Vääna maastikukaitseala asub Harku vallas Keila ja Vääna jõe vahelisel klinditerrassil, ligikaudu 29 km kaugusel Tallinnast. Sellel väikesel alal (344 ha) jagub nii soo-, metsa- kui ka pärandmaastikke, erilist tähelepanu väärib liigirikas linnustik.
Kaitseala lääneosas paikneb liigendatud kallastega Tõlinõmme järv, mida põhjast piirab õõtsik-madalsoo ja lõunast raba. Järve lõunakaldal kasvab rabamännik, leidub lodumetsa killukesi, kaitseala põhja- ja loodeossa jääb loodusliku ilmega kuuse-segamets. Kaitseala idaosas valitsevad poollooduslikud kooslused – peamiselt põõsasmaranalood.
Tõlinõmme ehk Humala järv paikneb klindipealsel tasandikul aluspõhjalises häilus (mõõtmed umbes 1,7 x 2 km). Tegemist on Litoriinamere laguuniga, mille soostumine algas juba Antsülusjärve ajal. Veel 1930. aastate alguses oli Tõlinõmme järv Eerik Kumari andmetel [1] oma mitmest tuhandest paarist koosneva naerukajakakolooniaga üks meie linnurikkamaid. 1937. aastal lasti aga järv alla: et luua uusi karjamaid, kaevati magistraalkraav Keila jõeni, nii et veesilmast jäi alles vaid ligikaudu kolmandik. Veepeegli alanemine ja kinnikasvamine kiirenesid märgatavalt taas 1990. aastate alguses, kui järve kuivendussüsteemi truup-regulaator lakkas töötamast: esialgu 38 hektari suurusest veepeeglist oli aastaks 2000 järel vaid 6,1 hektarit. Alles 2003. aastal õnnestus Harjumaa keskkonnateenistuse eestvõttel järve ja sellega seotud märgalade häving peatada.
Rikkalik linnuelu. 1980. aastatel oli Tõlinõmme järv oma linnurohkusega üks ornitoloogide armastatumaid vaatluspaiku. 1987. aasta 16. mail ELUSi bioloogiasektsiooni korraldatud vaatluspäeval, mida juhtisid Tiit Randla ja August Mank, pandi kirja 74 linnuliiki. Enim levinud pesitseja partlaste hulgas oli toona punapea-vart, kolooniatena pesitsesid nii väike- kui ka naerukajakas.
Nüüd pesitsevad järvel kühmnokk-luik, hallpõsk-pütt, sinikael-part, rääkspart, tuttvart, luitsnokk-part, kalakajakas, lauk ja tait, järve ümbritsevas roostikus on kodu hüübil, rästas-, tiigi- ja kõrkja-roolinnul, rootsiitsitajal, rooruigal, täpikhuigul ning roo-loorkullil.
Järve lõunakalda rabamännikus pesitsevad lõopistrik ja hoburästas, viimastel aastatel on järve kohal saagijahil märgatud meil väljaspool rändeaega üliharuldaseks jäänud väikepistrikku. Läheduses Sõrve metsades pesitsev kassikakk tavatseb siin käia kajakaid küttimas. Ümberkaudsetel niitudel pesitsevad kiivitaja, punajalg-tilder, väiketüll, rukkirääk ja suurkoovitaja.
Raba kaitseala läänepool kuulub suures osas (puis)peenar-älveraba tüüpi, leidub ka üksikuid laukaid. Nii rabas kui ka järvest lõunasse jäävas mudaälvestega õõtsiksoos pesitsevad ja peatuvad sookured: peale kahe pesitseva paari peatub siin sookurgede mittepesitsev suvekogum, mille arvukus küündis 1990. aastate lõpul 90 isendini. 2000. aastate algusest on rabaserva puistutes järjepidevalt elanud ka metsis.
