2006/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/1
Laanerhn plismetsa asukas

Eestit on nnistatud vga laialdase rhnivalikuga: peaaegu alati, kui metsa lhen, kuulen ht vi teist liiki toksija hlitsusi vi koputamist. See on ilus tunne: keegi on koos sinuga, kuid ometi ajab rahumeeli oma igapevaseid asju. Kui sa neid aga segama juhtud, siis ei hoita oma arvamust enda teada, vaid kuulutatakse valju hlega kogu mbruskonnale, mida segajast arvatakse.

Oma kogemustest vin elda, et laane- ehk kolmvarvas-rhn (Picoides tridactylus) on meie metsades ks harvemaid koputajaid. Esiteks selleprast, et tema on oma elukeskkonna suhtes natuke valivam kui niteks suur-kirjurhn vi mustrhn. Valivus tuleneb asjaolust, et laanerhni nokk pole niisama tugev kui tema suurematel vendadel, mistttu ta vajab rohkem kuivanud ja vanu puid: ta ei jua raiuda endale pesansust noorde elujulisesse tvesse. Ja teiseks: laanerhni koputus on vga tasane, ei kosta kuigi kaugele. Kui suur-kirjurhni vi mustrhni toksimist kuuleb juba suure maa taha, mispeale saab tasakesi linnule ligi hiilida, siis laanerhni puhul peab talle pris klje alla sattuma, et tema tasast koputust ldse kuulda.

Pesa teeb laanerhn eranditult vanasse kuivanud kuusetkasse. Kes metsas liigub, see teab, et sihukesi tkaid on vga vhe. Veel vhem on selliseid metsi, kus neid tkaid oleks kohe palju. Nii palju, et seda viks nimetada pesitsusterritooriumiks. Seetttu ongi laanerhnid valinud endale elupaigaks kaugemad kohad: sellised, kuhu on inimesel harva asja ja metsamasinatel loodetavasti veelgi harvem. Praeguseks kohtab vahvaid kollase mtsiga rhnipoisse ning nende mtsita kaasasid enamasti looduskaitsealadel vi siis mujal inimesest veel puutumata jnud vanades puistutes.

Majandatavates metsades kolme varbaga rhnid endale tavaliselt pesapaika ei leia, sest sellistes metsades lihtsalt ei lasta puudel kasvada nii vanaks, nagu rhnidele vaja. Ikka saabub enne raiekpsus ning elujulised puud vetakse maha enne, kui kski neist surema juab hakata.


Laanerhni tasub otsida. Mletan, kui mu tdipoeg helistas ja tles, et ngi esimest korda laanerhne. Jah, mitmuses, sest neid oli sama puu otsas toksimas tervelt kaks. Tol ajal polnud mulle veel jagunud nne metsas laanekaga kokku prgata. Siis suundusingi otsingule ikka sgavamale metsa: liikusin kuulatades ning ringi vaadates. Laanerhni tasub juba selleprast otsida, et talle sobilikud metsad on rgilmelised ja puutumata: neis uidates ja suuri puid imetledes kogud tublisti energiat ning hingerahu.

Tavaliselt juhtud kedagi konkreetset otsides aga hoopis millelegi muule huvitavale. Paksus metsas, seal, kus inimene ei ki, toimub alati midagi. Mina niteks sattusin ilvese jlgedele. Lugesin neist vlja, et metsakass oli teinud kuuemeetrise hppe metskitseprae jrele, kuid ebannestunult. Seepeale oli otsustanud putkata lbi kuusetihniku ja asuda rahulikul sammul uut ohvrit varitsema. Judsin laanerhni juba sootuks unustada, kui kki kuulsin oma pea kohal toksimist. Olin ilvese jlgi ajades pugenud lbi tiheda kuusenoorendiku ning judnud vlja suurte kuuskede ning haabadega vanasse plismetsa.

Nd hakkasin tiirutama mber lhimate puude, et koputaja les leida. Leidsingi, ent see oli hoopis suur-kirjurhn. Ma polnud siiski pettunud, sest oli kevadine aeg ning ma sain nha suur-kirjurhnide pulmamngu ja -lendu: see oli omaette vaatepilt.

Laanerhni otsinguteks suundusin oma tdipoja jahimaadele Otep lhistel: hel jaanuarikuu peval nnestuski mul see vaikselt tegutsev rhnike seal ra nha. Ta istus vanema mnni otsas ning otsis koore vahelt toidupoolist. Pildistama seekord ei hakanud, oli nautimise aeg. Pealegi oli linnuke end sisse seadnud vga krgel ega paistnud mtlevatki allapoole tulla.


Vahva pesakond. Aga kust siis need pildid? Laanerhnide pesakonnale sattusin jlle Otep lhistel tdipoja ja kotkamehega ringi kolades. Leidsime tiesti juhuslikult oma kodu ehitava isase laanerhni. Paistis, et eelmisel aastal oli elatud korrus krgemal, nd renoveeriti alumist korrust. Jime lootma, et ehitust ka emasele meeldib ning kuu aja prast seal ehk lapsukesed kooruvad. Nii juhtuski.

Kui laanerhnid ise toimetavad vga vaikselt, siis nende pojad karjuvad niisama kvasti kui niteks suur-kirjurhni omad. Kohe kuulda, et telised rhnid. Tarkus ning tagasihoidlikkus tulevad ilmselt vanusega. Kes kunagi rhnidel klas on kinud, see teab, et pojad kisavad vahetpidamata. Isegi siis, kui toidu ktte on saanud, jtkavad samas vaimus htlase tmbriga. See on nagu muinasjutus: rtel lb draakonil pea maha, aga kaks uut kasvavad kohe asemele. Ent tnu vga tihedale stmisele kasvavad pojad kiiremini kui teistel. Ilmselt on rhnidel moto: ttada tugevasti, see-eest lhemat aega.

T kis vahetustega. Hommikupoole tassis toidu ema: ikka nii, et kolm-neli kiiret suutit, seejrel kmme minutit vahet ning siis uuesti samamoodi. Lunaks oli vist ka isa les rganud ning hakkas ka pojukestele magusaid tuke tooma. Kui pojad olid veel vikesed, nii et pesaauguni ei kndinud, siis tundus, nagu oleks vanas kuuses diiselmootor: vahvalt prises see kuusetgas. Peagi hakkasid aga pojad pesaaugust pid vlja pistma. Ikka selleks, et vanemad kaugemale kuuleksid, kui thjad on nende khud, ning ruttu-ruttu suure saagiga koju kiirustaksid.


Niimoodi sain laanerhnide pereelu jlgida kaks ndalat, kuni hel hommikul oli kik vaikne. Ei kippu ega kppu. Nagu poleks seal kunagi midagi olnud. Ainult kanakullid kisasid eemal: neil olid pojad veel pesas. Istusin maha ja avasin kaasa vetud toidukoti. Sin ja mtlesin, kus viksid need vahvad sellid olla praegu. Millist puutve nad uuristavad? Loodan, et nad jvad oma krgehitisele truuks ka jrgmisel aastal, ning tkale lisandub ks korralik keldrikorrus. Siis lhen neile jlle klla.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet