Rääkides Eesti väärtustest Euroopa ulatuses, viidatakse enamasti hästi säilinud loodusmaastikele. Sageli rõhutatakse Eesti sooderikkust ning meie soode ainulaadsust. Lüües lahti teatmeteose või kooliõpiku, saame teada, et 22% Eesti pindalast katavad sood. Uhkusega tõstetakse esile, et soostumuselt oleme maailma riikidest Soome (31%) järel teisel kohal, meile järgneb Kanada (14%).

Aga tegelikult? Kui rääkida Euroopale huvi pakkuvatest väärtustest, siis sellised – elusad sood hõlmavad tänapäeval vaid umbes 6% Eesti pindalast.

Mullu 4.–5. novembril peeti Jänedal foorum Eesti soode jätkusuutliku kasutuse teemal. Võrreldes viis aastat varem toimunud esimesel samateemalisel foorumil (2000. aastal Soomaal) räägituga selgus, et olenemata mõnest lahenenud ja mõnest juurde tekkinud probleemist on suur osa soode ja nende kasutusega seonduvatest sõlmküsimustest jäänud samaks. Endiselt püsib ka küsimus: kui palju meil ikkagi soid on? Soodest ja turba ladestumisest kõneldes pakuvad eri huvirühmad siiani mitu korda erinevaid pindalasid.

Sood ja rabad. Mida mõtleb eesti inimene, kuuldes sõna soo? Kas kangastuvad maalilised rabamaastikud? Või meenub lage tarnasoo või sooheinamaa või pruun turbaväli? Või hoopis midagi märga, ebamäärast ja ebameeldivat?

Juba koolis õpetatakse, et sood jagunevad madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks. Siiski on ajast aega olnud ja on nüüdki mõisted soo ja raba kasutusel kõrvuti või siis teineteist välistavatena: kas soo või raba. Nõnda kuuleme ja loemegi sageli, et sood ja rabad on meie suur loodusväärtus. „Sood ja rabad“ on kujunenud rahvasuus omamoodi väljendiks, kus sõnad on just sellises järjestuses: Google’i veebilehekülgede otsing „sood ja rabad“ annab 14 800 tulemust, „rabad ja sood“ aga vaid 43 kirjet.

Ajalooliselt on soo all mõistetud ennekõike lagedat madalsood, kus laiub tarnaväli ning vesi ulatub teinekord poolde säärde. Raba on kõrgem ja kuivem, samas seostatakse seda eksitavate virvatulukestega ning ka mülgaste ja laugastega, kuhu võib uppuda. Kuivemast rabarinnast kõlbas turvast lõigata.

Eesti sooderikkus – kas tõde või müüt? Tänapäeva inimeselegi seostub soo ennekõike millegi märja ja pehmega, kuhu astuda hästi ei usalda. Tegelikult pole aga suurem osa kunagistest soodest enam kuigi märjad ega näe teps mitte soo moodi välja: neist on saanud kõdusoometsad, haritavad turbamaad, freesturbaväljad. Seega võime nimetatud 22-protsendist Eesti soostumust nimetada ka statistiliseks valeks.

Soodel ökoloogilises tähenduses on järgmised tunnused:

* iseloomulik taimkate (sooelustik),

* püsivalt kõrge veetase,

* turbalasund,

* turvast ladestub pidevalt juurde.

Kui palju on meil soid, mis vastavad siin toodud kriteeriumidele?

Kas mets võib olla soo? Tihti tahetakse tõmmata piiri metsa ja soo vahele. Umbes nii, et soo algab sealt, kus puud enam hästi ei kasva (mets lõpeb). Aga ka metsasel alal võivad olla kõik soo tunnused ja talitlused. Selliseid alasid nimetatakse soometsadeks. Statistilisest 22-protsendisest Eesti soostumusest hõlmavad peaaegu poole metsaga alad: enamik neist kõdusoometsad ehk kuivendatud soometsad või kuivendatud ja metsastatud endised lagesood. Niisiis, mets võib olla soos ja soo metsas. Sooteadlane vaatleb soometsa kui sood, metsamees kui metsa. Isegi lagesood kuuluvad riigimetsamaade hulgas toredasse kategooriasse – metsata metsamaad.

Kui palju on Eestis looduslikke soid? Mis on saanud ülejäänutest? Sellele küsimusele pole sugugi lihtne vastata. Miks? Kui geoloogilisest aspektist on meie sood väga hästi uuritud, s.t. turbalasundid kaardistatud, siis nende taimkattest ja praegusest seisundist teame märksa vähem.

