2006/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2006/1
Maardu mõis ja park

Kui sõita Tallinnast välja mööda Peterburi maanteed, siis õige pea pärast Maardu järve suunab viit lõunasse – Maardu mõisa: kolm kilomeetrit mööda noolsirget teed, ja oletegi kohal. Teie ees on üks vanimaid, 1660. aastail rajatud barokkansambleid Eestis. Säilinud on ka park, mis hoolimata oma võrdlemisi noorest east pakub üllatusi.

Enne Maardu mõisasüdamikuni jõudes jääb tee lääneserva tammedega puisniit, mida on peetud muistseks hiiekohaks. Kaudselt tõendavad seda põlistammed: jämedaima rinnasümbermõõt (edaspidi ü) on 382 cm, vanus võib küündida 200 aastani. Sel kohal on teed lääne poolt ääristanud kaherealine puiestee, millest on alles üksikud tammed ja pärnad. Suurima tamme ja pärna ümbermõõt küünib 300 ja 319 sentimeetrini, arvatavalt on need istutatud 19. sajandi lõpul. Puude ridadega oli ääristatud ka praegu mõisa suubuv maantee, seda tõendab idaservas tänini kasvav hukkumas olev üksik põlistamm. Praeguse mõisasüdame kohal keerab tee kagusse, suundudes kaarega mõisast mööda.

Maardu mõis (algse nimega Hof of Maarthe) on varem paiknenud Muugal. 1219. aastast Maarteküla nime all tuntud asukohal on teda mainitud 1389 (1397).

Nagu teisedki Eestimaa mõisad, on Maardu mõis käinud sajandite jooksul käest kätte [1, 4–6]. Selle omanikest on ehk nimekaim Peeter I abikaasa ja hilisem keisrinna Katariina, kelle ajal liideti Maardu mõis Koitjärve ja Kostivere mõisaga. 1729 ostis mõisa kindralleitnant Hermann Jensen Bohn, kes veetis siin kõik oma suved alates 1731. aastast, mil ta pensionile jäi. Bohn rahastas eestikeelse piibli väljaandmist (1739) ja asutas talle kuulunud Maardu, Jägala ja Raasiku mõisa maadel 16 külakooli. 1999. aastal pandi Maardu parki talle mälestuskivi. 1747 päris v. Bohni abikaasa kaudu mõisa Peter von Bremen, kelle järglased pidasid seda 1919. aastani.


Mõisahooned ja iluaed. Algse barokse mõisahoone ehitas Fabian von Fersen 1660. aastatel Jacob Staël von Holsteini projekti järgi [1]. 1726. aastal on kirjeldatud mõisahoonet väikese kahekorruselise kõrge sokli ja kõrge kelpkatusega majana, mille keskteljel asetsesid esik ja saal, sellest kahel pool kambrid, teisel korrusel aga magamistoad. Tähtsamad kõrvalhooned: kaks teenijatemaja, ait ja tall moodustasid härrastemaja ees midagi auhoovi taolist. 1730. aastail hoone rekonstrueeriti. 18. sajandist pärit kõrvalhooneist on väärtuslikud ait ja kolmeavalise kaaristuga tall.

Hiljem, peamiselt 19. sajandil, on peahoonet ulatuslikult laiendatud madalamate tiibhoonetega (s.h. talveaed). Peahoone võlvitud keldrikorrusel on alles mantelkorstnaalune leease, esimesel korrusel kolm historistlikku kahhelahju ja kuues ruumis meisterlikud ornamentaalsed laemaalingud 19. sajandi lõpust. Säilinud kõrvalhoonetest on olulised veel karjalaudad nelinurkse siseõuega (18.–19. sajandist).

1921. aastal kolis siia Sahalt vallakool, loodi Maardu algkool (1926. aastast Maardu 6-klassiline kool), mis tegutses 1944. aastani.

Pärast 1945. aastat oli mõisas 1941. aastal loodud Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. 1976–1978 rekonstrueeriti see Kostivere sovhoosi esinduskeskuseks, mis 1982. aastast läks Tallinna linnuvabrik-sovhoosile (praegune Tallegg). Alates 1992. aastast on mõis Eesti Panga omanduses ning renoveeritud mitte just kõige paremini [2]. Seal on nüüd panga õppekeskus, kus korraldatakse seminare ja pidulikke üritusi.

Mõisa uhkuseks on omal ajal olnud iluaed, mis koosnes kahest osast [1]. Ülemises aias kasvasid sirgete alleedena pärnad, vahtrad ja saared. Alumine aed oli mõeldud eelkõige puuviljade kasvatamiseks: siin on nimetatud 36 õuna-, 16 kirsi- ja 4 pirnipuud. Oli ka mesila ning aia tagaosas kaks tiiki, mis on praegugi alles: ühes kasvatas mõisarentnik kokri ja teises hauge.

