2006/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/1
Levikuatlas ei saa kunagi lõplikult valmis

Tiiu Kull (1958) on sündinud Tallinnas. Lõpetas Tartu ülikooli 1981 bioloogina. Töötanud Eesti looduseuurijate seltsis ja alates 1984. aastast zooloogia ja botaanika instituudis (praegune Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), aastast 1998 botaanika osakonna juhatajana. Doktoritöö kauni kuldkinga populatsioonidünaamikast kaitses Tartu ülikoolis 1997. Alates 1990 Eesti orhideekaitse klubi president.

Toomas Kukk (1971) on sündinud Tallinnas. Lõpetas Tartu ülikooli 1993 bioloogina ning kaitses samas 1995 magistritöö botaanika ja mükoloogia erialal Eesti karutubakate süstemaatikast. Töötanud alates 1991. aastast zooloogia ja botaanika instituudis (praegune Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), praegu herbaariumi vanemkuraatorina. Alates 2001. aastast ühtlasi ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja

Mismoodi arenes mõte hakata koostama taimede levikuatlast?


Tiiu: 1973. aastal hakkasid zooloogia ja botaanika instituudi botaanikud koostöös Läti ja Leedu botaanikutega koostama koguteost “Balti floora”, mis ilmus kolmes köites 1993–2003. Samal aastal asuti tegema ka Balti floora atlast: iga maa algul eraldi ja seejärel oleks see pidanud ilmuma ühise atlasena. Kuid ühisest atlasest ei tulnud mitmel põhjusel siiski midagi välja.

Atlast koostati 1980ndate aastate lõpuni, mil mitmed tööd algatanud botaanikud läksid pensionile. Siis polnud ka instituudi majanduslik olukord kuigi hea ning kogutud materjal jäi paremaid aegu ootama. 1998 saime Eesti teadusfondilt raha atlase jätkamiseks, selle tulemusena sai tehtud uusi välitöid ning senine andmestik digiteeritud.

Andmebaasi abil selgus, et paljude liikide levik on viimastel aastakümnetel vähenenud, nad on meie silme all märkamatult kadunud. Mis on selle taga? Võimalik ju, et osa liikide leiukohti on botaanikud nüüdisajal vähem uurinud, näiteks soid kirjeldati põhjalikumalt 1950ndatel. 2001–2004 uurisime põhjalikumalt vähenenud levikuga liikide ökoloogiat ja nõudlusi ning täiendasime levikukaarte.


Toomas: 2004. saime keskkonnainvesteeringute keskuselt toetust atlase kirjastamiseks. Mullu saigi raamatu toimetamise ja koostamisega kõige tõsisemalt tegeletud: kogu floora leviku andmebaasist, mis sisaldab kokku üle 2000 liigi, sh. ka tulnukad ja metsistunud taimed, valisime välja raamatusse minevad taksonid. Selgus ka, et atlase 1356 kaardist ligi kolmandik vajas veel mingisugust parandamist – näiteks varasemate kaartidega võrreldes oli leiukohti vähem (kuhu need punktid on jäänud?) või oli punkte kaardil kahtlaselt palju. Vastuse saamiseks tuli uuesti süveneda algandmetesse. Detsembri alguseks jõudsime aga nii kaugele, et võis raamatu trükki anda.


Kuidas taimede levikuatlase koostamine tegelikult käis?


Toomas: Kogu Eesti on jagatud koordinaatide järgi 6 x 10 kraadiminutit ruutudeks, mille suurus on ligikaudu 9 x 11 kilomeetrit. Iga ruudu kohta koostati sealt leitud taimeliikide loend, kasutades nn. loenduslehte: blanketti, kus on kirjas 1200 sagedamat ladinakeelset taimenimetuste lühendit. Kui liik välitöödel ruudu piirest leiti, siis tõmmati vastav lühend blanketil maha, haruldasemad liigid kirjutati blanketi pöördele. Suvel tehti välitöid ning talvel pandi kirja herbaar- ja kirjandusandmeid ning töötati kartoteekidega.

Ruudu pindala on ligi 100 ruutkilomeetrit ning arusaadavalt igale poole ei jõua, seetõttu püüti teekonda kavandada nii, et käidaks võimalikult paljudes eri kasvukohatüüpides.

