2006/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Kus ja kellele on vihmaussid ohtlikud?

Augustikuu viimane Maaleht külvas kahtlusi looduse pärast muret tundjate seas: kas õngemeestele mõeldud Poola vihmaussid, keda poest karbiviisi osta saab, ei kujuta mingil põhjusel loodusesse sattudes ohtu meie kohalikele vihmaussidele?

Euroopa vihmaussid, kõik sugukonnast vihmauslased (Lumbricidae), on maailmas võõrliikidena pahandust teinud küll ja küll. Enamik neist on endeemilised: elavad oma kitsal asualal Balkani, Pürenee poolsaare või Alpide orgudes ega kipu kuhugi mujale. Aga umbes kakskümmend või kolmkümmend liiki kohanevad kergesti uutel aladel, kuhu neid on levitanud nii loodusjõud kui ka inimesed. Eriti kultuurmaastikul.

Nad on järgnenud eurooplastest kolonisaatoritele mõlemas parasvöötmes: Kanada ja Argentina põldudel, USA Kaljumäestiku lõhejõgede ääres, Austraalia ja Uus-Meremaa lambakarjamaadel, Lõuna-Aafrika linnastutes. Päris palavat kliimat nad ei talu, aga seal laiutavad mõned muud, peamiselt Kagu-Aasia päritoluga ussid teistest sugukondadest.


Mis neist halba on? Vihmaussid on ju, teadagi, mullale kasulikud. Ega muud halba polegi, kui et tõrjuvad välja oma põlisasukaist suguvendi. Algul põldudelt ja karjamaadelt, pärast metsast ka. Niimoodi kahandavad nad maailma bioloogilist mitmekesisust. Kohalikud, tihti kitsal alal elavad ja kitsalt kohastunud liigid meretagustel maadel võivad hävida veel enne nende avastamist. Eriti siis, kui inimene ka nende harjunud elupaigad nisuväljadeks, golfiradadeks või autoparklateks muudab.

Miks need kergesti levivad, nn. peregriinsed liigid Euroopa endeemikutele liiga ei tee? Seepärast, et nad kõik on juba aastatuhandeid kõrvuti elanud. Kes võistlust välja ei kannatanud, on ammu kadunud.

Aga Eestis? Eestimaa “loodi” alles ümmarguselt kümme tuhat aastat tagasi, kui mandrijää sulas. Nii ruttu pole mingeid kohalikke, endeemilisi liike tekkida jõudnud. Küll on aga siia kõik see kümme tuhat aastat sisse voorinud tulnukaid, kellest igaüks oli algul võõrliik. Vihmaussid omal jõul kuigi kaugele ei levi, küll aga võisid mõned tublimad rännata koos voolava veega või linnunokas. Viimastel aastasadadel ka põllutööriistadega, vankriratastega, hobusekapjadega, lillepottides, puuistikute mullapallides. Nüüd juba kas või lennukite abil. Tallinna linn näiteks ostab oma puiesteedele Hollandist või Taanist pärnaistikuid. Või lillepoed on täis jumal-teab-kust pärit eksootilisi taimi.

Eestis on seni teada 13 liiki vihmausse. Kõik sellest inimkaaslejate, maailmavallutajate seltskonnast. Enamik neist on kindlasti hilised tulnukad sellest ajast, kui juba põldu hariti. Kümme või üksteist on meie looduses enam-vähem laialt levinud. Ühel, sinakal soo-ussil (Octolasium cyaneum), on seni teada vaid paar leiukohta Põhja-Eestis. Sõnniku-uss (Eisenia foetida) on küll rohkearvuline, aga ainult seal, kus inimene pakub talle sooja ja rammusat elupaika: kõduneva sõnniku või põhu hunnikutes ja kompostis.

Miks elab meil siiski ainult kolmteist, aga mitte viisteist või kakskümmend liiki vihmausse, nagu Põhja-Saksamaal või Lõuna-Rootsis? Küllap on ülejäänuid kah aeg-ajalt siia sattunud, aga nad pole püsima jäänud. Kindral Talv, kes ei lubanud 1941. aastal sakslastel Moskvat ära võtta, paneb piiri ka paljude usside levikule. Igaüks ei pea meie pakasele vastu.

Kalamehed jõuavad oma ussitopsidega ka kõige kõrvalisemate sisevete äärde.

Tihti jääb sööta üle, ja see visatakse kas vette või kaldale. Eestlased on seni oma õngeussid enamasti aiamaalt või kompostihunnikust kaevanud. Mujal, “arenenud” maades ostetakse neid poest.


Keda poes pakutakse? Kõige enam on müügiks pakutud kollasevöödilist, terava lõhnaga sõnniku-ussi, sest teda on lihtne kasvatada, muuseas ka jäätmete kompostimise kõrvalsaadusena. Suurema kala himustajatele on pakutud karbikesi hariliku vihmaussi ehk ööussiga (Lumbricus terrestris). Noid usse on näiteks Kanadas karjakoplitest töönduslikult püütud – öösiti taskulambi valgel –, et siis koguni Euroopa riikidesse eksportida!

