Eesti Looduse oktoobrinumbris (nr. 10, 2005) meenutatakse loodusteadlastele ja -sõpradele, et Tartu ülikoolis on geoloogiat õpetatud juba 185 aastat. Olles pikka aega uurinud baltisakslaste kultuurilugu ja omavahelisi seoseid, tahaksin huvilistele tutvustada Tartu geoloogide koolkonna kuulsamate esindajate suhteid ja eraelu. Küllalt väikesearvulises baltisakslaste ringkonnas olid peaaegu kõik kas sugulussidemetega või muud moodi seotud.
Tartu ülikooli mineraloogia õppetooli esimest ja pikaajalist professorit Moritz von Engelhardti asendas tema vanadus- ja haiguspäevil mitu aastat Ernst Reinhold Hoffmann. 8. jaanuaril 1801 Paistus pastori pojana sündinud Hoffmann õppis Tartu ülikoolis aastail 1819– l823 ja kaitses 1832. aastal Jenas doktoritöö. 1833–l837 luges ta prof. Engelhardti asendajana mineraloogia- ja väidetavalt esimesena Tartu ülikoolis petrograafialoenguid, oli 1835. aastast TÜ mineraloogiamuuseumi juhataja ja eradotsent. Pärast tööd Tartu ülikoolis oli ta alates 1837. aastast Kiievi ja 1845–1869 Peterburi ülikooli mineraloogiaprofessor ning ühtlasi pidas loenguid Peterburi mäeinstituudis ja Peterburi mäekorpuses. Viimases oli varem mineraloogiaprofessoriks Gregor von Helmersen, kes tolleks ajaks oli juba akadeemikuks valitud. 1869. aastast elas Hoffmann pensionärina Tartus, kus suri aastal 1871.
Naiste kaudu sugulased. Ernst Reinhold Hoffmann oli abielus Lõve mõisapreili Emilie Henriette von Anrepiga. Viimase õde, Anna Elisabeth naitus lesestunud Õisu mõisniku Friedrich von Siversiga (1792–1869). Dots. dr. Hoffmanni õpilane ja sõber Alexander Gustav von Schrenck (1816–1876) abiellus Helene Julie Barbara von Siversiga, kes oli Õisu mõisniku Friedrich von Siversi tütar esimese naise Dorotheaga, neiuna von Knorring. Seejuures viimase õde Helene oli Kuremaa mõisniku Alexander von Oettingeni proua ning seega kolme TÜ professori (kellest üks oli TÜ rektor) ema. Alexander von Oettingeni tütar Julia läks mehele A. G. von Schrencki vennale akadeemik Peter Leopoldile. Nende tütar Amalie abiellus mineraloogiaprofessor Engelhardti poja, TÜ teoloogiaprofessori parun Gustav Moritz Konstantin Engelhardtiga. Seega olid vendade von Schrenckide naised omavahel nõod – õdede lapsed.
Samuti oli A. G. von Schrenck suguluses oma pruudiga: tema emaisa ja pruudi isaema olid Adolf Clod von Jürgensburgi lapsed, seega olid naitujad teise põlve nõod. Segadust tekitavad vendade von Schrenckide biograafias küsimused: kas nad olid mõisniku pojad, miks olid nad pärit eri kubermangudest ja kas nad olid ise mõisnikud? Alexander Gustavi sündides (1816) oli nende isa Tuula kubermangus vürst Gagarini mõisate valitseja Trisnovos, seevastu Peter Leopoldi sündides (1826) oli ta Choteni mõisnik Harkovi lähistel.
Et Friedrich von Siversil oli ainult kaks last – poeg ja tütar –, siis poeg päris Õisu ja tütar Pühajärve mõisa. Seega ei olnud Alexander Gustav isiklikult mõisa omanik, vaid tema naine, ent enamasti pidas mõisa rentnikuna üks Alexandri kolmest vennast – Ernst.
Venemaa rikkuse aluse – maavaramaardlate avastajate kohtumine. Alexander Gustav von Schrencki pulmapidu peeti 16. augustil 1846. aastal Õisu mõisas, kus noorpaari käis laulatamas Halliste pastor Schneider. Pulmaliste nimekirja pole leitud, ent võib oletada, et kohal oli kogu Venemaa geoloogide eliit. Need olid aga TÜ kasvandikud ja ühtlasi seotud pruudi isa Friedrich von Siversiga. Alexander Gustav von Schrenckist sai sel päeval Friedrich von Siversi väimees, prof. Ernst Reinhold Hoffmann oli Friedrich von Siversi kälimees ja akadeemik Gregor von Helmersen oli Friedrichi lelletütre poeg.
