5/2002



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Lapimaa mõjutab aega ja ruumi

Lapimaal kulgeb aeg ja ruum teisiti kui muul maal. Nii nagu mäed kerkivad siinsest tundrast välja ootamatult ja üksteisest kaugel, nii ka aeg sirutab end vahel oma hallist kangast välja kui uudishimuliku poro nina. Siin pole põhjust kiirustada, see ei too kaugusi lähemale ega vii õhtut kaugemale.

Jõuluvana istub kõrgel toolil kui vaarao troonil. Ainult et habe on tal suur ja hall ja kohev nagu Joulupukkil ikka, mitte kitsas ja must ja palmitsetud, nagu vaaraol. Vana kogub enda ümber segiläbi poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi. Tehakse pildiklõps. Jõuluvana jääb oma troonile, seltskond aga vahetub.
Teises majas tembeldab päkapikuna esinev näitsik hoogsalt marke postkaartidel. Pistan ta templi alla ühe. See saab märgi peale. Joulupukin Pajakylä. Ja jõuab peaaegu et ööpäevaga koju kätte.
Absurdimaiguline see on, see jõuluvana hilissuvel, augusti lõpupäevil, mil Lapisse pole veel täisvärviküllus, see tuntud Lapin ruska saabunud. Kuid elu on karm, ja jõuluvana töötab oma töökülas nüüd aasta läbi, vahetamata suveks isegi oma talverõivad. Möödunud aastal tuli siia 150 maalt 700 000 kirja. Paljudele tuleb ka vastata, muidu võib kaduda kirjasaatjate huvi. Nõnda peavad jõuluvana ja tema jüngrid oskama paljusid keeli. Eesti keelt igatahes oskab, tervitab ja soovib kõike head.

Arktikum loob Suur-Soome. Suurest töökoormusest hoolimata on jõuluvana jäänud ellu. Rovaniemi Arktikum, tuntud teadus- ja kultuurikeskus, näitab muude seas ka näitust “Ellujääjad”. See pajatab Põhjala rahvastest, Arktikas elavatest, kes on suutnud luua elutavad, mis neid läbi karmi kliima on ellu jätnud.
Arktikum on kui Lapimaa mudel. Võrreldes paljude muude Euroopa teaduskeskuste ja -muuseumidega on siin rohkem ruumi külastajale. Arktikum ei suru end peale, selle eksponaadid justkui kõnelevad sinuga, lasevad mõttel ringi joosta. Tänavu kümneaastaseks saav keskus Ounasjoe kaldal kuulutab Põhjala rahvaste elulaadi: “Suurem kui Euroopa, vanemad kui püramiidid.” Oma 172 meetri pikkuse klaastoruga jõeni ulatuvas muuseumis ei ole keelatud ehitada Suur-Soomet, ja seda ka tehakse. Siin esitatakse kogu Arktikat. Selle inimeste pühendumist loodusele ja sealt võrsunud kultuurile. Läbi veesõidukite, eluasemete, tarbeesemete.
Tegevdirektor Johanna Tolonen on kui Põhjala inimese pühendumise kehastus. Kui tema oma eksponaatidest pajatab, elustuvad need ning hakkavad su silme ees elama oma elu, nõnda et tabad end äkki nagu mõnel mõjusal kontserdil mõtlemas hoopis millelegi muule, kuulamas hoopis midagi muud kui Johanna kõnet. Ega tema seda pahaks pane, see ongi Arktikumi eesmärke – panna mõtted liikuma, meele mõlkuma. “Sammuke minevikku ja hüpe tulevikku.”

Pyhätunturi laul. Arktikat esitab ka põhjapolaarjoon, mis Rovaniemi lähedal maha tõmmatud. Lähed sellest üle, päike vahel ei looju. Lähed tagasi, jälle loojub alati. Joon on ometi mõtteline, inimese tõmmatud. Inimene on selle joone ümber aga ehitanud üles maju ja rajanud teid, mis omakorda inimesi ligi tõmbavad. Põhjapolaarjoone matkarajad on ehitatud välja eeskujulikult ja sestap pakuvad mõnu nii kõndijatele kui jalgratturitele. Nõnda on polaarjoon, see inimese leiutis, osavalt rakendatud looduse tundmaõppimise teenistusse.
Pyhätunturi rahvuspark asub 70 kilomeetrit polaarjoonest põhja pool. Siinsed saamide pühapaigad võeti kaitse alla 1938. aastal. Saamid ohverdasid tundru otsas põdrasarvi, et loodus neisse ikka hästi suhtuks. Nüüd on uued mäejumalad, ja mäesuusatajate survel lõigati rahvuspargist kümmekonna aasta eest pool mäge välja. Et saaks mõnusaid slaalomiradu ehitada. Talv toobki siia palju rohkem raha kui suvi, ja näib, et talve ootel siin suuresti elataksegi. Isegi Pyhätunturi võtab keset päikeselist päeva äkki kätte ja läheb pilve, justkui ette kuulutades seda aega, mil ta nõlvadel elu kihama hakkab.
Tundramaastik on üksik, pruun ja igav. Siis aga kerkivad kui maa alt sellest esmalt vaarad – mäed – ja seejärel tundrud. Kui tundru otsa tõusta, ja kui juhtub olema hell ilm, nii et end pilve seest ei leia – aga pilved on siin madalad, nõnda et 500-meetrine mägi nendesse oma nina sügavale pistab –, siis näed ülalt sinise värvuse toonipaljust. Tumesinised kümnete kilomeetrite kaugusel kõrguvad tundrud, allpool tumesinirohelised mäed, siis sinihallid järved, ja mida lähemale pilk jõuab, seda heledamaks läheb, kuni lõpuks jalge all muutub mustikamust pohlapunaseks kätte.
Mäe otsas on tuulel teine kõla. Siin on tal ruumi. Pohlad kõlisevad kaasa, ja tundub, et kvartsiiditükki kivistunud iidsed merelainedki mängivad looga kaasa. Pyhätunturi laulab.