Viimane ja ainus detailne välitöödel põhinev Eesti taimkatte kaardistamine tehti ajavahemikul 1934–56. Selle tulemused on Liivia Laasimer kokku võtnud 1965. aastal avaldatud raamatus [5]. Paraku on valdav osa ulatuslikke maaparandustöid tehtud hiljem. Põhilised viimase aja uuringud on Eesti märgalade inventuur (1997)[6] ja Natura 2000 eelvaliku alade inventuur (2001–2004). Kumbki neist ei haaranud kõiki soid: mõlemad keskendusid looduslikus seisundis või väikse inimmõjuga soodele väljaspool kaitsealasid.

On veel teine võimalus leida säilinud sooalade pindala: lahutada Eesti taimkatte kaardistamisel saadud soode pindalast hiljem mitmel moel rikutud sooalade pindala. Ka see ei anna täpset tulemust, sest kuivenduse mõju ulatub ka väljapoole kuivendusobjektide piire ning eesvooluks läbi soode rajatud kraavid ei läinud arvesse kuivendusena. Põllumajandusliku otstarbega kuivenduse puhul fikseeriti pinnasetüüp drenaaþi rajamise sügavusel (1,2 m), seega ei läinud kuivendusel soodena arvesse õhukeseturbalised madalsood. Metsamajanduse huvides on Eestis kuivendatud umbes 560 000 ha soid [7]. Kuivendati põhiliselt soometsi, aga ka õhukeseturbalisi lagedaid madal- ja siirdesoid. Põllumajanduslikul otstarbel on Mati Ilometsa hinnangul kuivendatud 450 000 ha soid ja soostunud alasid [1], enamasti madal- ja siirdesoid.

Eesti märgalade ühing hindas keskkonnaministeeriumi tellimusel 2003. aastal Natura 2000 sooelupaigatüüpide ulatust Eestis. Selle töö tulemusena saime looduslikus seisundis sooalade pindalaks 246 250–272 500 hektarit, mis teeb kõigest ligikaudu 6% Eesti pindalast. Euroopa Liidu loodusdirektiivile vastavate sootüüpide pindala tuli mõnevõrra suurem (329 000 ha ehk 7,3% Eesti pindalast) [4]. Vahe on seletatav sellega, et Euroopa Liidus on väärtustatud ka rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad, mille pindala on meil hinnanguliselt 56 500 hektarit. Kõigi hinnanguliste tööde puhul tuleb kindlasti arvestada ka teatava veaga. Eelmainitud uurimuses hindasime vea suuruseks 10–20%.

Ja lõpuks jääb õhku küsimus: mis on üldse looduslikus seisundis soo? On teada, et puude kasv meie soodes on märgatavalt paranenud. Võrreldes viiekümne aasta taguseid fotosid praeguse pildiga, näeme, et ka kuivenduseta rabades on männid tihenenud. Põhjusi on siin kindlasti mitu: kuivenduse fooniline mõju, suurenenud toitainete sissekanne õhu kaudu, kliimamuutused.

Eriti kipuvad võsastuma madalsood, millest osa on tõenäoliselt olnud kasutusel heinamaadena. Seega võib neid alasid käsitleda poollooduslike kooslustena, mille püsimine eeldabki inimese osalust. Kui puisniitude hooldust on õnnestunud mehhaniseerida, siis soode peale masinaga niitma ei pääse ning ilmselt tuleb piirduda võsalõikusega.

Rangelt võttes võib nentida, et täiesti inimmõjuta soid meil polegi. Siinkirjutaja on looduslike soode eristamisel võtnud kriteeriumiks, et alal puuduvad silmatorkavad mõjutused, nagu näiteks rabade puhul alanenud veetase, tihenenud puhma- ja puurinne, turbasammaldeta mättad. Looduslikus seisundis soode taimekooslused vastavad liigiliselt koosseisult ja struktuurilt n.-ö. klassikalistele soodele. Loodusliku struktuuri ja välisilme järgi võime eeldada ka nende looduslikku talitlust, muu hulgas ka seda, et neis ladestub üha turvas.

Eri tüüpi sood on kannatanud eri määral. Suuremat majanduslikku huvi on varasematel aegadel pakkunud madal- ja siirdesood. Nende turvas on viljakam, lasund õhem ja parema veejuhtivusega, seega sobib paremini metsa- ja põllumajanduse tarbeks. Siin ongi põhjus, miks enim on kannatada saanud just madal- ja siiresood.

