5/2002



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Talgureisil koos inglasega

“Ma peaksin ikka väga põrunud olema, kui midagi sellist teen,” oli mu sõber otsekohene, kui teatasin, et kavatsen talgureisile minna. Teine sõber lubas irooniliselt, et olen alati teretulnud tema juurde maale aeda ehitama ja heina niitma – täitsa ilma rahata. Mina naersin ja pakkisin asjad, et sõita Laidevahe-Siiksaare rannaniitudele nautima tööd värskes õhus, loodust ja hobuseid.

Sattusin Laidevahe-Siiksaare talgurühma tänu ELF-i kodulehele, kus juhuslikult märkasin talgureiside kirjeldusi. Sihtkohad ajasid mul silmad suureks – looduskaitsealad, saared ja laiud, millest mõnede nimesidki ma ei teadnud. Jäägitu tähelepanu võitis reis “Eesti hobune Saaremaa rannaniitudel” ehk rannamaastike hooldamine ja eesti hobuse säilitamisele kaasa aitamine. Just midagi sellist – paraja koormusega töö, ratsutamine, ujumine ja ümbruse uurimine – vajasin ma hädasti pärast kuudepikkust arvuti taga istumist. Ning mis veelgi tähtsam: leidsin võimaluse ühendada kauaoodatud puhkus sooviga midagi kasulikku teha.
Puhkusevorm – talgud – pole meil levinud, ma tean: eestlase jaoks on laias mõistes töö ühiskonna heaks suhteliselt võõras ja tuletab pigem meelde ühiskondlikult kasuliku töö tunde ja kohustuslikke laupäevakuid.
Aga Läänes on suhtumine teine, seal on see auasjaks ja üsna tavaline, et inimene teeb ühiskonna heaks midagi tasuta. Meie Laidevahe- Siiksaare talgugrupist moodustasid enamuse inglased. Meile eestlastele on talgutöö küll alati omane olnud – on praegugi – aga vabatahtlikkus piirneb pere, sõprade ja küla kogukonnaga. Tegemistele, mis jäävad nendest väljaspoole, naljalt käsi külge panema ei kiputa.

Doctor Jane tuli vaatama maad, mis on pannkoogist lamedam. Meie talgugrupi inglased on siia saabunud läbi ELF-i, kes teeb koostööd Briti vabatahtlike organisatsiooniga Brittish Trust for Conservation Volunteers (BTCV). Kes need inglased on, miks nad siia tööle tulevad?
Kui ühel talgulisel eelviimasel õhtul mingi ootamatu seljaviga ilmneb, kutsub inglaste grupijuht kiirelt Jane’i kohale. Selgub siiski, et tema nimekaardil olev sõna doctor tähendab hoopis akadeemilist kraadi. Jane Moody kirjutab raamatut tsensuurist ning õpetab Yorki ülikoolis inglise keelt ja kirjandust. Kui ta kuulis BBC saates “Kõik Eestimaa valgetest öödest” keskustelu heli ja rahvuse suhtest, pakkis ta asjad ja tuli vaatama seda väikest pannkoogistki lamedamat maad. “Eesti paistis olevat maa, mida igaüks on tahtnud vallutada, ainult britid mitte,” teatab Jane. “Sellel riigil mõnes mõttes pole piire, kuna neist piiridest on alati üle tuldud.” Talgureisile tulek on Jane’i jaoks avastusretk uude kultuuri: Eesti on Jane’i arvates tähelepanuväärne segu kõrgtehnoloogilisest keskaegsest linnast – “Mobiilne parkimine oleks Londonis võimatu!” teatab ta – ja talupojakultuurist ääremaadel. Vasturääkiv on ka see, et kuigi Eesti ajaloos on korruste kaupa traagikat, võib ometi kõikjal näha elujanu ja edasipürgimist. Selle maa ajalugu on ellujäämise ja kohanemise lugu, arvab Jane. Ta teeb tähelepaneku, et enesesäilitamise käigus on ilmselt välja kujunenud ka eestlase huumori iroonilisus. Jane õpib kiirelt. Võsakiini käsitsemises on ta peatselt nii osav, et võiks arvata, et on latte laasides üles kasvanud.

