Kesk- ja Ida-Euroopa regionaalne keskkonnakeskus REC kinnitab, et augusti esimeses pooles hirmsat kahju tekitanud üleujutused on suures osas tingitud inimese hoolimatust ja ebapädevast tegutsemisest.
Tasub meeles pidada, et sajandi suurimad uputused tabasid Kesk-Euroopat alles 1997. aasta juulis, mil Poolas hukkus 52 ja Tshehhimaal 46 inimest. Tõsiseid uputusi on olnud ka pärast seda suurkatastroofi. Sestap tundub, et rekordilised uputused muutuvad regioonis iga-aastaseks nähtuseks.
REC-i asjatundjate arvates tuleneb uputuste sagenemine ja üha suurem purustusjõud vähemalt osaliselt inimtegevusest. Nii on metsade häving mägipiirkondades kaasa toonud ulatusliku erosiooni. Mingil määral on tegemist mõõdutundetu metsaraiega, ent raske haava on mäestikumetsadele jätnud ka happevihmad. Ulatuslikult on rikutud märgalasid ja looduslikke kooslusi, jätkub üleujutusohtlike piirkondade ebamõistlik kasutus. Ainuüksi Tshehhimaal likvideeriti kolme aastakümne jooksul 4000 kilomeetrit jõgede ääres kasvanud puuderibasid, üles on küntud kümneid või isegi sadu tuhandeid hektareid põldudevahelisi hekke. Vooluveekogude õgvendamine on muutnud jõed märgatavalt uputustundlikemaks: Reini jõe näitel kinnitatakse, et tema 20-protsendiline lühendamine suurendas uputuse edasikandumise kiirust poole võrra.
Siiski arvatakse, et mõttetud insenerirajatised ja taimestiku hävimine pole ainsad üleujutuste süüdlased. Suurem osa keskkonnakaitsjaid peab peasüüdlaseks kliimamuutusi, mis omakorda on põhjustatud inimtekkeliste nn kasvuhoonegaaside jätkuvast lisandumisest atmosfääri.
Kui kliimamuutused annavad uputuste tekkimisse tõesti peamise panuse, on üsna vähe abi loota ka neist tohututest investeeringutest, mida Kesk-Euroopa riigid kavatsevad juba lähitulevikus uusi üleujutusi leevendavate rajatiste ehitamiseks teha.