Loenduslehed muutsid välitööd kiiremaks ja mugavamaks, samas tekkis ka rohkem võimalusi eksida. Ladinakeelsed taimenimetused pole probleemiks, taime väljas nähes meenub botaanikule enamasti kõigepealt ladinakeelne nimetus ning neid kasutame ka omavahelises jutus. Mõnikord on ekslikult maha tõmmatud sarnane lühend (näiteks kaartulikas on Ran rept ja roomav tulikas Ran repe) või on vihmane ilm jooned hägusaks muutnud vms. Kuid sääraseid vigu on andmebaasi suurt mahtu arvestades siiski suhteliselt vähe.


Mitu protsenti vastab äsja ilmunud taimede levikuatlas tegelikkusele?


Tiiu: Suuremas osas kindlasti. Eelkõige annavad levikukaardid taime levikust üldmulje või suundumused. Näiteks mõnel liigil on selgesti näha, et suurem osa leiukohtadest pärineb enne 1971. aastat ja nüüdisaegseid on vaid üksikud. Üks märgatavalt vähenenud levikuga liik on näiteks kuninga-kuuskjalg, kelle pilt ja kaart on atlase kaanel. Siiski oleme atlases ligikaudu sajale taimeliigile erapooletult juurde kirjutanud, et levikut pole uuritud piisavalt. Need on enamasti raskesti määratavad liigid, mille kohta on välitöödel vähe andmeid kogunenud.


Toomas: Viljandimaal on üks ruut, kus mänd on puudu ning atlase järgi pole kahest ruudust Viljandimaal mändi pärast 1971. aastat leitud. Olen veendunud, et neis kolmes ruudus mänd kasvab, aga meil pole lihtsalt andmeid. Võinuks muidugi välja saata botaanikute ekspeditsiooni, et selgitada männi levikut Viljandi ja Olustvere vahelises piirkonnas, ent atlase kui terviku jaoks poleks see olnud oluline.


Kui võtta lahti ilmunud levikuatlas, kas iga täpp on tõendatud herbaarlehega?


Tiiu: Enamiku liikide puhul on kaardi peal rohkem täppe kui herbaariumis lehti. Esiteks on Eestis teisigi herbaariume – Eestist kogutud herbaarlehtedest on EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis üle kolmandiku, ülejäänud on Tartu ülikooli, Eesti loodusmuuseumi jt. taimekogudes. Teiseks: suurem osa leiuandmestikku on kogutud välitöödel, kus liigi kasvamine pandi kirja ilma taime herbariseerimata. Tingimata ei peagi iga leiukoht olema herbaarselt tõestatud, näiteks tavaliste taimede või väga haruldaste, kaitsealuste liikide puhul.


Esitlusel esitas Toomas küsimuse: miks Eesti botaanikud ei kogu enam taimi. Miks nad siis ei kogu?


Toomas: Põhiline põhjus tundub olevat ikka laiskus – lihtsam on ju taimi väljas kirja panna kui jännata herbariseerimisega: võta taim kaasa, pane see ajalehtede vahele, vaheta lehti korduvalt, hiljem kirjuta etikett ja kleebi herbaarlehele – võtab üksjagu aega. Pealegi on ju igaüks kõva taimetundja, näib piisavat, kui taime leiukoht väljas lihtsalt kirja panna.

Aga kujuta ette näiteks arheoloogi, kes küll suvel kaevab, ent piirdub leiuainese pildistamise-joonistamisega ning matab seejärel luud ja potikillud samasse kohta maha: meil on ju kõik kapid vanu konte ja katkisi potte täis, aitab! Arvan, et kolleegid ei võtaks sellist uurijat kuigi tõsiselt. Kuid botaanikutel pole taimede mittekogumisest erilist probleemi tekkinud.


Miks on herbariseerimine üldse vajalik?


Toomas: herbaariumil on palju kasutusvõimalusi: kuivatatud taimi uurivad taimesüstemaatikud, taimegeograafid jpt. botaanikud. Herbaariumi vajalikkus tuli järjekordselt ilmsiks atlast toimetades. Näiteks karvane kannike. See liik on meil ammu teada Saare- ja Muhumaalt ning sealt herbaarlehtedega tõendatud. Atlase välitöödel oli karvast kannikest märgitud ka umbes kümmekonnasse ruutu Põhja-Eestis. Tõmbasin need punktid maha, kuigi välitöid tegid omad botaanikud ning enamasti oli seal ka Linda Viljasoo, kes oli meie kannikeste parim tundja. Kuid ühtegi leiukohta polnud tõendatud herbaarmaterjaliga; mina pole seal karvast kannikest näinud ning samas kasvab aga väga sarnane liik kinkkannike. Seetõttu võiks neid leiukohti pidada hüpoteesiks, mida pole põhjust trükis avaldada. Muidugi, alati ei tarvitse raamatu toimetajaks olla uskmatu Toomas (naerab).


