3/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Matkarada
Suveteater ootab maalinnas

Pole mingi saladus, et vabaõhuetendustel käiakse mitte ainult teatri enda pärast. Suveteatrisse sõit on omaette protsess – laveerides eemale suurtest peateedest, võttes ette külasid ja mõisaid, kuhu enne pole sattunud, rüübates kohvi väikestes söögibaarides ning põigates sisse pruunide teeviitade juhatatud vaatamisväärsuste juurde. Sellise rändaja jaoks on tänavune teatrisuvi eriti magus. Loodus tutvustab põnevaimat esinemispaika – Soontagana maalinna.

1938. aastal nimetas üks rännul ajakirjanik seda kanti Eestimaa Siberiks. Suurematest teedest on see natuke eemal tõepoolest, ka tänapäeva mõistes. Ja kui vaadata muistsete eestlaste linnuse kohal 13-meetrisest stiliseeritud vaatetornist alla, ei näe ühtki maja, telefonimasti ega hingelist.
Kuid mahajäänud talukohtade kiviaiad ja tuules valgeid pudemeid näkku lennutavad õitsvad õunapuud, teedeäärsed anemoonid, kullerkupud ja rammusad maasikaõied, haraline tammik ning tiirlevad pääsukesed soosaarel asunud linnuseasemel teevad sellest paigast Eestimaale nii ainuomase, et seal käimata jääb kodumaa tunnetusest midagi puudu.

Paganad ja nende riukaline soorada. Läti Henriku Liivimaa kroonikas leidub esimene teade sõjakäigust Soontaganasse ja selle ümbruskonda jõulude ajal 1210. aastal. Esimesel päeval leidis sõjavägi rahva oma külades ja kodudes ning tappis palju rahvast. Nad võtsid kaasa ka naisi ja lapsi ning tulid linnuse juurde kokku. Teisel ja kolmandal päeval rüüstati ja põletati ümbruskonnas ja võeti kaasa hobuseid ja lugematul hulgal kariloomi ja vange, kellel ei olnud arvu. Ka hukkusid paljud paganad, kes põgenedes pääsesid metsadesse või merejääle, külmudes pakases surnuks. Neljandal päeval vallutas ja põletas sõjavägi maha kolm linnust ning lahkus maalt rõõmuga tagasi, kiites kõik Issandat. (Katkend kroonikast panduna veidi tänapäevasemasse keelde.)

Need on hetked soosaarele ehitatud linnuse lõpuaegadest. Linnuse rajamise algusajaks arvatakse 7.–8. sajandit, mil umbes 1000 sammu pikale ja 500 sammu laiale keset Avaste sood asunud saarele kerkis maalinn. Tee, mis sinna viis, oli ohtlik, nagu kaitseks soosaartele kolinud elamisteni ikka. Legendid räägivad, et kohalikelgi oli vaja hoolsalt jälgida, et postide otsa tehtud ning põlvist saati sogase soovee all varjus peituval kõveral ja kitsal rajal ikka maalinnani jõuda.

Matkaonn õunapuude vahel. Praegu­seks on maalinnast järel linnuse mõõtmed hästi kätte näitav ase. Tee selleni viib mööda endise talukoha pikalt looklevatest kiviaedadest, kaarja suuga keld­rist, kaevuasemest ja õitsvast õunaaiast. Ausalt öeldes läheb pilt sellest hilisemast kadunud minevikust hinge samavõrd kui muistsete eestlaste linnusease. Muide, enamik linnuse ümbruse kiviaedu on ehitatud linnuse vallilt võetud kividest. Nii seletas talu viimane peremees, kelle esivanemad olid linnuse kõrval elanud 22 põlve.

Tee linnuseni on tänapäeval täiesti kuiva jalaga läbitav (parklast ligi 2 km, jalga saab puhata varjulisel kiviaiaäärsel lõkkeplatsil ja taluasemel olevas lavatsiga matkaonnis). Ka linnusest edasi viival soopealsel laudrajal pole enam salapäraseid riukaid.

