3/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 5
Sammud omas Eestis (5)

Suitsupsukesed Mndas
Mletate? Oma retke alguses panime pika joonlaua Eesti kaardile ja tmbasime hariliku pliiatsiga joone Purekkarilt Naha klla. Nd mtsime sellel joonel kidud tee pikkust: Lahavere kla kohal sai 82,5 kaardisentimeetrist lbitud 36,5. Alla poole maa.
Thendab, kui tahame aasta lpuks lunatippu juda, peame tempot tstma. Nii otsustamegi teha aprillis he lisakimispeva. Loodame selle pevaga astuda Puurmani lhistele Kirnale, heale stardiplatsdarmile maikuuseks etapiks Alam-Pedja suurtes soodes.

Kui jripeva hilisel hommikul stardipaika Lahaverre juame, ei ole lumest enam jlgegi. Mtas rohetab. Liiklusmrgil, mille juures eelmisel korral lpetasime, ei helgi enam jkristallid, vaid ronib mblik.
Meile lheneb ilma igasuguse aukartuseta jrjekordne nelja jala ja sabaga uudistaja. See on Dzhambo, nagu selgub vestlusest klaelanikega.
Dzhambo saab tki tuunikalapitsat, mille endale suure isuga peaaegu hingekurku tmbab, meie hakkame alles pool kaksteist astuma. Pisut kiirustades, sest pevaplaan neb ette 30 kilomeetrit.

Kollase liblika suvi? Maantee serva pidi minek, pea kohal pike, pea tuuletu ilm.
Kevad on kes, tles autoraadios hommikul ilmateatetdi. Meil pole kes midagi, ei ole mitte kevade sabaotsagi peos, kll aga sillerdab ta kusagil hus. Kevade. Pldude kohal, lokeseparve laulus. Meelilendav kontsert, mille solistid ei vaja ei noodilehti ega ka mitte taktikepiga dirigenti.
Loeme ajaviiteks (ise ikka edasi astudes) kokku linde, keda sel hommikul juba mrgatud: sookurg, valge-toonekurg, punarind, kuldnokk, laulurstas,kblik, hallrstas... Iga saabuja on aprillis veel uudis.
Metsa vahel silk-solgutab oma ettekujuteldavasse lpsikusse lpsimeister, vike-lehelind. Korraga lb taamalt sekka jurav saehl. Pane see lind ka kirja raierhn, soovitab sber.
Kollane lapsuliblikas lendleb kraavi kohal.
Kui esimene liblikas on valge vi kollane, siis tuleb nnelik-nnelik suvi. Kui tume, siis kurb suvi. Kui kirju, siis... Praegusajal peetaks kirjut elu ehk toredakski: poeriiulid kirjud, pevad kirjud, mtted samuti kirjud-kirjud. Vanarahvale thendas kirju aga segast, rahutut, ja kirju esimene liblikas seega mitte kige paremat suve.

Peaaegu lokese tunne. Prast Aidut saame asfaldilt kruusateele. Matk mdub looduskaitsealast, kus peaksid elama must-toonekurg, kassikakk, laanep, metsis ja kanakull. Ehk kohtame kedagi neist? Ingmar on optimistlikult meelestatud. Vaatame metsa poole, kuid mets ei nita meile seekord oma tiivulisi aardeid.
Enne Saduklla judmist vtab sber aja maha, heidab samblale khuli ja phendub sinilillede pildistamisele. Istun maanteeservas ja arvestan kokku samme: neid on sel ilusal peval kogunenud peaaegu vrdselt: Juhanil 11 132 ning Ingmaril 11 378.
Kogu retke pikkuseks peaks tulema pool miljonit sammu. Kas need sammud muudavad meie maailmangemist? Eestist arusaamist kindlasti. Tunda omaenese jalataldade ja silmadega, kuidas kodune, armas maa sammhaaval mdub, see on igatpidi lev, peaaegu lokese tunne.
Enne Saduklat ei tea korraga, kuhu teeristil prata. Paremale vi vasakule. Mrame pikese abil oma asukohta, kui teeristile tuiskab psteingel, kes osutab iget suunda. KTM, see on ks paremaid rattaid ldse, kostab poripritsmete ja 600 hobuju mirete seest veel he ning kadunud ta on heasoovlik Jge vamaa mootorrattur.
Marsime kergelt, kui Saksa sdurid 1942. aasta pealetungil Doni steppides. Ees terendab pisut tolmune kevade hk, ees terendab Sadukla.