Pulmad langesid suvise puhkuse aega, nii et professorihärrad võisid vabalt olla Peterburist eemal, kodumail. Ilmselt ei olnud seal Alexandri hilisemat õpilast, sõpra ja mõttekaaslast, Peterburi TA järgmise põlve akadeemikut ja mitme teadusala maailmakuulsust Friedrich Carl Schmidti (1832–1908). Tema oli sel ajal alles 14-aastane. Kõigest mõni aasta hiljem asus ta oma tudengiajaks elama nn. Schrenckide majja Kivisilla juures ning alguse sai nende väga lähedane sõprus ja koostöö, mis kestis aastaid.
Friedrich Carl Schmidt sündis 1832. aastal Pärnu-Jaagupi kihelkonnas Kaisma mõisas. Tema päritolu ja aadliseisusega on alati olnud suur segadus. Pikemalt on seda käsitletud ajakirjas Aed (nr. 1, 2003): aastakümneid oli Tartu ülikoolis kaks von Schmidti nimelist kuulsat professorit – üks neist ka rektor, teine prorektor. Nad mõlemad olid Friedrich Carli lellepojad, nende kõigi ühine vanaisa ja vaarisa olid olnud Saaremaal Valjala pastorid ja tulnud Ida-Preisimaalt Rheini lossist; neil oli põline aadlitiitel. Ka lellepoegadel oli aadlitiitel, aga vastupidi oma vennale Ernst Gottlobile ei kandnud Friedrich Carl seda avalikult. Samas ei ole teada, et ta oleks ametlikult aadlitiitlist loobunud. Pole reeglit, kas biograafias sel juhul kirjutada nimi von’iga või ilma, meil kirjutatakse tavaliselt ilma.
Samasugune keeruline lugu on Fr. C. Schmidti isa mõisaomaniku staatusega: ta päris Kaisma mõisa, kuid Friedrich Carli sündides oli mõis rahapuuduse tõttu panditud. Mõne aja pärast ostis pandi Friedrich Carli ema ning alles 1842. aastal suutis isa selle uuesti välja osta ja sai taas Kaisma mõisa pärishärraks. Biograafiates on Fr. C. Schmidti tavaliselt nimetatud mõisarentniku või -valitseja pojaks, ent juriidiliselt tuleb Friedrich Carli pidada siiski mõisaomaniku ehk mõisniku pojaks, sest mõisa oleks ta isa kaotanud alles siis, kui oleks jätnud pandi tähtajaks välja ostmata.
Friedrich Carli ema oli neiuna Anna Margaretha Hippius ja vanaisa Nissi pastor Joachim Rudolf Hippius, Friedrich Carli nõbu Elisabeth (neiuna Hippius) oli akadeemik Alexander Theodor von Middendorffi abikaasa, kelle esiisad olid põlvest põlve olnud Kullamaa pastorid. Kaisma ja von Middendorffide Pööravere mõis olid naabermõisad. Friedrich Carli kolmas nõbu, Otto Pius Hippius oli kuulus arhitekt – Tallinna Kaarli ja Narva kiriku ning Sangaste lossi kavandaja – ja ühtlasi maalikunstnik Gustav Adolf Hippiuse poeg.
Livonia korporandid. 1822. aastal loodud korporatsioon Livonia kahekümne viie asutajaliikme seas oli E. R. Hoffmann nimekirjas seitsmes. Asutajate nimekirjas olid Tarvastu pastori poeg Karl Georg von Berg nr. 2, Kammeri mõisniku pojad vennad Gregor ja Paul von Helmersen nr. 4 ja 5, Palamuse pastor Petzoldi poeg Alexander nr. 6, Õisu mõisniku pojad (Friedrichi vennad) Gregor ja August von Sivers nr. 17 ja 23. Hiljem liitusid Tartu raehärra Lenzi kaks poega Emil ja Robert, Lõve mõisniku poeg Otto Heinrich Robert von Anrep, mineraloogiaprofessor Engelhardti kolm poega Rudolf, Röderich ja Moritz, mõisnik von Schrencki kolm poega, mõisnik ja maamarssal Oettingeni kuus poega, Halliste pastori Schneideri kolm poega, mõisnike von Siversite üle kümne poja jne.