Kirik eestlaste kultuskohal. Maalinna tee äärde jääb Mihkli kirik, mille esimeseks preestriks oligi Läti Henrik. 13. sajandil rajatud kiriku juures õhkub väärikust ja ka seda, et vaiksema maanurga pühakoda on kaotanud osa oma kuna­gisest tähtsusest. Kirikuesisel tahvlil on kiri, et kogudus tegutseb vaatamata siit üle käinud erinevatele aegadele tasa ja targu ning on see siis sellest, et kirik on ehitatud eestlaste hiie- ja kultusekohale või on lihtsalt rahvale omaks saanud.
Maalinna saab sõita ka kolme mõisakohta külastades. Nii Koonga kui ka Oidrema on lihtsad pitside-satsideta mõisahooned. Oidrema mõisa hoiab korras seal elav kaasaegne mõisapere, kes on kahel aastal järjest kauni kodu loo­mise eest saanud peahoone külge rukkilille ja viljapeaga aumärgid. Ammustest aegadest mõisa sisemuses palju säilinud pole, pererahva enda kujundatud ruumidest on uhkem jahisaal oma trofeedega. Teelistele laenutab pererahvas jalgrattaid ning pakub telkimis- ja lõkkepaika.

Elamus võsas ragistajatele. Veltsa mõisakoht on elamus neile, kes tahavad võsas ragistada, et harva külastatavaid varemeid näha. Teeäärest ei viita uhkele vaatepildile miski. Paistab vaid vana mõisapark ja kaks natuke kiivas väravaposti. Kõrval elav hekki lõikav härra juhatab aga mööda kitsast pargiservas asuvat rada peahoone kaarja varemejupi juurde. Sarnaseid rajati omal ajal meelega lossiparkidesse, et romantikat lisada.
Natuke rohkem on säilinud kõrvalhoone, sellel on haruldane kiltkivikatus, millesarnaseid arvatakse Eestis olevat veel paar-kolm. Kõrvalhoone juurde ei vii isegi mitte natuke sisse tallatud raja­kest. Läbi nõgeste ja kunagiste ilupõõsaste puntra kahlates hakkavad peagi jalge alt kostuma heledad plõksud – katuselt maha varisenud kiltkivid. Pooleldi püsti jäänud hoones on veel aimata trepi asukoht ning ühel seinal paistab valgele krohvile joonistatud säbrulist punast mustrit. Mahajäetud õunapuud õitsevad siingi.

Varuge aega! Maalinna sõites viib tee läbi 300-aastasest Mihkli tammikust, mille kõrgemad puud küündivad üle 20 meetri. Tammede alus on võsane, kuid alati saab teha peatuse, et mõne puu ümbert mitmekesi kinni võtta või tee kohale ulatuvaid haralisi ja kondiseid oksi pildistada. Lihtsalt leitavana jääb tee äärde ka Nedrema puisniit. Otse väikse, 1,5-kilomeetrise matkaraja parkla väravas on galerii kevadlilledest: pääsusilmad, nurmenukk, kullerkupp, hilised longu vajunud ülased ja kohe ka esimene käpaline.
Kuidagi juhtus nii, et seekord maalinna sõites kohtasime laupäeva südapäeval vähe inimesi ja veel puhkuse-eelsele ajale omaselt ei ühtki turisti. Kruusateel põristades kohatud vähesed persoonid tekitasid aga tahtmise tagapingilt fotoaparaat haarata ja hetke jäädvustada: vastu majaseina toetuv memmeke, natuke kootsus sukkades jalad päikese poole soojas, lillelisest flanellkangast pükstega proua, vikat nööriga pakiraami külge seotud, elu ja ka viina näinud näoga taat, käes hiigelkimp kullerkuppe ja palgeil puhas rõõm.
Kuigi teekond Oidrema-Mihkli-Soontagana-Koonga-Nedrema paistab kaardil pisike ring, võtab see siiski omajagu aega, ning selleks sõiduks tasub va­ruda terve päev. Ainuüksi parklast maalinna minekuks koos kiire ülevaatusega kulub vähemalt kaks tundi. Õhtuses teatrilummuses, olles osake massist, paistab see paik ehk hoopis teine. Kui tahate nautida vaikust ja vaadet, käige maalinnas juba enne ära. Leiate ehk kiviaia veerest priske maasikagi.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?