Ei maksa arvata, et jäätmetöötlus vihmaussidega, nn. vermikompostimine, oleks mingi suletud süsteem. Selle põhitoodanguks on ju kompost, mis algul kubiseb ussidest ja nende munakookonitest. Nüüd siis on mitmel maal (mitte ainult Poolas) õpitud peale sõnniku-ussi kasvatama ka liiki Dendrobaena veneta, ilmselt samuti jäätmeid kompostides – au ja kiitus! Too on üsna kopsakas uss, mis õngemeestele meeldib. Ostjaid kuuldavasti jätkub.

Nimetatud liik võib taluda ka üsna kuiva mulda, seega niiskus meil tema levikut ei piiraks. Küll võiks teda ohustada siinsed madalad temperatuurid, sest ta on levinud rohkem lõunapoolses Euroopas. Liiki on soovitatud ja proovitud kasutada kompostimisel, kuid võrdlemisi pika elutsükli ja aeglase kasvu tõttu ei ole ta selleks nii sobiv kui sõnniku-uss. Hoopis kasulikum on teda kasvatada proteiinsööda tootmiseks ning õngesöödaks. Oma looduslikes elupaikades Lõuna- ja Kesk-Euroopas eelistab ta paksu varise- ja kõdukihiga metsamuldi. Sisseveetuna on ta kodunenud mitme meretaguse maa, nagu Kapimaa, Kalifornia ja Lõuna-Ameerika parasvöötme looduses. Vermikompostimise moe lainel on Dendrobaena veneta jõudnud peaaegu kõikjale Euroopasse ja mujalegi.


Mis juhtub “Poola ussiga” Eesti looduses, kui ta juhuslikult lahti pääseb? Mis kooslusi tal siin välja tõrjuda või ära rikkuda oleks? Kas põllul neid, mis koosnevad niikuinii 60–90% harilikust mullaussist (Aporrectodea caliginosa), kes on ise see kõige suurem oportunist ja maailmarändur? Tolle peale juba ükski konkurent ei hakka, ei meil ega mujal. Metsas ja rohumaal on, tõsi küll, liike rohkem, aga needki ammu tulest ja veest läbi käinud, ilma ja inimesi näinud.

Tõenäoliselt ei juhtuks mitte midagi. Külm võtaks selle lõunaeurooplase talvel ära, kui rästad ja mutid pole teda enne nahka pannud. Kui aga ei peaks võtma, eriti kliima soojenedes, oleks meil lihtsalt neljateistkümnes vihmaussiliik juures. Vaevalt seda keegi üldse märkaks. Ehk paar teadlast, nemadki alles aastaid hiljem. Kedagi välja tõrjuda tal siin poleks, sest ees on tugevad võistlejad – vanemad ja vintskemad tulnukad.

Mis aga juhtub ülejäänud mullaelustikuga, kui lisandub uus vihmaussiliik? Kirjanduses leidub lugematul hulgal andmeid seente, nematoodide, hooghännaliste, lestade, mullamikroobide jt. mullas elavate organismide arvukuse ja aktiivsuse muutuste kohta vihmausside tegevuse tõttu. Ennustada on siin väga keeruline, sest ka need muutused jäävad ilmselt varjule, kuni nad omakorda hakkavad mõjutama orgaanilise aine lagunemist, lämmastikuringet jm. protsesse. See eeldaks väga suuri muutusi vihmaussikooslustes, mida meil tõenäoliselt kunagi ei juhtu.


Kuidas keelata? Kui tahaksime tõesti panna käe ette Dendrobaena veneta ja võimalike teiste vihmaussiliikide (ning sadade teiste märkamatult mullas elavate loomakeste) sissetoomisele, siis peaksime ära keelama igasuguste mullapalliga istikute sisseveo. Ka mullased kartulid. Saapatallad tuleks piiripunktis puhtaks pesta ja desinfitseerida, nagu suu- ja sõrataudi ajal. Iirlastel näiteks on selline karantiin lihtsam, ikkagi meretagune asi. Neil tõepoolest puuduvad paljud Euroopa loomad, nagu mutid, rähnid ja rästikud. Kuidas paneksime aga meie loomakeste jaoks kinni näiteks Läti piiri?

Kas keegi on huvitunud sellest, kui palju eksootilisi pisiolendeid võib elada Eesti botaanikaaedade kasvuhoonetes? Üleüldse on enamik mullas elavaid loomarühmi Eestis seni läbi uurimata. Ei Tartu ülikoolis ega maaülikoolis pole mullazooloogide töörühma. Me ei teagi, kes siin elavad, rääkimata uustulnukate avastamisest!

Muudel mandritel on võõrliikidena metsistunud, vohama hakanud ja kohalikku floorat ning faunat hävitanud näiteks küülik ja kodukits. Miks Eestis keegi nende sissetoomist ja pidamist ei keela? Aga seepärast, et nad meil vabaduses vastu ei pea. Kui peaksid, oleksid nad ammu põliselanikud, nagu on halljänes ja kabris.

Euroopa päritolu vihmaussidega on sama lugu. Iga õiget ideed võib arendada absurdini. Võõrliikide sissetoomist tuleb tõesti tähelepanelikult jälgida ja seadusega piirata ... teatud mõistliku piirini. Mullafauna puhul on see piir pehmelt öeldes segane. Keelata poes müüdavad vihmaussid oleks küll seaduse rakendamise võimalik pretsedent, aga kas sellel oleks mõtet?



TARMO TIMM, MARI IVASK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012