Tere, Sadukla! Vljade, pldude tagant neme lpuks suurt kla Sadukla.
Traktor pristab kevadknnil, kajaka - parv lehvitab tiibu adrahlma taga. Seal on kalakajakas ja seal naeru kajakas, osutab Ingmar. Lheme ligemale sooviga knniseltskonda pildistada.
Vib-olla tahaksime meiegi olla kajakad ja lennata Naha kla suunas! Juaksime khku eesmrgile, jalgsikijatena kipub vsimus kontidesse. Saduklas kulub aega.
Mnda bussipeatuses vabastab sber jalad korraks kimadest ja liigutab varbaid, Mritsa peakraavis loputab ta ngu. Korra ja teise. See meetod olevat rksuse tekitamiseks paremgi kui kohvijoomine. Kulgeme mda metsavaheteid Puurmani suunas.
Suitsupsukesed!
Traadil istudes korraldavad oma sulekuubesid kaks varajast pevasooja toojat. Vaatame neid kaht kui imeasju. Alles olid ju tuisud ja hanged, nd juba justkui ajast ette rutanud suitsupsukesed.
Soojast pevast on aga saamas jahe htu. Lahkuv talv tmbab veel oma jise keelega le termomeetri.

Haavatud jnese kisa. Raielangilt korjatud kasetohu abil kiiresti keema aetud rassolnik-supp tstab sbra toonust. Ta npistab loojuvalt pikeselt valgust, et otsida kaameraga metssiga, kes metsaservas rhib.
Hommikul hoogsalt alanud linnulaulupeo htuses ja vaiksemas osas kannavad phiraskust laulurstaste ansamblid. Kell 20 fikseerime Kaarli bussipeatuses retkepevikus Tartu- Tallinna maantee letamise.
Autod tunduvad kui ebameeldivad metallist tugud, kes mitte ei rooma, vaid kihutavad. nneks peame suurteel vaid pool kilomeetrit kndima, siis saame taas prata metsa rahulikku rppe.
Ingmar on enesele muretsenud jahipoest vile, mis peab matkima haavatud jnese hlt. Sber puhub ja avaldab lootust, et kik Alam-Pedja hundid jooksevad kohe tema vile peale kokku. Vta npust!
Alam-Pedja hundikarjast lasti linud talvel kaks looma maha. On siiski lootus, et emahunt nnelikult poegida sai.
Kell 21.50 neme hmaras vilkuvat tulukest sihtkohas Kirnal asub alalise valvega kaitseliidu polgoon.
Jripeva sammutulemuseks kujunes Ingmaril 39 826 ja Juhanil 39 138.

Vahemng Emajel. hel soojal aprillilpu htul, kahe sammumise vahel, rgin vanale Krevere kalurile Pensa Kaarlile, et meil on plaan Kirnalt le soode Paluphja kndida.
Veame parajasti noota, ieti puhkame kahe loomuse vahel. Viimased haneparved lhevad le juba kuivaks tmbuva luha, kui Kaarel sbralikult mu plaani pihuks ja prmuks teeb. Sinna vajute khuni sisse, on tema jutu iva.
Ei tea, veeseis on ju nii madal, et Vrtsjrv kipub kuivama, kus me seal ikka vajume, mtlen.
Soos on alati palju vett. Katsuge ikka teid pidi minna, soovitab Alam- Pedja looduskaitseala valvelem Jri Ketner, kuid kirjutab vlja liikumisloa marsruudil Kirna-Nmmeotsa- Paluphja.

Teel soode sgavusse. Kll siis neme, kui ellu jme, tleb Ilmar Rootsi jumalagajtuks meid 13. mai hommikul Kirnale sidutanud bioloog Kaidi Kbarale.
Kll me jme, slitan kolm korda le vasaku la.
Oleme huntide sbra ja hea Alam- Pedja tundja Ilmar Rootsi palunud endale teejuhiks.
Kell 8.25 hakkame Kirna sillalt kolmekesi astuma, krvus bikute laksutamine ja silmanurkades kollased varsakabjad. Ka sammumtjad alustavad oma tpeva.
Kui pika sammuga me lheme, ksib Ilmar. Mdame ra, mul on tollipulk kaasas! Hundi samm on 70 sentimeetrit pikk!
Leviaugud algavad teil kohe, hoiatasid Kirnal ppelaskmisteks valmistuvad kaitseliitlased, kes meid instrueerivad ning kellele jtan oma telefoninumbri. Igaks juhuks.
Viks ju magamiskoti kaasa vtta ja metsa all magada, arutleb Ilmar, kellel le la vaid kaarditasku. Aga hommikuks oled sellisest magamisest kange.
Soos bimine oli retke plaanimisel jutuks, sest pevatee on kavas ige pikk. Tahame htuks lbida 20 kilomeetrit ning Paluphja-Laeva teele Ristsaare kandis vlja juda.
Esialgu viib tee Nmmeotsa, endise metsavahikoha poole. Seal seisis nukogude korra ajal 45 meetri krgune vaatlustorn, kust sdurid jlgisid, kuidas lennukid mrke tabavad.
Pommitajad tulid tuhandete kilomeetrite tagant, ka Odessast ja Krimmist, teab Ilmar. Kuulatame metsvinti ja salulehelindu, Ilmar petab, kuidas nende sarnaseid laule eristada. Kui sinul Ilmarisugust teadjat spra ei ole, otsi les Fred Jssi plaadid!
9.30 kuuleme kaugeid hli, mis ei kuulu ei loomale ega ka mitte linnule. Polgoonil algas ppelaskmine.