Korporatsioonikaaslased käisid üksteisel külas ja õdesid kutsuti tantsupartneriteks külalistega korporatsiooniõhtutele. Nii sõlmiti tutvusi ja mitu livonarum’it naitus oma kaaslaste õdedega. See oli baltisaksa kultuuriloos oli esmakordne, et mõned aadlike ja vaimulike lapsed abiellusid omavahel – varasematel aegadel oli see mõeldamatu.
Friedrich von Siversi venna August Johanni poeg, Vana-Kuuste mõisnik August Friedrich von Sivers, võttis naiseks Tartus ja kogu Venemaal esimesena darwinismi loenguid pidanud zooloogi Carl Seidlitzi õe Helene Justine. Nende tütar Agnes Helene oli prof. dr. med. Nikolai Burdenko proua.
Gregor von Helmerseni õde Anna Auguste läks mehele Emil Lenzile, kellest sai kuulus füüsikaprofessor, Peterburi ülikooli rektor ja salanõunik. Nende lapsed, hilisem tõeline salanõunik Robert Lenz ja Auguste Antonie von Helmersen sõlmisid abielu omavahel, samuti Emil Lenzi teine tütar Olga ja Gregor von Helmerseni vennapoeg Peter Ludwig.
Järgmises põlves abiellus A. G. von Schrencki poeg dr. med. August Leopold von Schrenck Kuremaa Alexander von Oettingeni poja tütre Elisabethiga. Elisabethi õde Ida naitus Õisu järgmise mõisniku Alfred von Siversiga. Elisabethi ja Ida ema oli maamarssal Gustav Christoph von Richteri tütar Väimelast, kes omakorda oli mineraloogiaprofessor Engelhardti õepoeg – Moritz von Engelhardti õde Anna Auguste oli astunud abiellu oma tädipoja Väimela mõisniku ja maamarssali Otto Magnus von Richteriga. Nende perre tuli Saksamaalt koduõpetajaks hilisem TÜ professor ja rektor Johann Philipp Gustav Ewers. See abiellus samuti sealsamas kasvatajaks olnud neiu von Maydelliga. Ka mineraloogiaprofessori ema oli neiuna olnud von Richter ja vanaema Barbara Hedwig von Oettingen – Alexander von Oettingeni vanaisa õde.
Teine A. G. von Schrencki poeg, maalikunstnik Hermann Friedrich võttis naiseks oma nõo Adele von Schroederi, kelle ema Marie oli A. G. von Schrencki õde. Teine von Schrenckide õde, Ottilie, oli abielus Friedrich von Siversi vennapoja Peter Ernstiga. Viimane oli Valguta mõisnik ja õppinud Pariisi kunstiakadeemias. Adele von Schroeder-Schrencki neli venda olid kõik TÜ lõpetanud doktorid ning kaks neist professorid Viini ja Heidelbergi ülikoolis.
Veel järgmises põlves naitus Leopold August von Schrencki tütar Karin Õisu mõisniku Friedrich von Siversi pojapojapoja Werneriga. Teine pojapojapoeg, Õisu viimane mõisnik Eduard August von Sivers abiellus Margaretha Bertha Marie von Ruckteschelliga, kelle ema oli neiuna paruness Katharina Helene von Engelhardt – teoloogiaprofessori tütar ja mineraloogiaprofessori lapselaps.
Katharina Helene viis venda, mineraloogiaprofessori pojapojad lõpetasid kõik Tartu ülikooli. Kõikidel vendadel oli kolm eesnime, millest kaks olid vanaisade auks Moritz ja Alexander. Neist vanimast, Rudolfist, sai arhitekt: ta on kavandanud Rapla ja Rõngu kiriku, mitu mõisat, Tallinna Laia tänava nn. Engelhardti maja ja Tartu Tiigi tänava Oettingeni maja. Viimast kutsuti nõukogude ajal tervishoiutöötajate majaks. Rudolf oli abielus oma vanaisa ja mineraloogiaprofessori tütretütrega. Vanuselt järgmine vend Otto oli Viljandi linnapea; sel ajal rajati linna sümbolid – veetorn ja Trepimägi. Kolmas poeg Röderich oli meditsiinidoktor ja luuletaja, praktiseeris arstina Helmes ja Riias. Neljas poeg Walter on kõige kuulsam Eestimaal sündinud aednikest. Pargikujundajana on ta kavandanud Eesti kaunimad mõisapargid – Õisu, Räpina, Luua, Pühajärve jt. Euroopas peetakse teda 20. sajandi uue saksa aiastiili rajajaks ja Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna loojaks. Walteri ettepanekul ja põhjendusel sai moodsast aiakunstist eraldi kunstiliik – varem oli see olnud arhitektuuri osa.