Ametüsti kingitus. Lampivaara ehk Lampi mäe külge kinnitatud silt hoiatab, et kurja karistuse ähvardusel ei tohi siit ära viia ühtki kivi. Põhjus on lihtne. Mõni kividest võib osutuda vääriskiviks.
Siin tegutseb Euroopa ainus ametüstikaevandus. Kuid siiski ei piira kaevandust okastraataed, vaid tavapärane roigasaed. Ja kaevanduse majad pole ehitatud telliskividest, vaid puuplankudest ja palkidest. Siit kaevandatakse aastas vaid 200 kilo ametüsti. Enamiku tulust saab kaevanduskompanii vääriskivihuvilistelt turistidelt.
Ametüst on kvartsi teisend, mis oma metallist lisandite tõttu siniselt sädeleb. Lampivaaras on ametüstikihid miljonite aastate jooksul toimunud kurrutuste ja murrutuste tagajärjel nüüdseks suisa mäeküljele üles tõusnud. Nüüd saab neid siit korjata igaüks, kes kaevandusega tutvumiseks pileti ostab. Giid pistab sulle pihku haamrikese, juhib su roigasaiast piiratud platsile ja, lase käia.
Pole usutav, et nende pruunide kruusatükkide vahelt midagi väärtuslikku leida võib, mõtlen, kui laisalt augukest kraapima hakkan. Kuid ennäe – midagi sinist vilksatab selle põhjas. Tõstan välja, pesen puhtaks – sinine kivike, ja kenade siledate kristallitahkudega. Siin see ongi, ametüst. Kraabin veel, ja seekord saan kätte midagi kirjumat. “See on laplaste õnnekivi,” rõõmustab giid. Ametüstilaik on ääristatud suitsukvartsiga, see omakorda piimkvartsiga.
Mida see õnnekivi siis teha võib? Egiptlastel aitas hinged teispoolsusesse, kreeklasi aitas veini juues kaineks jääda. Teistele toob rahu ja rõõmu hinge. Minule aga – mina sain loa ühe asemel, nagu tavaliselt, lisaks õnnekivile tasuta veel ühe kivipaari kaasa võtta.

Lapimaa ootab talve. Talv on Lapi raha. Pyhätunturi looduskeskuses näidatakse ennesõjaaegset filmi tollasest turismist. Talvel, mõnusate laiade suuskade ja suurte rõngastega keppidega. Turismirühm metsas lõket tegemas – puid murdmas! Metsatalus koos pererahvaga laua ääres söömas. Õdus ja mõnus. Suurkurus oli veel veerand sajandit tagasi kuruvalvuri majake. Valvas, et inimesele kurus midagi paha ei juhtuks. Nüüd on siin laudtee ja trepid.
Litsume jalgratastel Lampivaarast Pyhätunturi poole. Vihm sajab suhu ja silma. Pole teist siingi ammu tulnud, nüüd leidis paraja aja. Tee on tühi, teeäärsed metsad samuti. Porodki on kusagil peidus. Kui järgmisel päeval bussiga Rovaniemi poole sõidame, on neid teel nii mõnigi. 300 000 porost aetakse aastas alla 5000, teab bussijuht. Tema on oma 25- aastase juhitöö ajal kahele otsa sattunud. Raadiost tuleb kahe mehe jutt, kuidas teha seenesalatit. Kust leida seeni, mehed ei pajata. Salat olevat hea tulnud. Selle peale tuleb meelde, et Pyhätunturi esimese mäe küljes ma ühte lambatatikat nägin. Või oli see porotatikas.
Istume Rovaniemis Kemi jõe kaldal. Õhtune päike laseb vastaskalda puudel särada. Need saavad seda teha veel viimaseid nädalaid. Jõel sõuab üksik paadike. Üle jõe kulgeb vaid ühelt kaldalt trossidega toestatud sild. Üle teise silla sõidab rong, alt liigub mõni auto. Muidu aga valitseb vaikus, siin, 50 000 elanikuga linnas. Kaldapealset mööda kõmbib mees koerakesega. Teeme juttu. Selgub, et mees on endine linnapea. Pidi hea vaikne kohake olema. Sõja ajal põletasid sakslased küll kõik maha, aga nüüd on jälle palju maju. Saab turiste kantseldada ja lumesaane ehitada. Selle peale läheb linnapea oma maja ukse poole tagasi. Mitu linnapead Lapi pealinna tänavatel kõnnib, jääbki teadmata.



Tiit Kändler
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013