobby Harrison märkasid määramata jäänud sooga kuningrähni esialgsest vaatluskohast vaid mõnesaja meetri kaugusel; seekord osutas linnu liigile lähedalt vaadeldud linnu seljasulestik. Kuni käesoleva aasta veebruarini on juurde tulnud veel viis usaldusväärset vaatlust, millele lisandub ka küllalt lühike ja udune, aga ometi just nimelt olulisi tunnuseid esile toov videovõte. Kõik need vaatlused on tehtud umbes 3-kilomeetrise läbimõõduga alal.
Väga napiks jäid kõigile pingutustele vaatamata akustilised tõendusmaterjalid: vaid vähem kui kümnel korral kuuldi liigiomast trummeldust, mitte kordagi aga üheselt usaldusväärset nasaalset kutsehüüdu. Uurijad seletavad vandelnoka sellist “sõnaahtrust” suure asustusterritooriumi ja hõreda või lausa olematu asustustihedusega: mida sa hüüad või koputad, kui pole kellelegi hüüda!

Üheksa korda mõõdetud. Nüüd on napp vaatlus- ja videomaterjal põhjalikult läbi uuritud ning tervelt 17 autoriga artikkel Science’i veebiväljaandes kinnitab: “Jah, see on kahtlemata vandelnokk-kirjurähn!”

Kindlaid diagnostilisi tunnuseid on artiklis välja toodud viis: linnu mõõtmed, kokkupandud tiiva kuju ja muster, lennus linnu tiiva kuju ja muster, seljasulestik ja puul istuva linnu valgete ja mustade sulepartiide vaheldumine. Võrdlusandmete nappuse tõttu vähem kindlate tunnustena lisatakse tiibade pikkus, mis ületab kõigi teiste teadaolevate rähnide siruulatuse, ning tiivalöökide sagedus ja kiirus.
Väga hoolikalt vaadati üle ka lähiliikide kõikvõimalikud teadaolevad värvushäiretega isendite kohtamisjuhud ja muuseumieksemplarid, tähelepanelikult uuriti kõiki neljateistkümne välitöö kuu jooksul vaatluspiirkonnas ette jäänud sagedase ameerika musträhni isendeid – ning ei leitud neil värvuserimeid.Ainus kindel järeldus, mida kõige selle uurimise ja analüüsi põhjal teha saab, on siiski “kõigest” see, et piirkonnas on tõesti olemas üks isane vandelnokk-kuningrähn. Midagi rohkemat praegu öelda ei söandata. Aga lootust pole kaotatud leida siiski ka näiteks hõivatud pesitsusõõs, sest linnu (lindude) võimalikust elualast on läbi kammida jõutud vaid väike osa. The Big Woods (Suur Mets), kus kõnealust lindu vaadeldud, on Mississippi jõgikonna suuruselt teine vana metsalaam, hõlmates 220 000 hektarit soid ja kõvapuidumetsi.

Julia võib veel elada. Tasub muidugi lisada, et suure rähniliigi taasleid annab lootusi neile 18 liigile, kes kuuluvad kategooriasse “tõenäoliselt kadunud”. Väljasurnud liigi jaoks teadagi looduskaitseraha ei eraldata ja seetõttu tuleb viimase isendi üliraskesti sedastatava kadunuks kuulutamisega olla ettevaatlik. 1998. aastal võtsid liigikaitsjad koguni kasutusele tabava termini “Romeo viga” (Romeo error) – muidugi vihjena Shakespeare’i surematule draamale – pärast seda, kui 1992. aastal oli taasleitud tervelt 86 aastat “varjusurmas” olnud Cebú saare asukas Dicaeum quadricolor, eesti keeles veel nimeta värvuliste seltsi sugukonnast Dicaeidae.

Loodetakse leida ka kukkurhunti
Austraalia ajakiri The Bulletin on pannud välja üle 11 miljoni krooni suuruse autasu inimesele, kes suudab tõestada, et tasmaania tiiger ehk kukkurhunt pole välja surnud. Auhinna saamiseks tuleb toimetusse viia tõendusmaterjali elusa ja kahjustamata kukkurhundi isendi kohta. Lõplikult peab looma olemasolu kinnitama DNA-test.

Viimase kümnendi jooksul on Aust­raaliast tulnud mitmeid kinnitamata andmeid kukkurhundi olemasolu kohta. Veebruaris 2005 teatas Saksa päritolu turist, et pildistas digikaameraga kukkurhunti Tasmaania populaarses turismipiirkonnas. Mitmed pilte näinud eksperdid ütlesid, et piltidel olev loom peaks olema kukkurhunt.

Kunagi leidus kukkurhunte üle terve Austraalia, kuid valged sisserändajadest farmerid tapsid neid suurel hulgal, arvates, et nad teevad kariloomadele palju kahju. Ühe kukkurhundi skalbi eest maksti 25 senti, loomake jõudis väljasuremise piirile.

Vaatamata välimusele ja nimele pole tegu ei hundi ega koeraga, vaid lihasööjast kukkurloomaga. Ladinakeelne nimetus Thylacinus cynocephalus tähendab “kukruga koer, kel on hundi pea”, mis kirjeldab täpselt selle looma omapära ja sarnasust meile tuntud liikidega. 20. sajandi alguses võis kukkurhunte näha veel Tasmaania saarel, ja sellest ka looma nimi – tasmaania tiiger. Ametlike andmete kohaselt suri viimane tasmaania tiiger ehk kukkurhunt vangistuses 1936. aastal.
Helen Arusoo