2006/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/1
Laanerähn – põlismetsa asukas

Eestit on õnnistatud väga laialdase rähnivalikuga: peaaegu alati, kui metsa lähen, kuulen üht või teist liiki toksija häälitsusi või koputamist. See on ilus tunne: keegi on koos sinuga, kuid ometi ajab rahumeeli oma igapäevaseid asju. Kui sa neid aga segama juhtud, siis ei hoita oma arvamust enda teada, vaid kuulutatakse valju häälega kogu ümbruskonnale, mida segajast arvatakse.

Oma kogemustest võin öelda, et laane- ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on meie metsades üks harvemaid koputajaid. Esiteks sellepärast, et tema on oma elukeskkonna suhtes natuke valivam kui näiteks suur-kirjurähn või musträhn. Valivus tuleneb asjaolust, et laanerähni nokk pole niisama tugev kui tema suurematel vendadel, mistõttu ta vajab rohkem kuivanud ja vanu puid: ta ei jõua raiuda endale pesaõõnsust noorde elujõulisesse tüvesse. Ja teiseks: laanerähni koputus on väga tasane, ei kosta kuigi kaugele. Kui suur-kirjurähni või musträhni toksimist kuuleb juba suure maa taha, mispeale saab tasakesi linnule ligi hiilida, siis laanerähni puhul peab talle päris külje alla sattuma, et tema tasast koputust üldse kuulda.

Pesa teeb laanerähn eranditult vanasse kuivanud kuusetüükasse. Kes metsas liigub, see teab, et sihukesi tüükaid on väga vähe. Veel vähem on selliseid metsi, kus neid tüükaid oleks kohe palju. Nii palju, et seda võiks nimetada pesitsusterritooriumiks. Seetõttu ongi laanerähnid valinud endale elupaigaks kaugemad kohad: sellised, kuhu on inimesel harva asja ja metsamasinatel loodetavasti veelgi harvem. Praeguseks kohtab vahvaid kollase mütsiga rähnipoisse ning nende mütsita kaasasid enamasti looduskaitsealadel või siis mujal inimesest veel puutumata jäänud vanades puistutes.

Majandatavates metsades kolme varbaga rähnid endale tavaliselt pesapaika ei leia, sest sellistes metsades lihtsalt ei lasta puudel kasvada nii vanaks, nagu rähnidele vaja. Ikka saabub enne raieküpsus ning elujõulised puud võetakse maha enne, kui ükski neist surema jõuab hakata.


Laanerähni tasub otsida. Mäletan, kui mu tädipoeg helistas ja ütles, et nägi esimest korda laanerähne. Jah, mitmuses, sest neid oli sama puu otsas toksimas tervelt kaks. Tol ajal polnud mulle veel jagunud õnne metsas „laanekaga“ kokku põrgata. Siis suundusingi otsingule ikka sügavamale metsa: liikusin kuulatades ning ringi vaadates. Laanerähni tasub juba sellepärast otsida, et talle sobilikud metsad on ürgilmelised ja puutumata: neis uidates ja suuri puid imetledes kogud tublisti energiat ning hingerahu.

Tavaliselt juhtud kedagi konkreetset otsides aga hoopis millelegi muule huvitavale. Paksus metsas, seal, kus inimene ei käi, toimub alati midagi. Mina näiteks sattusin ilvese jälgedele. Lugesin neist välja, et metsakass oli teinud kuuemeetrise hüppe metskitseprae järele, kuid ebaõnnestunult. Seepeale oli otsustanud putkata läbi kuusetihniku ja asuda rahulikul sammul uut ohvrit varitsema. Jõudsin laanerähni juba sootuks unustada, kui äkki kuulsin oma pea kohal toksimist. Olin ilvese jälgi ajades pugenud läbi tiheda kuusenoorendiku ning jõudnud välja suurte kuuskede ning haabadega vanasse põlismetsa.

Nüüd hakkasin tiirutama ümber lähimate puude, et koputaja üles leida. Leidsingi, ent see oli hoopis suur-kirjurähn. Ma polnud siiski pettunud, sest oli kevadine aeg ning ma sain näha suur-kirjurähnide pulmamängu ja -lendu: see oli omaette vaatepilt.

Laanerähni otsinguteks suundusin oma tädipoja „jahimaadele“ Otepää lähistel: ühel jaanuarikuu päeval õnnestuski mul see vaikselt tegutsev rähnike seal ära näha. Ta istus vanema männi otsas ning otsis koore vahelt toidupoolist. Pildistama seekord ei hakanud, oli nautimise aeg. Pealegi oli linnuke end sisse seadnud väga kõrgel ega paistnud mõtlevatki allapoole tulla.


Vahva pesakond. Aga kust siis need pildid? Laanerähnide pesakonnale sattusin jälle Otepää lähistel tädipoja ja kotkamehega ringi kolades. Leidsime täiesti juhuslikult oma kodu ehitava isase laanerähni. Paistis, et eelmisel aastal oli elatud korrus kõrgemal, nüüd renoveeriti alumist korrust. Jäime lootma, et ehitustöö ka emasele meeldib ning kuu aja pärast seal ehk lapsukesed kooruvad. Nii juhtuski.

Kui laanerähnid ise toimetavad väga vaikselt, siis nende pojad karjuvad niisama kõvasti kui näiteks suur-kirjurähni omad. Kohe kuulda, et tõelised rähnid. Tarkus ning tagasihoidlikkus tulevad ilmselt vanusega. Kes kunagi rähnidel külas on käinud, see teab, et pojad kisavad vahetpidamata. Isegi siis, kui toidu kätte on saanud, jätkavad samas vaimus ühtlase tämbriga. See on nagu muinasjutus: rüütel lööb draakonil pea maha, aga kaks uut kasvavad kohe asemele. Ent tänu väga tihedale söötmisele kasvavad pojad kiiremini kui teistel. Ilmselt on rähnidel moto: töötada tugevasti, see-eest lühemat aega.

Töö käis vahetustega. Hommikupoole tassis toidu ema: ikka nii, et kolm-neli kiiret suutäit, seejärel kümme minutit vahet ning siis uuesti samamoodi. Lõunaks oli vist ka isa üles ärganud ning hakkas ka pojukestele magusaid tõuke tooma. Kui pojad olid veel väikesed, nii et pesaauguni ei küündinud, siis tundus, nagu oleks vanas kuuses diiselmootor: vahvalt põrises see kuusetüügas. Peagi hakkasid aga pojad pesaaugust päid välja pistma. Ikka selleks, et vanemad kaugemale kuuleksid, kui tühjad on nende kõhud, ning ruttu-ruttu suure saagiga koju kiirustaksid.


Niimoodi sain laanerähnide pereelu jälgida kaks nädalat, kuni ühel hommikul oli kõik vaikne. Ei kippu ega kõppu. Nagu poleks seal kunagi midagi olnud. Ainult kanakullid kisasid eemal: neil olid pojad veel pesas. Istusin maha ja avasin kaasa võetud toidukoti. Sõin ja mõtlesin, kus võiksid need vahvad sellid olla praegu. Millist puutüve nad uuristavad? Loodan, et nad jäävad oma kõrgehitisele truuks ka järgmisel aastal, ning tüükale lisandub üks korralik keldrikorrus. Siis lähen neile jälle külla.



SVEN ZAÈEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012