Õppejõudude koolkonna järjepidevus. Pöördume tagasi Eesti Looduse oktoobrikuu artikli juurde. Seal toodud prof. Engelhardti pilt meenutab väga zooloogiamuuseumi rajanud Johann Eshscholtzi. Paistab, et nad olid välimuselt väga sarnased mehed. Aga nende vahel võib leida teisigi seoseid: Eschscholtz oli loodusteaduste professori C. Chr. Fr. von Ledebouri õemees ja prof. Ledebour osaliselt kõikide tolleaegsete loodusteadlaste, sh. geoloogide õpetaja. von Engelhardt oli tudengina G. A. Germanni õpilane ja pärast viimase lahkumist lugesid geoloogilisi aineid prof. Ledebour ja prof. Parrot. Tulevastest õppejõududest olid prof. Engelhardti õpilased Gregor von Helmersen ja Ernst Reinhold Hoffmann. Alexander Gustav von Schrenck oli omakorda dr. Hoffmanni õpilane. Friedrich Carl Schmidt oli dotsent Schrencki ja professor Bunge õpilane ning töötas pärast lõpetamist prof. Bunge juures TÜ botaanikaaia abidirektorina, kaitstes magistritöö botaanika alal.
A. G. von Schrenck uuris ekspeditsioonidel loodust nii botaaniku kui ka geoloogi vaatenurgast; algul töötas ta Peterburi botaanikaaias. Maailmateaduses on botaanikud teda ehk rohkemgi meeles pidanud kui geoloogid. Eesti loodusteadlased aga mäletavad von Schrencki kui looduseuurijate seltsi (LUSi) asutamisdokumendi koostajat, kes kogus esimesed seitse allkirja ja oli ühtlasi esimene LUSi sekretär. Kahjuks on tema haud von Siversite kodukalmistul Õisus ikka veel korrastamata. Varastatud hauasamba leidis loo autor üles üle kümne aasta tagasi Õisu metsa põõsastest.
Mineraloogiaprofessor Moritz von Engelhardt. Lõpetuseks paar fakti ka mineraloogiaprofessor Engelhardti eraelust. Ta laulatati Mary Pierson von Balmadis´ega 1799. aastal. Abielu lõppes tolle aja kohta küllaltki tavatult – lahutusega. Abielust sündinud ainus tütar Alexandra Eweline naitus parun Johann Christoph Engelbrecht von Gruenewaldt´iga, kes meie loo peasündmuste ehk Õisus peetud pulmade ajal oli Eestimaa kuberner. Ta pidas seda riigi kõrgeimat ametit kokku seitseteist aastat ja oli enne seda ka kuus aastat Eestimaa rüütelkonna peamees. Moritz von Engelhardt oli 1804. aastal omandanud Laimetsa mõisa, kuid täiendas end sellal väljamaal. Naasnuna pidas ta aastail 1809–1811 ise mõisa, kuni läks prof. Parrot´iga Krimmi-Kaukaasia ekspeditsioonile, mõisa aga pantis kulude katteks tulevase väimehe isale. Pärast oli mõis v. Engelhardti oma veel paar aastat, kuni see läks 1814. aastal lõplikult parunitele Gruenewaldt´idele.
Pärast ligi kümneaastast vallalisepõlve abiellus Moritz von Engelhardt teist korda, seekord oma onutütre tütre Catharina Elisabeth Johanna von Mülleriga. Neil oli kaks tütart ja kolm poega. Üks tütardest läks mehele teoloogiadoktor prof. Ernst Sartoriusele, teine jäi vallaliseks. Esimene poeg Rudolf elas vaid 34-aastaseks. Ta oli abielus rektor prof. Ewersi tütrega, nende poeg naitus admiral Wrangelli tütrega ja tütar Lõve mõisniku Konrad von Anrepiga. Viimane oli prof. Hoffmanni naise (ja ühtlasi Friedrich von Siversi naise) vennapoeg. Mineraloogiaprofessori teine poeg Otto Röderich oli meditsiinidoktor ja arst Riias; kolmandast, teoloogiaprofessorist pojast oli juba juttu. Vaid Röderichil on maailmas praegu veel meesliinis järglasi, teised meesliinid on nüüdseks aga kõik välja surnud.
|