Mere läheduses paiknev Tõlinõmme märgalakompleks on veel oluline ööbimispaik läbirändavatele hanelistele: aprilliõhtuti, nepimängu ajal, võib järve kaldal jälgida sadu laukhanesid ja valgepõsk-laglesid öömajale laskumas.
Järve lõunakaldale on 2004. aastal rajatud linnuvaatlustorn, kust saab hea ülevaate nii järvest kui ka rabamaastikust.
Vääna karstilehter. Tõlinõmme järvest ida poole jääb Vääna kurisu – üle 20 meetri pikkune ja 2,5 meetri sügavune karstilehter, millesse suubuv vesi voolab maa all ligi 3 kilomeetrit ning väljub allikatena maapinnale klindinõlval. Kurisu on kantud Eesti ürglooduse raamatusse.
Põõsasmarana-loopealsed on Mandri-Eestis levinud vaid paiguti põhja- ja loodeosas, eeskätt just Vääna ja Keila piirkonnas. Aastast 2001 saavad siin loodushooldustoetust need, kes karjatavad loopealsetel koduloomi hoidmaks kooslust kinnikasvamise eest.
Vääna loopealsetel leidub peale põõsasmarana veel teisigi kaitsealuseid taimeliike: aasnelk, jumalakäpp, sile tondipea, pruun-raunjalg (loopealsetele tsaariajal rajatud kaitsekraavides), kahelehine käokeel, kahkjaspunane-, kuradi- ja vööthuul-sõrmkäpp.
Loopealsetel pesitsevatest lindudest on huvitavamad rukkirääk, punaselg-õgija, vööt-põõsalind, tuuletallaja. Tihedamate raskesti läbitavate maranapõõsaste vahele teevad pesa sooräts ja soo-loorkull. Samamoodi, maranate turbe all, pesitseb soo-loorkull ka Gotlandi saarel. Soo ja järvega külgnevad looalad on tetrede mängupaik.
Kaitseala metsad on samuti rikka elustikuga. Siin pesitsevad röövlindudest raudkull, hiire- ja herilaseviu ning händkakk, kurvitsalistest metskurvits. Imetajatest võib siin kohata põtra, metssiga, metskitse, hall- ja valgejänest, rebast, kährikut ja metsnugist. Rabast põhja jäävas segametsas asuvad ulatuslikud mägralinnakud, mida ka rebased pruugivad. Roomajatest on loopealsetel tavaline rästik, järve ümbruses aga sagedad nastik ja arusisalik, kahepaiksetest leidub ohtralt rohu- ja rabakonna, harilikku kärnkonna ning tähnikvesilikku. Kaitsealustest liblikaliikidest elavad kaitsealal teelehe-mosaiikliblikas ja suur-kuldtiib, rabaliikidest võib kohata varajast kannikesetäpikut ja raba-võiliblikat.
Kaitsekord. Omanäoliste pärandmaastike kaitse algas Väänas aastal 1991, kui Harju maavalitsuse eestvõttel loodi Vääna taimestikukaitseala. Praeguse Vääna maastikukaitseala kaitse-eeskirja kinnitas vabariigi valitsus 28. juunil 2000. Kaitseala lääbepoolel asuvad märgalad koos ümbritsevate metsadega on kaitse-eeskirja järgi tsoneeritud rangemasse sihtkaitsevööndisse, idapoole pärandmaastikud kuuluvad leebema reþiimiga, mõõdukat majandamist võimaldavasse piiranguvööndisse. Liikumispiiranguid kaitse-eeskiri ei sea.
Ala on arvatud ka üleeuroopalisse Natura 2000 loodusalade võrgustikku. Kaitseala valitseb Harjumaa keskkonnateenistus, kelle poole saab pöörduda kõigi kaitseala puudutavate küsimustega. Vääna maastikukaitseala kaitse-eeskirja saab vaadata Riigi Teataja kodulehel.
1. Kumari, Eerik 1939. Ühe linnuparadiisi viimased päevad. – Eesti Looduskaitse I (4): 125–129.
|