Tollane mõisaasula oli ümbritsetud viit värvi kirjuks pintseldatud lattidest aiaga. Mõisa iluaiale pööras tähelepanu ka Hermann Jensen Bohn, kes kutsus selleks Saksamaalt tööle õppinud aedniku Bernard Focki. On isegi säilinud mõned Lübecki Severini kaubamajast tellitud seemnete arvekviitungid.


Haljastu kujundus ja hooldus. Maardu mõisahaljastu hõlmab praegu 6,2 hektarit peahoone ees ja taga (vt. aerofotot). Peahoone ja talli esine vabaplaneeringuga ala on keskelt üsna lage ja külgedelt ääristatud puuderühmadega. Mõisa ajast on idaservas kaks euroopa lehist ja peaaegu keskel kasvavad kolm põlist tamme. Idas, üle tee, ulatus haljastu tootmishooneteni ning oli seal lihtsakoelisem ja tõenäoliselt puuderikkaim. Talli taga läänes paikneb lageda ala keskel hiljuti süvendatud tiik, mille keskel on põlistammedega väike saar.

Kõrge kiviaiaga ümbritsetud park paikneb peahoone taga. Läänes piirneb park sanglepikuga, sealtkaudu võis kunagi viia tee pargi läänepoolse värava juurde.

Park on kahetasandiline ja segastiilis, idaosa on kõrgem. Pargi praegune kooslus on arvatavasti pärit 19. sajandi keskelt, kuid pole siiski välistatud, et mõne puu vanus võib küündida 200 aastani. Seega rajati siin “park pargi peale”. Ühelt mõne aasta eest saetud kännult on loetud 150–160 aastarõngast.

Pargi kujunduses on olnud olulised puiesteed, mis kulgevad piki ida- ja lõunapoolset piirdemüüri. Need on siin praegu vanimad säilinud pargielemendid. Palju noorem on U-kujuline (harud peahoone poole) pügatav pärnapuiestee pargi kõrgemas osas peahoone taga. Peale nende ilmestavad parki mitmesugused puuderühmad, kohati kasvavad puud ka reas. Madalamal kohal olnud puuviljaaias kasvab praegugi kaheksa õunapuud. Ala lõunaservas on puude all von Bremenite mõisakalmistu, mida reedavad vaid mõned hauatähiste alused.

Peahoone esine ja park on olnud hästi hooldatud mõisaajal ja hiljemgi, kui mõisahoone oli ligi 25 aastat kooli käes. 1920.–30. aastail on siia istutatud ka puid ning muudetud pargi kujundust. Pärast 1945. aastat on hooldus mõnda aega olnud üsna nõrk, hiljem juba märgatavam.

Uusi puid ja põõsaid ongi istutatud peamiselt aastail 1920–1940, rohkem 1930. aastate teisel poolel kodukaunistamise hoogtööna. Võimalik, et parki on puudega rikastatud ka 1960. aastatel. Peahoone esist ja parki täiendati pärast 1978. aastat, mil istutati torkavaid kuuski, harilikke ebatsuugasid, värdnulgusid, sireleid jt. Osa toona istutatust on nüüdseks hävinud. Erivanuseline on kuuskede rida peahoone taga. 1990. aastail on istutatud suurelehiseid pärnasid peahoone taha lõunapoolse piirdemüüri äärde, üksikuid puid alles hiljuti.

Hooldajate käe läbi on pargist kadunud harilik pihlenelas ja harilik lumimari, punane leeder aga taandunud pargist väljapoole. Puude kadu on enamasti seotud väljalangemisega kõrge ea ja suuremate tormide tõttu. Näiteks 1967. aasta torm oli kohalike andmeil murdnud pargis umbes 40 puud.


Puittaimestiku mitmekesisus. Puittaimestiku koosseisult on park ja peahoone esine ala üsna liigivaesed: 2004. aastal oli koos põõsastega 36 nimetust 27 perekonnast, neist kolmandik kasvavad meil looduslikult. Okaspuid oli 15 nimetusest. Haruldased on pargis kaks põõsast hariliku jugapuu kultivari 'Dovastonii', millest üks kloon on laiuv ja teine rohkem kõrgusesse pürgiv. Samuti peitõieline kuslapuu, keda näeb meie parkides võrdlemisi harva.

Kokku registreeriti inventuuril 500 puud, millest võõrpuid (koos aed-õunapuudega) oli kõigest 50. Okaspuid oli 43, neist väärtuslikumad arvatavasti kaks üle saja-aastast valget mändi (kahjuks on need hukkumas), kaks alpi seedermändi ning viis lehist, neist neli euroopa ja üks siberi lehis. On teada, et valgeid mände kasvas siin varem rohkem. Tähelepanuväärne on park 16 suure hariliku kuuse poolest, millest seitse on tuntud meie looduses vormi viminalis all: sel vormil – vitskuusel – teise järgu oksad ei harune, vaid ripuvad. Suuremate kuuskede kõrgus küünib 27 meetrini, suurim tüve ümbermõõt 262 sentimeetrit.

