5/2002



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

SEENEVANA
Kas leidub ainult Eestis kasvavaid seeni?

Viidumäe looduskaitseala loomise üheks põhjenduseks oli sealne saaremaa robirohu leiukoht. Seda taime on leitud ainult Saaremaalt. Ka mitmeid hunditubakaid on teada ainult Eestist. Tegemist on aga mikroliikidega, mille paljunemisviisi tõttu nende “emaliigist” pisut erinevad populatsioonid jätkavad erisusi tasandava ristumise puudumisel omaette elu.

Kas ainult Eestile omaseid liike leidub ka meie seente seas? Siit on kirjeldatud kümneid teadusele uusi seeneliike, nende tekkekohaks pole aga olnud Eesti. Napilt viisteist tuhat jääajajärgset aastat on tühiselt lühike aeg seente jaoks, mille liigid on vähemalt osalt püsinud kümneid miljoneid aastaid. Varem või hiljem on “eesti” liike leitud ka naabermaadelt, või siis on nende iseseisvus osutunud kaheldavaks.
Ligi veerand sajandit tundus erandiks olevat kadakatarjak, endise nimega ebajasmiini-tarjak, Oxyporus philadelphi, mida esmakordselt leidsin 7. oktoobril 1951 Puhtu ornitoloogiajaama peahoone eest vana ebajasmiini narmendavalt koorelt. Aastatega lisandus Eestis üha uusi leide – alguses vaid ebajasmiinilt –, kust teda eriti hoolega otsitud sai, siis aga loometsades kadaka, harva ka kuuse ning saare surnud või mahalangenud okste allkülje koorelt. Allpool toodud kaardil on märgitud seene esinemine 10 x 10 km suuruse võrgustiku ruutudes.

Viimane pelgupaik Eestis. Tutvustasin seda õige madalate valgete pooridega liibunud torikulist paljudele Euroopa mükoloogidele – ehk leiavad nad seent ka omalt maalt? Ei leidnud, küll aga ma ise 1971. aastal Ees-Aasias, Türkmenistanis Kopetdagi mägede poolkõrbe võsastikes ja kadakametsades ühel kestendava koorega põõsaliigil (Hymenocrater). Hiljem ka Venemaa Kaug-Idas, Primorje krais kahes kohas ahtalehise ebajasmiini koorel. Veel kakskümmend aastat hiljem leidis Peter Vampola sama seene kaks eksemplari Praha Rahvusmuuseumi herbaariumist, üks neist kogutuna T‰ehhist ja teine Slovakkiast. Lisandus ka üksikleid Leedu Rahvuspargist.
Kuidas küll seletada peamiselt vaid meil leitud seene nii kummalist levilat? Leiupaigad Eestis ei näita liigi esinemise seotust merelise kliimaga, pigem on see tarjak, nagu meil pea samasuguse levikuga kadakanahkis, üks sooja ja kuiva armastav – kserotermne – organism. Oletatavasti on tegemist mitmekümne miljoni aasta vanuse, Ida-Aasiast pärineva, praegu väljasuremise äärel oleva reliktiga. Selle Euroopasse jäänud populatsioon (isendite kogum) leidis kliimamuutuste tõttu kord lõuna, kord põhja poole liikudes Eesti loometsades sobiva, paraku vist küll viimse pelgupaiga. Nii on ta meil täie õigusega võetud riikliku kaitse alla. Liigi maailmas püsima jäämine oleneb peamiselt meist. Vähemalt seni, kuni teda mõnelt Aasia väheuuritud alalt juurde ei leita.



Seenevana - Erast Parmasto on EPMUE Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemteadur.
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013