Sule silmad. Tunned soojust?
See on kuum juunikuu päike...
Aga kuidas soojus pääseb Päikesest välja, kosmosesse?
Kui meie täht oleks üks suur, aurav, veega täidetud keedupott ja kui sellel potil kaas kõvasti kinni suruda, punnitaks aur ikka kusagilt välja.
Mida rohkem seda auramist takistada, seda suuremaks muutub surve ja lõpuks võib pott lihtsalt lõhki minna.
Päikese sisemuses on temperatuur tõusnud miljonite kraadideni, ometi ei lähe ta lõhki ega paisu suuremaks.
Soojus pääseb sealt seest välja ühel väga lihtsal viisil. Selleks on konvektsioon. Igal pool, kus vedelikus või gaasis on tegemist erinevate temperatuuridega, toimub üks ja seesama: aine soojeneb, paisub ja muutub kergemaks. Nüüd tõuseb ta ülespoole, jahtub, tõmbub siis kokku, muutub raskemaks ja vajub jälle põhja.
Tekib pidev liikumine. Kogu Päikese pind on kui üks mummuline, kobrutav väli. Aga maakeral ja teistel planeetidel tekivad atmosfääris konvektsiooni tulemusena suured õhukeerised ehk tsüklonid.
Kuidas saab kodus teha sedasama, mis Päikesel käib juba miljardeid aastaid?

Materjalid: pann, vedel seep, kuumutav pind.
Võtame panni ja valame sinna vedelat seepi. Iga pesemisvahend selleks ei sobi. Kindlasti peavad pakendil olema kirjas sõnad “glütseriin” ja “stearaat”.
Need tehases lisatud ained aitavad meil paremini näha vedeliku liikumist.
Kuumutame panni ja ootame mõned minutid.
Üsna kiiresti tekivad pikad või lühikesed jooned, mis lõikavad vedeliku väikesteks “rakkudeks”. Lõpuks võivad tekkida keerulised mustrid, kus rakud on peaaegu ühesuurused.
Nende keskel on heledam laik. Seal tõuseb aine ülespoole ja liigub siis igas suunas laiali. Jahtunud vedelik on tumedam ja vajub kitsa ribana alla tagasi.
Panni võib kuumutada ainult 40–50 kraadini!
Ära soojenda seda rohkem, sest ilusad joonised kaovad ja kuum vedelik võib pritsida sulle peale!
Katse ajal võid pannile lisada mõned tilgad vett või seda lihtsalt segada.
Vaata mis juhtub!
Kui õues on väga soe ja sinu pann süsimust, siis polegi seda vaja pliidil kuumutada. Piisab Päikese soojusest.