Ega kuusk olegi selliselt hooldatud pargis väga sagedane liik. Siia sobib tsitaat 1920.–1930. aastate laiahaardeliselt mõtlejalt, kirjutajalt ja loodusetundjalt kunstnik Ants Laikmaalt: Kuusk on põhjamaa uhkemaid, püramidaalsemaid puid, just nagu taevani püüdlev. Ta ei ole üksi suureks vahelduseks üksluiste lehtpuude vahel, ta on talvel otse asendamatu, kui kõik teised puud ja põõsad raagus, külmad ning kõledad. Park, mil puuduvad vahelduseks kõrged, tumedad, odajalt taeva poole püüdlevad kuused, ei ole nagu park, vaid koppel. [3: 404] Vahemärkusena võib lisada, et küllap on just meie põhjamaine kuusk inspireerinud ka pargikujundajaid, kui nad on vahelduse mõttes kasutanud kuusele väliselt nii sarnast puuliiki nagu siberi nulg.

Levinuim liik on Maardu mõisapargis harilik vaher (148 puud), järgnevad harilik tamm (88) ja harilik saar (80). Niisiis on Maardule, nagu Eesti parkidele üldse, iseloomulik vahtra-tamme-saare kooslus. Nendega kaasnevad harilik pärn ja harilik jalakas, vastavalt 61 ja 41 puud. Vahtrate ja saarte rohkus on tingitud osaliselt sellest, et kohati on nad end ise paljundanud. Pärnal ja tammel seevastu on vähe järelkasvu, nagu ka hübriidsel võõrpuul hallil haaval.

On alust arvata, et esialgu valitses pargis siiski tamme-pärna puistu, millega kaasnesid jalakad, saared ja vahtrad. Tammesid on istutatud siin ka puiesteedele koos hariliku pärnaga, millest mõned puud on praeguseni alles.

Tõenäoliselt vanimad on need puud, mille ümbermõõt küünib kolme meetrini või üle selle (14 puud). Jämedaim pargipuu on harilik saar (ü = 402 cm), kuid see on kahjuks hääbumas. Teiste liikide suurimad on (tüve rinnasümbermõõt): harilik tamm 340 cm, hall haab 334 cm, harilik pärn 330 cm ja harilik vaher 328 cm. Küllaltki silmapaistev on ka pargipuude kõrgus, mõni küünib kuni 27 meetrini. Kultuurilooliselt on olulised kolm vana põlistamme, mis kasvavad peahoone ees, arvatavasti on von Bremenid istutatud need mingi sündmuse auks.


Puude seisund. Arvestades pargipuude eri vanust, ei ole nende seisund hea. Peaaegu kõigil puudel on täheldatav kasvu- ja eluoludest kujunenud stress: üksikud võraoksad, mõnel juhul kuni pool võra on kuivanud. Eriti sageli näeb seda tammedel. Ühest küljest on see tingitud kõrgest east ja olude muutusest, teisest küljest on terves Baltikumis täheldatud ka mitmesuguste seenhaiguste suuremat levikut. Paljudele saartele ja ka tammedele on liiga teinud 2004. aasta kevadkülm, võttes ära õisi ja sama aasta noori kasve. Silma järgi hinnates on enam-vähem terved või nõrgalt kahjustunud kõigest veerand puudest. Peaaegu kõigil leidub üksikuid kuivanud oksi ja väikesi tüvevigastusi. Keskmiselt kahjustunud – suuremate võra- ja tüvekahjustustega – on ligi kaks kolmandikku puudest, tugevalt kahjustunud ja hukkumas 8,4%.


Mõisakompleks on oluline ka praegu. Praeguses asupaigas on Maardu mõis paiknenud üle kuue sajandi, selles mõttes siis üks Eesti vanemaid. Seejuures on mõis olnud üle kahe sajandi ühe suguvõsa valduses. Siia on talletunud ajalugu kontsentraadina pikast ja mitmekesisest sündmuste ahelast. Paiga mitmesaja-aastast kultuurilugu peegeldab ka park, mis täiendab muinsuskaitseliselt väärtuslikku hoonestust. Mõisahoonestu koos haljastuga loob siin omapärase kultuurmaastiku, millel koos loodusliku sanglepikuga läänes ning arvatava hiietammikuga lõunas on eeldusi püsida ka tulevikus.


1. Hein, Ants 1985. Teistsugune Maardu. – Kultuur ja Elu 4: 27–32.

2. Hein, Ants 2001. Elu võimalikkusest Eesti mõisates. – Sirp, 24. august.

http://www.sirp.ee/2001/24.08.01/Kunst/kunst1-4.html

3. Laikmaa, Ants 1933. Miks ei istutata Tallinna kuuski? – Tiik, Vaike (koost.). A. Laikmaa. Kas tõesti mina. Kirjad läbi elu. 2001. Tartu: 404.

4. Maiste, Juhan 1996. Eestimaa mõisad. Kunst, Tallinn.

5. Üprus, Helmi 1974. 18. ja 19. sajandi mõisaarhitektuur. Tarmisto, Vello (vast. toim.). Harju rajoonis. Tallinn: 287–296.



HELDUR SANDER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012