Lagedate madal- ja siirdesoode sajanditagusest pindalast on looduslikuna püsinud vaid kümnendik. Valdavalt Lääne-Eestis ja Saaremaal levinud liigirikastest madalsoodest on tänini alles umbes 5000 ha ehk 6%. Metsakuivenduse tõttu on samavõrra vähenenud ka looduslike madal- ja siirdesoometsade pindala. Üldse on praeguseni püsinud umbes 25 000 ha madalsoid (neist ligikaudu 5000 ha madalsoometsad) ja 25 000–28 000 ha siirde- ning õõtsiksoid (neist 8000–10 000 ha siirdesoometsad). Kõige paremini on püsinud lagerabad – neist on suurem osa (158 000 ha ehk 63%) veel alles. Seevastu valdav osa rabametsadest on metsakuivendusega rikutud.

Kui madal- ja siirdesoodele sai hukatuslikuks metsa- ja põllumajanduskuivendus, siis lagerabasid on enim hävitatud või rikutud turvast kaevandades. Endiste ja praeguste kaevandusalade pindala küünib umbes 30 000 hektarini, niisama suurele ümbritsevale alale on laienenud kaevandusväljade kuivenduse mõju.

Rabasid on tugevasti mõjutanud ka piirdekraavid, mille eesmärk on juhtida ära rabalt valguv vesi peatamaks soostumist raba servas. Piirdekraavidega on ümbritsetud valdav enamik Eesti rabasid ning seeläbi rikutud suurem osa väärtuslikest servamäre elupaikadest. Kokku võttes: kui turbaliikide leviku järgi on meil enim madalsoid, siis siiani püsinud looduslikest soodest on peaaegu kaks kolmandikku rabad.

Viimasel ajal on päevakorrale kerkinud rikutud soode taastamine. Eurorahade toel on seda ka Eestis alustatud. Säilinud sootüüpide jaotuse valguses poleks kõige olulisem taastada mitte rabasid, vaid just enim kannatanud madal- ja siirdesoo elupaiku.

Sootüüp (Natura 2000 elupaigatüüp) Üldpindala Eestis, ha

Liigirikkad madalsood 5 000

Liigivaesed madalsood 16 000–17 000

Allikasood 250–500

Siirde- ja õõtsiksood 17 000–18 000

Soostunud- ja soolehtmetsad 12 000–18 000

sealhulgas madalsoometsad 5000

Siirdesoo- ja rabametsad 38 000–50 000

Rabad 158 000

Inimtegevusest rikutud, kuid

taastumisvõimelised rabad 56 500

Kokku Natura 2000 sooelupaiku 302 750–323 000 ha

Vajame soode registrit. Kindlasti on oluline teada looduslike, turvast kasvatavate soode üldpindala, kuid samavõrra oluline on ka teave iga konkreetse soo seisundi kohta. Miks? Riigil peab olema küll oma varadest ülevaade, mis aitab seada sihte, aga loodusrikkusi kasutatakse siiski paikkondlikult. Loodusvarasid kasutades kõneldakse anonüümsetest hektaritest ja tonnidest, ent rikutakse või hävitatakse siiski konkreetseid alasid. Keskkonnakasutust kooskõlastavatel omavalitsustel ja keskkonnateenistustel peaks olema hea ülevaade kohalikest loodusressurssidest ja -väärtustest. Muidu võib juhtuda, et kaevandusala rajatakse väärtuslikule sooalale või metsakuivendusega rikutakse ainulaadne soomets.

Hea ülevaate kaitsealade ja kaitstavate liikide teadaolevate elupaikade/kasvukohtade paiknemisest annab Eesti looduse infosüsteem (EELIS). Kuid soode väärtus ei piirdu kaitstavate liikide elupaikadega. Eesti riigil on korralik maavarade register, kust leiab üsna täpsed andmed turbamaardlate pindala, lasundi tüseduse ja turbaliikide leviku kohta. Paraku puudub soode register, kust peale turba andmestiku leiaks teavet ka soo elusa osa – sootüüpide leviku ja seisundi kohta. Ilma sellise registrita on raske korraldada soode arukat majandamist ja kaitset.

Kuidas nimetada endisi soid (turbamaid), mis on kaotanud looduslikkuse? Kas on mõttekas kõik need alad soode hulgast välja arvata? Filosoofiliselt lähenedes oleks see ehk õige, kuid praktilisest küljest vahest mitte. Looduslike, “elusate” soode hulka nad küll ei kuulu, aga suurel osal neist on veel mitu soo tunnust: neil kõigil on turbalasund, ja paljudel muutunud, kuid mõneti veel loodusliku soo omaga sarnanev elustik. Rikutud sooalad on ju varem talitlenud soodena, kuid inimese käe läbi selle võime suuremal või vähemal määral kaotanud: nüüd on neil inimese seisukohalt uus, näiteks metsa- või põllumajanduslik ülesanne.