Nicholas puhkab ainult talgutel. “Ohhoo, selle töö peale on ainult eesti naised pandud,” kommenteeris britt Nicholas talguliste naisväge silmitsedes, kes raskete kividega poriseid teeauke täitsid.
“Oh yes, we like dirty business,” vastas igati soliidne õppejõud, Ivi Kääramees, hetkel silmini poriga koos. Inglane naeris nii, et oleks äärepealt tasakaalu kaotanud (dirty business tähendab tõlkes must äri või asjaajamine). Nicholas on tõenäoliselt selliste keelenaljadega harjunud, ta on käinud ju 12 rahvusvahelisel talgureisil, kokku aga umbes kolmekümnel reisil, ühesõnaga kogemustega talguline, võrdluseks: enamus Laidevahegrupist on oma esimesel reisil.
Nicholase elu sisustavad tegelikult elektroonika ja reaktiivmootorid: igapäevatöös tegeleb ta sellega, et lennukid hakkaksid odavamalt, turvalisemalt ja väiksema müraga maanduma. Hetkel käsil oleva projekti eesmärk on luua reaktiivmootori saastet vähendada aitav kontrollsüsteem.
“Keskkond on kõigi jaoks ühine, omavahel tihedalt seotud, ja maailmas on kohutavalt palju keskkonnaga seotud asju, mis vajavad tegemist. Nii ma siis teengi neid. Et osa sellest kõigest saan olla ka mina, on nagu endorfiinisüst – annab nii hea tunde.” Keskkonnasõbralik suhtumine on osa Nick’i elustiilist. Vabal ajal tegeleb ta heategevusega kohaliku haigla jaoks ja looduskeskkonna taastamisega, suurema osa oma ametlikust puhkusest veedab aga talgureisidel.

Inglastele meeldib Saaremaal. Kas talgutöödel käimine on Suurbritannias tavaline? Massiline selline käitumine brittide hulgas pole, keegi ei vaata talguliste peale aga imelikult – see on au sees. Paljude jaoks on see eneseväärikuse küsimus: kasutada oma vaba aega teiste heaks.
Igal juhul on Briti talguliste hordid Eestisse teretulnud ning kuigi neil on võimalus valida 23 sihtkoha vahel üle terve maailma, on Laidevahe-Siiksaare grupid alati täis. Mis siin salata, selles on ka eestlastel väike kasu sees – igast laekunud rahvusvahelise reisi maksumusest eraldab BTCV 16 protsenti sihtkohamaa looduskaitsetegevuse toetamiseks. Saaremaale tulijaid on järgmise suve talgureisi nimekirjas juba päris mitmeid, ja pole mingit hirmu, et neile tööd ei jätku. Kaitseala loomine ei käi seitsme päevaga, seitse aastatki on selleks liiga lühike aeg.
Muidugi võib küsida, et miks britid oma kodumaal talgutel ei käi. Käivad küll, aga välismaal on ka vahelduseks huvitavam.