Kas selliseid probleeme oli rohkesti?


Toomas: Väga palju neid pole, pigem tekkis küsimus paljudel taimedel mõne üksiku, põhilistest leiukohtadest eemal asunud punktiga. Siis sai välja otsitud algandmed, vaatasime, kes taime kirja pani või kas oli leiukoht tõendatud või mitte.

Hea või pigem halb näide on kuradi-sõrmkäpp. Mullu suvel selgus, et välitöödel on seda liiki Eestis enamasti segi aetud vööthuul-sõrmkäpaga, mida meil on hakatud eraldi liigina määrama umbes 40 aastat tagasi. Õige kuradi-sõrmkäpp on suurte heledate õitega, ühtlaselt kitsaste lehtedega ning kasvab vaid toitainevaesel turbapinnasel, näiteks rabametsades, kuid mitte kunagi aruniitudel.

Mida teha: taime on peetud üsna tavaliseks, seda näitas ka umbes 200 punkti levikukaardil ning liiki andmete puudumisel oleks halb raamatust välja jätta. Veel hullem olnuks ebaõige kaart raamatusse sisse panna, kuigi keegi peale meie selle ebaõigsust ei tea.

Üks võimalus oleks teha suvel uued välitööd – umbes saja tuhande krooni eest peaks uue levikukaardi saama. Peab käima igas atlase ruudus, mida on kokku 500 ning kuna kuradi-sõrmkäpp kasvab turbapinnasel, siis tuleks kaardi järgi otsida soo ja sealt õige taim. Kui ühes soos pole, siis teisest kohast. Niiviisi jõuab päevas läbi käia ehk viis ruutu. Pealtnäha suure rahasumma leiaks ikka, kuid kust võtta need välitöötegijad, kes suvel, umbes kuu aja vältel kaardi teeks? Mõtet on seda taime otsida vaid siis, kui ta õitseb ning see aeg on paraku lühike.

Nii jäigi üle teha levikukaart vaid herbaarandmete põhjal – herbariseeritult on kuradi-sõrmkäpp hästi äratuntav. Algsest 200 punktist jäi järele umbes 20 ning ilmselgelt pole kaart täielik. Pisut kahju on vaid varasemate botaanikute luhta läinud tööst – vaja olnuks veel väikest pingutust ja taim kaasa koguda.


Tiiu: Herbaarandmete vähesuse üks põhjusi on muidugi ka taime looduskaitse all olemine. Keskkonnaministeeriumilt on meil küll luba kaitsealuseid taimi herbariseerida, aga seda on mõistlik rakendada tagasihoidlikult, muidu võib korduda leeder-sõrmkäpa lugu: huvilised herbariseerisid 19. sajandi lõpul taimed nii ära, et seda liiki enam Eestis polegi.


Esitlusel ütles Toomas, et Eesti botaanikute taimetundmine pole just kiita. Kas ongi nii?


Tiiu: Kõik oleneb sellest, kellega võrrelda. Kuskil ei ole teadmine absoluutne ja kõikides taimerühmades ühtlane. Uurijad tegelevad enamasti ühe kitsama taksoniga, näiteks tuntakse hästi hunditubakaid või orhideesid. Sagedamini on teadusuuringud hoopis probleemipõhised. Botaanikuid on Eestis vähe ja seetõttu meil polegi mõnede raskemate sugukondade või perekondade jaoks väga head asjatundjat. See avaldub ka atlases, näiteks hunditubakate kaardid koostas Eesti hunditubakate parim tundja Alexander Sennikov, kes töötab Peterburis Vene teaduste akadeemia botaanika instituudis. Kuid Eesti võililli ei tunne praegu keegi väga hästi ning seetõttu ongi atlases vaid “harilik võilill”. Tegelikult on meil ikkagi liiga vähe häid taimetundjaid.


Atlas on trükist ilmunud. Mis saab edasi?


Tiiu: Atlase koostamise käigus oleme kokku pannud päris suure andmebaasi, mis võimaldab analüüsida Eesti taimestikku uuel tasemel ja eks me selle tööga jätkamegi. Üht-teist oleme sellest juba rahvusvahelises teaduskirjanduses avaldanud. Näiteks avaldasime äsja koos Inglismaa uurijatega töö, kus võrdlesime orhideeliikide levilate vähenemist ja selle põhjusi kummalgi maal.