Paljudele aladele pole inimtegevus siiski suutnud olulist uut väärtust anda: ei ole neist saanud korralikku metsa ega põldu, aga pole enam ka õiget sood. Just selliste alade puhul oleks otstarbekas kaaluda, kas saaksime ehk aidata nad tagasi esialgsesse seisu – taastada soo. Sama kehtib ka ammendatud kaevandusalade kohta.

Aga tähelepanu vajavad needki alad, mille puhul soo taastamine pole mõttekas, sest õhu kätte jäetud turvas mineraliseerub ja lendub süsihappegaasina atmosfääri: niisiis läheb kaotsi, saastades üksiti atmosfääri kasvuhoonegaasiga. Mitmes Lääne-Euroopa riigis on seetõttu asutud põllumajanduse tarbeks kuivendatud soodel turvast kaevandama. Sama võiks kaaluda Eestiski.

Ingliskeelses kirjanduses on levinud termin „turbamaad“ (peatlands), mis tähistab kõiki turbalasundiga alasid, nii looduslikke kui ka rikutud soid. Meil pole see mõiste juurdunud. Teatmeteostes pakutavast 22 protsendist meie maast rääkides oleks ehk täpne öelda ka „sood ja muud turbamaad“ või „looduslikud ja rikutud sood“, kuigi see kõlab kohmakalt. Ent soode kui meie loodusväärtuse kohta oleks kindlasti õige öelda, et looduslikud sood katavad umbes 6% Eesti pindalast.

Taastuv või taastumatu. Soid käsitledes ei saa mööda turbast: see on praegu peamine ressurss, mille poolest sood majanduslikku huvi pakuvad. Möödunud aastal oli palju juttu turbast ja selle juurdekasvust. Tõstatus küsimus: kas me ikka kaevandame turvast selle juurdekasvu piires?

Riigi tellimusel TLÜ ökoloogia instituudis tehtud uuring [3] näitas, et turvast tekib aastas ligikaudu 500 000 tonni ja keskmine kaevandusmaht on 1–1,2 miljonit tonni aastas. Seadusega lubatud kaevandusmaht (seni 2 780 000 tonni aastas, nüüdsest alates 2 614 000 tonni) ületab juurdekasvu üle viie korra.

Sellistes oludes ei saa me rääkida turbast kui taastuvast maavarast, pigem võiksime öelda, et see on pika aja jooksul taastumisvõimeline. Tihti unustatakse ka, et juurdekasv toimib vaid elusatel soodel, millest enamik on kaitse all. Seega kasvab suurem osa turbast juurde seal, kust seda niikuinii kaevandada ei saa. Ehk, geoloogide kõnepruugis, juurde kasvab peamiselt passiivseid varusid, mis pole kasutatavad. Niisiis pole reaalajas ja reaalsetes oludes mingit alust nimetada turvast taastuvaks loodusvaraks.

Kas soode kasutust on ikka õige reguleerida turbatonnidega? Soode ökoloogilistel, hüdroloogilistel ja maastikulistel väärtustel on üsna vähe seost neist kaevandatava turba tonnidega. Pigem on need väärtused kooskõlas elus sooalade pindalaga. Olen seisukohal, et soode kaitse poolelt vaadatuna pole niivõrd oluline hoida püsivat turbavaru (kaevandamine = juurdekasv), mida praegune kaevandusmaht niikuinii ei võimalda, vaid looduslikus seisundis soid. Looduslike soode asemel tuleks kaevandajad suunata mahajäetud, kuid ammendamata turbaväljadele ja kuivenduse tõttu juba rikutud soodele.

1. Ilomets, Mati 2003. Mille arvel kaevandame turvast? – Eesti Loodus 54 (2/3):

20–24.

3. Ilomets, Mati 2005. Turba juurdekasv Eesti soodes. Keskkonnainvesteeringute keskuse projekt 2003–2005. Käsikiri keskkonnainvesteeringute keskuses.

4. Ilomets, Mati; Pajula, Raimo 2003. Loodusdirektiivi I lisasse kantud soo-elupaigatüüpide pindalad Eestis. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

5. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.

6. Paal, Jaanus jt. 1999. Eesti märgalade inventeerimine. 1997. a. projekti “Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia” aruanne. Eesti Loodusfoto, Tartu.

7. Pikk, Jaak 1997. Metsaparanduse tulemused turvasmuldadel. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised IX. Metsaparanduse minevik ja tänapäev Eestis. Tartu: 12–16.