Oma kodumaal on britid pärandmaastike säilitamise problemaatikaga väga hästi tuttavad. Inglismaa ja Iirimaa pärandmaastiku tunnuseks on mitme tuhande aastase ajalooga hekid, mis kujunesid välja seoses inimese majandustegevusega. Kui mujal mets maha võeti, jäeti riba puid teede ja põldude äärtesse kasvama või, peamiselt maa idaosas, istutati neid põllulappide eraldamiseks. Hekid on inimesele kaunid vaadata ja eluslooduse jaoks olulised “transpordikoridorid”.
Pärast Teist maailmasõda algas hekkide hävitamine. Et sõja ajal ähvardavat nälga tõrjuda, pandi iga maatükk toitu tootma, pärast sõda aga ei soovinud talunikud naasta sõjaeelsete suhteliselt vaeste aegade juurde. Nii hangiti Inglismaa põldude harimiseks võimsaid põllutöömasinaid Põhja-Ameerikast, mis on küll ideaalsed sealsetel avaratel põldudel, kuid Inglismaa sopilisele maastikule liiga suured. Hekid pidid teed andma. Kui aga Suurbritannia 1973. aastal tollase Euroopa Ühendusega liitus, läks veel hullemaks. Uus põllumajandussüsteem nägi ette talunikele piima, teravilja jm tootmise eest kompensatsioonide maksmist. Toodete hinnad püsisid kunstlikult kõrged, turgu ei olnud piisavalt, ent rahanäljas talunikud tegid igast viimsest kui haritavast meetrist põllumajandusmaa. Põhjaaladel, mägedes, hakati üle igasuguse piiri pidama lambaid, kes pistsid nahka kogu taimestiku.
See periood jättis mälestuseks “preeriad” maa idaosas ning erosiooni põhjas. Suure ringiga jõuti tagasi otsustamise ristteele, nüüd makstakse talupidajatele pärandmaastike mõistliku hooldamise eest. Ja siinkohal tuleb mängu Brittish Trust for Conservation Volunteers (BTCV), mis loodi 1959. aastal erinevate maastike ja koosluste kaitseks. Briti talgulised käivad oma kodumaal uusi hekke istutamas, nagu meie oma kauneid rannamaastikke taastamas. Organisatsiooni hoiab käigus väike arv mitte kuigi hästi tasustatud palgalisi töötajaid ja suur hulk vabatahtlikke. BTCV-l ei ole liikmemaksu, nende eesmärk on kaasata võimalikult palju inimesi ühiskondlikult kasulikku tööd tegema. Selleks korraldavad nad Suurbritannias kohaliku tähtsusega loodushoiupäevi ja talgureise ning koordineerivad rahvusvahelistel talgureisidel osalemist.

Kas Eestis on vabatahtlikke talgulisi palju? Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Jüri-Ott Salm ütleb, et igasuvisest paaristsajast vabatahtlikust on suurem osa missioonitundest ja huvist. Ka meie grupist on enamus tulnud talgutele “rohelise loogika” alusel, tänu seosele loodusega kas töö või mõtteviisi kaudu. Salmi poolt mainitud osalejatüüpi – elamustekütti, kes paneb talgureisi oma kogemuste kogusse võrdselt näiteks langevarjuhüpetega – meile seekord kaasa ei sattunud, vaid kokku tulid ühise mõtteviisi kandjad, kes ametite poolest vägagi erinevad. Keskkonnaõigusele spetsialiseerunud jurist, sõjatehases lõhkekehi valmistav spetsialist, õppejõud, psühholoog. Ja 12-aastane Ingrid, meist kõige noorem.
Kui Ingrid eelmisel aastal ühe sugulasega suveplaane arutas, selgus naljakas vasturääkivus. Sugulane kavatses minna suvel tööle selleks, et raha teenida, Ingrid kavatses töötada ja sellele ise veel peale ka maksta.
Miks siis nii? Aga talgureisilt saab palju uusi kogemusi, hea tegemise tunde, ja rahvusvahelises grupis ka inglise keele paremini suhu. “Maainimesed, kes nagunii päevast päeva maatöid teevad, talgurahvast vist alati ei mõista,” arvab Ingrid. “Meie tuleme linnast maatööle põhimõtte pärast looduse heaks midagi ära teha.” Just seda kavatseb blond nääpsuke tüdruk ka järgmisel suvel teha. “Mida rohkem ma reisidel käin, seda rohkem tunnen, et teen midagi ära. Kuna olen alles nii noor, siis vahel mõtlen kartusega töö peale, mis päeval ees ootab, et kas ma teen ikka sama palju kui teised ja sama palju kui mõni teine inimene, kelle eest mina koha võtsin.” Ingrid on verinoor, ilmselt nii mõnestki grupis kõige noorem, kuid kindlasti ei ole tema kartus õigustatud. Sest palju olulisem, kui see, mitu latti või kivi sa tõsta jõuad, on suhtumine, mida sa endas edasi kannad.

Infot talgureiside kohta Eestis saab aadressil
www.elfond.ee/reisid/
rahvusvaheliste talgureiside kohta
information@btcv.org.uk ; www.btcv.org



Ingrid Maasik - ühiskonnateaduste magister, vaba aja pühendab ta loodusretkedele ja fotograafiale
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013