Jätkame muidugi ka uute andmete kogumist ja atlase täiendamist. Praegu pole me otsustanud, kas uus atlas tuleb samuti raamatuna või hakkame täiendusi üksnes Internetis kajastama. Ilmunud levikuatlase kaarte saab millalgi kevade poole ka Internetis näha. Võib-olla nii kümne aasta pärast tekib jälle selline tunne, et oleks tarvis avaldada atlase täiendköide või täiendatud trükk.


Toomas on avaldanud kunagi Tallinna floora nimestiku. Miks sa pole teinud Tartu taimede nimestikku?


Toomas: Sest ma olen Tallinnast pärit. Tallinna floora nimestik ilmus 1991, kui olin Tartus ülikoolis teisel kursusel. Olin õpilasena Tallinna taimede kohta päris palju andmeid kogunud ning tundus loogilisena need Tallinnast lahkudes kokku võtta ja avaldada. Pean oma häbiks tunnistama, et olen Tartus ja linna ümbruses käinud taimi väga vähe vaatamas. Enamasti teen välitöid taimestiku mõttes märksa huvipakkuvamas Lääne- ja Põhja-Eestis.

Sellistel taimenimestikel on kahtlemata väärtus, kuid see töö on rohkem harrastusbotaanikute asi. Rootsis ja Soomes on väga heal tasemel taimeharrastajaid üsna palju, mitmedki neist avaldanud teoseid näiteks Rootsi läänide floora kohta. Kutselisel botaanikul kipub kogu välitööde aeg üksnes palgatööd tehes mööduma.


Millised olid möödunud aasta elamuslikumad taimeleiud?


Tiiu: Sel suvel ma atlase välitöid enam peaaegu ei teinud ja nii sain taas pühenduda orhideede populatsiooniökoloogiale. Ida-Virumaa tuhamägedel nähtud orhideed annavad üksjagu mõtlemist ja uurimist lisaks. Avastamisrõõmu pakkus aga ka Mahtra soostikus sagristarn. Olin seda enne näinud vaid Soomes.


Toomas: Esimest korda uurisin põhjalikumalt Tartu ja teiste Lõuna-Eesti raudteejaamade taimestikku. Rongide ja kaupadega tuleb sisse igasuguseid tulnuktaimi ning neil peaks silma peal hoidma, et ennetada uute Sosnovski karuputkede sissetulekut. Põhiliselt tahtsin aga täiendada herbaariumi ja atlase levikukaarte.

Päris uusi liike ma raudteedelt ei avastanud, kuid mitmed vanad tuttavad on see-eest püsinud. Näiteks kasvab Elva raudteejaamas jätkuvalt kolloomia, mille leidis 1989. aastal sealt Tõnu Ploompuu. See Põhja-Ameerika päritolu siniladvaline on suures osas Euroopas invasiivne liik. Tartu raudteejaamas leidus näiteks konks-vaiguvaaka, mis Ploompuu varasematel andmetel kasvas vaid Keilas.

Positiivne üllatus oli ka see, et raudteid on hakatud uuesti niitma ja herbitsiididega mürgitama, niimoodi takistatakse ühtlasi võimalike tulnuktaimede sissetulekut.


Miks on sissetoodud tulnukliigid nii halvad?


Tiiu: Osa sissetoodud liike, aga enamasti me ei tea ette, millised, hakkavad plahvatuslikult levima, muutes kooslused ühetaolisemaks ja tõrjudes välja kohalikke liike. Inimestele on ikka arusaadavamad näited taimede kohta, mis on majanduslikult kahjulikud. Üks selliseid on Ameerikast pärit karvane võõrkakar, mis hakkas levima juba 19. sajandil Tartu botaanikaaiast. Kuid erilise hoo sai selle tülika umbrohu levik 1980–1990. aastatel, seda näitab ka rahvapärane nimetus Gorbatðovi lill. Põhiliselt levib võõrkakar suurte lautade sõnnikuga (kutsutakse ka sitalilleks) ning sinna satub omakorda jõusöödaga. Vähemasti Lõuna-Eestis on raske leida aia- või kartulimaad, kus seda taime ei kasvaks, aga võõrkakar on jõudnud ka suurtele põldudele. Rohke seemnesaagi ja vastupidavuse tõttu on võõrkakra tõrje väga vaevaline või isegi võimatu



EESTI TAIMEDE LEVIKUATLASE TOIMETAJAID TIIU KULLI JA TOOMAS KUKKE KÜSITLENUD RAIMU HANSON
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012