Huntide rajal. Ilmarile helistab keegi.
Lheme, tuju on hea, rgib Ilmar telefoni. Raske tee on alles ees. Linnud jvad laulma, aga kas meie ka kuiva jalaga Ristsaarde juame, ei tea.
Jme seisatuma.
ks loom on keset metsateed oma hunniku jtnud.
Talvine sitt, paksult karva tis.
Kitsekarvad. Hunt on kkitanud.
Saame pool kilomeetrit edasi, seisame jlle hunniku ees.
Palume Ilmaril kui hundiuurijal pildistamiseks hunniku krvale seista.
See on nii vgev asi, et selle krval ei vrigi iga mees seisma, lbime.
Edasisel astumisel neme hundi hunnikuid sama sageli kui maanteel kilomeetriposte.
Miks hunt oma hda tee peale teeb?
Ta on nii nagu meiegi. Tuleb hda peale, laseb ra, selgitab Ilmar. Tee peal kib hunt aga seeprast, et temalgi on vaja energiat kokku hoida.
Oleme metsateed kinud juba kolm tundi, aga Nmmeotsa ei paista.
Nmmeotsa, kus oled sa lpuks! hab Ilmar.

Nmmeotsa: edasi- edasitagasi. Nd lpeb mineraalmaa ra, algab soo, mulle tundmatu maa. Ilmar uurib kaarti. Peame sutsu lunasse minema, siis tuleb see kraav, mis meid vajalikku kohta vlja viib.
Istume Nmmeotsal pakkude peal, einestame, ajame enne otsustavat minekut juttu. Selgub, et Ilmar on 1969. aastal neljanda eestlasena jooksnud 10 000 meetrit alla poole tunni.
Ingmargi on 1500 meetrit noorteklassis pris kena ajaga lbinud. Mehed psivad heas vormis, minul ei ole sellele peale lekaalu midagi vastu panna.
Kui teelt krvale prame, satume madalsoosse.
Nonii, kaunis Eestimaa, snab Ilmar.
Tpiline krge madalsookaasik, aga lppu ei ne.
Lheme mda sihti.
Veepuudust meil ei tule, mrgib Ilmar.
Igal sammul vajun vhemalt pahkluuni sisse. Siis vajun plvini.
Ingmar, pildikoht!
Ingmar: Pead vhemalt kubemeni vajuma, siis vtan pildi!
Oleme ehk kolmveerand tundi soos mtanud, kui minul jaks les tleb.
Istun hingeldades kau ni soosaare mahakukkunud kuusetvel ja mdan pulssi. Ees laiub madalsoo.
Mne minutiga snnib otsus: tagasi prduda!
Kui Nmmeotsa taas paistab, tleb Ilmar: Juhani, ha hurraa, oled eluga psenud! Nd hakka harjutama!

Karu visiitkaart. Helistan Kaidile, kes nustub meile Nmmeotsa teele vastu tulema. Pole mtet hulljulgelt riskida, sest asi ei ole iga kord seda vrt, lohutab Ilmar.
Peatume korraks jlje ees, mille poriloigu phja on vajutanud karu, siis varsti paistab metsa vahelt Kaidi auto. Kella viieks viime Ingmari Puurmani bussi peale.
Sel korral tulime siis mindud teed pidi tagasi, vtsime aja maha.
Vaata! Ei ole nii, et muudkui tuled ja lhed, arutlen tagasiteel vaikselt astudes. Alam-Pedja on vgev paik.
Astusin sel peval 25 752 sammu, Ingmar aga 25 646 sammu.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet