3/2006



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Miks kuninganna Kleopatrale

Aaloe ehk kõrbeliilia on edukas mitmel rindel: loodusravis, kosmeetikas, toidulisandina ja tuba ilmestava ilutaimena.
Maailmas kasvab üle kolmesaja liigi aaloesid, kes kõik kuuluvad üheidu - leheliste klassi liilialiste sugukonda aaloe perekonda. Nimetus “aaloe” tuleneb arvatavasti araabiakeelsest sõnast alloeh, mis tähistas aaloe lehtedest erituvat kibedamaitselist vedelikku.

Vahest kõige rohkem on inimeste tähelepanu pälvinud Aloe vera ehk otsetõlkes: tõeline aaloe või õige aaloe. Sama taim on tuntud ka kui Aloe barbadensis, sest just Barbadose saarel kasvatati juba ammustel aegadel aaloed saburiks nimetatud kuivkontsentraadi saamiseks.
Tõsi, botaanikud kutsuvad seda taime eesti keeles hoopis tagasihoidlikumalt: harilik aaloe. Õigluse nimel peab lisama, et häid raviomadusi ja biokeemilist eripära jagub ka mitmetele teistele aaloeliikidele. Meil on viimastest kõige tuntum just puisaaloe ehk Aloe arborescens, mis potitaimena silmailu või ravivõimalusi pakub.
Euroopas algas aaloede kasvatamine lillepottides juba 18. sajandil.

Väga tervendav taim. Inimkond kasutab aaloe tervendavaid omadusi juba tuhandeid aastaid, viiteid loo peategelase raviomadustele võime leida iidsetest Egiptuse, Rooma, Kreeka, Araabia ja India kultuuridest. Mesopotaamiast leitud 4000 aasta vanusel savitahvlil on selged viited aaloeravile. Samuti on Egiptuse vaaraode sarkofaagidest leitud papüürustel kajastatud aaloe raviomadusi. Arvatavasti kasutati aaloed balsameerimisel. Legendide kohaselt võlgnesid Egiptuse valitsejannad Kleopatra ja Nofretete oma ilu tänu naha järjepidevale võidmisele aaloevedelikuga. Raviprotseduure kajastavates ürikutes leidub antiikaja ravitsejate väiteid, et aaloe on efektiivne ravivahend pea kõikide haiguste vastu alates nahapõletustest ja lõpetades sisemiste hädadega. Paljudel Aafrika hõimudel on uskumus, et eluaseme ukseava kohale riputatud aaloekimp peletab eemale halvad jõud. Egiptuse kultuuris aga usutakse, et ukse kohale riputatud aaloelehed toovad majaelanikele õnne. Muistsed indiaani hõimud arvasid, et aaloetaime lehtede vahelt voolab välja igavese nooruse allikas. Aaloe erakordsest bioloogilisest vastupidavusest looduses on inspireeritud ka uskumus, et aaloe omadused kanduvad edasi ka inimesele, kes aaloed potis kasvatab. Nahahoolduse A ja O. Aaloest on tuvastatud pea kakssada erineva koostise ja toimega orgaanilist ühendit. Ehkki inimene suudab paljusid neist ka eraldada või isegi kunstlikes tingimustes sünteesida, peitub aaloe mõjujõud just ainete koostoimes. Aaloe lehtedest eralduva mahla pH on happeline ja sarnaneb üldjoontes meie naha pH väärtusega. See selgitab, miks aaloemahla nahale määrimine või lihtsalt aaloetükikestega naha hõõrumine on soodsa toimega. Happeline aaloemahl hävitab paljusid naha mikroobikooslusele mitteomaseid mikroorganisme. Erilaadseima toimega on salitsüülhape. Välispidiselt kasutatuna on sel happel lisaks mikroobe hävitavale mõjule ka naha pindmisi surnud rakke eemaldav toime. Koos teiste ühenditega on salitsüülhappel ka põletikuvastane mõju. Nahal peremehetsevatele kutsumata külalistele mõjuvad hukutavalt aaloe vaikained, glükosiidid ja fütontsiidid. Nahka tervistavad ka vitamiinid, mida ohtralt leidub aaloe vedelikus ja geeljas sisus. Kõrbeliilia lehtedes peitub mõõdukalt nii rasvlahustuvaid vitamiine (A, D ja E) kui ka nende vesilahustuvaid kaaslasi. Viimastest leidub rohkem erinevaid B-rühma esindajaid (B1, B2, foolhape) ja vitamiini C. Kosmeetiline aaloevaimustus. Aaloevedelik niisutab sügavalt nahka ja nahaaluseid kudesid. Kõrbeliilia koostises on bioaktiivseid ühendeid, mis soodustavad naharakkude kiiret jagunemist ja seega kõikvõimalike vigastuste paranemist. Mõjusa toimega ühendiks nahahoolduses on polüsahhariidide hulka kuuluv glükomannaan, mis seostudes rakumembraanidega annab kaitseefekti ning aktiveerib rakkude ainevahetust. Aaloepreparaate soovitatakse kasutada nahapõletuste, paiksete ärrituste (putukahammustused) ja erinevate nahapõletike korral. Aaloelisandit kasutatakse kõikvõimalikes kosmeetikavahendites, mis mõeldud keha välispindade turgutamiseks. Tootjad rõhuvad ajaloolisele kasutuskogemusele kauniduse säilitamise valdkonnas, looduslikkusele ja erinevate ainete koostoimele. Aaloelisandit võib leida nahahoolduskreemidest, seepidest, duði- ja kätegeelidest, massaaþivahenditest, ðampoonidest, vannivahtudest, suuhügieenitoodetest, huuleläigetest, juuksepalsamitest, deodorantidest jm. Aaloed sisaldavad hooldustooteid on loodud isegi lemmikloomadele. Suures kosmeetilises aaloevaimustuses peaks siiski silmas pidama, kui palju konkreetne toode aaloed sisaldab! Tühiselt väike aaloelisand võimaldab küll nimetatud komponenti etiketil mainida, kuid ei lase taimeekstraktil eriliselt maksvusele pääseda. Teiseks, mida suurem on ilutööstuse nõudlus aaloe järele, seda rohkem hakatakse looduslikes tingimustes kasvavat aaloed asendama kultiveeritud vormiga. Kolmandaks, kõik rohke aaloesisaldusega kosmeetikatooted on suhteliselt kallid. Toidu täienduseks. Aaloemahl või aaloepreparaadid maitsevad mõrkjalt. Kibeda maitseelamuse eest hoolitsevad nii antrakinoonid, saponiinid kui ka vaikained. Mõrkjat maitset saab küll vähendada, kuid mitte päris kaotada. Mõrumaitseliste ühendite toimel põhineb aaloeekstrakti lahtistav toime. Värskelt valmistatud aaloemahlas on aktiivsed ka mitmed ensüümid – amülaas, lipaas jne, mis soodustavad seedeprotsessi. Mitmekülgset aaloed on hakatud tasapisi kasutama ka toiduainetööstuses niinimetatud funktsionaalse toidu koostises. Kui veel aasta tagasi võis aaloelisandiga mahlu nautida vaid aasiapärastes söögikohtades, siis nüüdseks on nende valik laienenud. Tavaliselt kombineeritakse aaloemahla teiste mahladega, näiteks õuna-, jõhvika- ja virsikumahlaga. Tasub siiski meeles pidada, et kõikidele inimestele ja samuti teatud organismi eriseisundite puhul aaloemahl ei sobi. Mõõdukas koguses aaloelisandeid võime kohata ka piimatoodetes. Meilgi toodetakse aaloega biopetijooki ja jogurtit. Toiduainesse lisatud vähene aaloekogus annab tootele erilise maitse, kuid stimuleerib seedenäärmete talitlust, aitab kaasa seedekulgla mikrohaavandite paranemisele, soodustab soolestiku tühjenemist ja vähendab veresuhkru taseme kõikumisi.

Harilik aaloe

Mitmeaastane taim. Moodustab lihakatest hallikasrohelistest lehtedest kodariku ehk roseti. Võib kasvada kuni pooleteise meetri kõrguseks, lehed tavaliselt 60–70 sentimeetri pikkuseks. Lehekodariku keskelt areneb püstine õisikuvars, mille tipuosas on tavaliselt kollaste õite kobar. Hariliku aaloe viljadeks on kuprad, milles peituvad seemned. Aaloe lehed on paksud, alt kumerad, pealt nõgusad. Vett säilitav põhikude muudab lehed raskeks, suuremate kaal võib looduses küündida kuni mitme kiloni. Aaloetaimede päriskoduks on Lõuna- Aafrika, kuid juba sajandite eest on need taimed inimeste kaasabil rännanud ka paljudesse teistesse piirkondadesse, näiteks Vahemere maadesse, Ladina-Ameerikasse jm. Pärit kuuma kliimaga piirkonnast, suudab taim veega säästlikult ringi käia. Abinõuks on lehti kattev vahakiht, mis ei lase veel auruda ja peegeldab päikesekiirgust.



Urmas Kokassaar
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?