2006/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/10
Paju võib olla ka madal kui muru

Geoloogilistel välitöödel polaarjoone taga – Helsingi ülikooli Kilpisjärvi bioloogiajaama ümbruses (69°02’ põhjalaiust) – köitsid teiste tundrataimede seas meie tähelepanu imepisikesed pajud. Alates 700 m üle merepinna on sealsetes kivistes mägitundrates laialt levinud kaks liiki kääbuspajusid: võrkjas paju ja vaevapaju. Mõlemad on vaid paari-kolme sentimeetri kõrgused, kuid nad õitsevad ja suudavad lühikese tundrasuve jooksul valmis saada seemned. Isegi teiste tundrataimede seas näevad nad välja kääbustena.
Ülo Sõstra

Seni oleme kirjutanud peamiselt puu- või põõsakujulistest pajudest, seekord teeme juttu neist, kelle peal saab kõndida.

Eesti Looduse augustinumbris (lk. 43) olid üles rivistatud Eestis kasvavate pajude lehed. Selle rivi lõpus seisis õige väike leht, mis polnud eriti tavalise pajulehe moodi. Selline leht on mustikpajul, kes kuulub pajuperekonna paarikümnest Eestis kasvavast liigist ainsana alamperekonda Chamaetia. Enamik selle alamperekonna liike on ümarate lehtedega ning kasvab kaugel põhjas ja kõrgel mägedes. Nende tundra- ja mägipajude seas on peale pisikesekasvuliste pajupõõsaste ka selliseid, kelle puhul me sageli ei aimagi, et murumadalad taimed, millel kõnnime, on pajud.


Põhjala pisikesed pajud. Eestile lähimad paigad, kus saab pajude peal kõndida, on Skandinaavia mäestikus. Seal võib näha nii vaevapaju, võrkjat paju kui ka kitsama levilaga polaarpaju. Neist kaht esimest võime leida ka Alpidest ja teistest Euroopa mäestikest, kus lisanduvad veel tömbilehine paju ja temast väiksem, kuid väga sarnane bosnia paju. Kõigil neil on ebapajulikud ümarad lehed, ja mis kõige veidram – põõsast ennast polegi näha: see on varjunud nii silma kui ka külma eest sambla-sambliku või lausa mulla sisse. Välja ulatuvad vaid mõne sentimeetri pikkused väheste lehtedega võsutipud, mille iga küünib sageli vaid aasta või kaheni. Sellises teiste kääbuspõõsaste ja sammalde-samblikega läbi põimitud vaibas ei pääse tugevad tuuled suvel lehti kuivatama ja talvel kaitsvat lumevaipa minema pühkima.

Kääbuspajud võivad kaugel põhjas ja kõrgel mägedes katta suuri alasid ja olla mõnes piirkonnas ka kõige arvukamad taimed. Karmides oludes on nad igati kokkuhoidlikud. Nende “kiisudki” pole need, millega oleme harjunud: paljuõielistel õisikutel napib vahendeid, seetõttu on urvad väga lühikesed: sageli vaid 5–10-õiesed või isegi kolme kuni kuue õiega nagu bosnia pajul. Olenevalt elupaiga oludest ei pruugi seemnete valmistamine igal aastal õnnestuda. Aega on vähe – napilt kaks kuud –, nii valmivad viljad alles järgmiseks suveks, kui kasvamaminek on tõenäolisem. Pole ju mingit mõtet jätta raskelt saadud järeltulijaid pika talve tuiskudele pillutada. Erinevalt meie pajudest püsivad arktoalpiinsete pajude seemned idanemisvõimelised ka pikemalt kui muudele pajudele tavapärased kaks nädalat. Sellest, et seemned valmis, annavad pajuvaiba sees märku valged villatupsud. Tuul võib nad lennutada emataimest kaugel asuvatele sobivatele vabadele kasvukohtadele. Seal, kus kääbuspajud juba kasvavad, uuenevad nad lamavate-roomavate varte juurdumise kaudu. Nii saab pajuvaip tasapisi servast laieneda.

Pajuseemnete õnnestumine oleneb tolmeldajatest, kes ka siin saavad enamasti vaevatasuks nektarit. Äärmuslikes oludes kasvavate pajude puhul on andmeid ka tuultolmlemise kohta.

Hoolimata oma nigelast kasvust on pisipajud tundrakoosluses tähtsad. Neist olenevad mitmel viisil paljud teised – putukatest ja lindudest kuni põhjapõtradeni ja muskusveisteni välja. Mägikarjamaadel pügavad pajumuru lambad ja kitsed.


Euroopas sagedamini ette tulevad pisipajud. Erinevalt kaugetest jääajajärgsetest aegadest ei pea praegused põhjala ja kõrgete mägede põliselanikud Eesti nüüdisoludele enam vastu ja seetõttu tuleb neid mujale vaatama sõita.

Võrkjas paju (S. reticulata) [Tiit! Allakriipsutus tähendab, et ei ole vahepealkiri, vaid lihtsalt bold!] kasvab nii tundras kui ka mägede alpiinses vööndis (Skandinaavia, Šotimaa, Püreneed, Alpid 1800–3200 m, Tatrad 900–2300 m), samuti eraldi osalevilatena Siberis ja Kaug-Idas ning Põhja-Ameerikas.

See liik on teiste roomavate pajude seas hästi äratuntav võrdlemisi suurte (üle 2 cm pikkuste) ovaalsete peaaegu terveservaliste lehtede järgi.

Lehe pealmine külg on sissesoondunud roodude võrgustikust kortsuline. See on nii silmapaistev tunnus, et on andnud liigiepiteedi nii ladinakeelsele kui ka paljude maade omakeelsetele nimetustele. Lehe alumine külg on heledam ja leherood reljeefselt eristunud. Leherootsud ja urbade raod on sageli punakad.

Võrkjas paju eelistab lubjarikast mulda.

Vaevapaju (Salix herbacea) on samuti arktoalpiinne, seega kasvab nii tundra- kui ka alpiinses (Alpid, Apenniinid, Püreneed, Karpaadid) vööndis. Peale Euraasia on levinud ka Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas.

Erinevalt paljudest teistest pisipajudest on ta üsna niiskuslembene, aga õhu-, mitte mullaniiskuse suhtes.

Lehed on ümarad nagu mündid, sentimeeter või kaks läbimõõdus, leheserv saagjas (mündi serv on rihveldatud).

Eestikeelne nimetus sarnaneb vaevakasega ja tõepoolest: selle paju lehed sarnanevad rohkem vaevakase kui eestlasele tuntud pajude omadega. Ladinakeelne epiteet viitab rohtsele välimusele, puitunud varred on pilkude eest varjatud. Karl Linné pidas vaevapaju üheks maailma väikseimaks puittaimeks. Ka soome keeles on ta vaivaspaju, Norras hüütakse teda ümarate lehtede tõttu hiirekõrvaks.

Polaarpaju (S. polaris) võib pealiskaudsel pilgul vaevapajuga segi minna, aga veidi läikivad lehed on vaevapajust erinevalt terve servaga. Vaevapajuga võrreldes talub polaarpaju kuivemaid kasvukohti ja eelistab lubjarikast mulda. Polaarpaju väärib oma nime, sest kõikidest pajudest leidub teda kõige kaugemal põhjas ja kliima soojenedes taandub ta vähehaaval järjest põhja poole. Kesk-Euroopa mägedes teda ei leia. Teda saab näha Norra mägedes või Hibiinides Koola poolsaarel.

Kõik kolm liiki kasvasid pärast mandrijää taganemist ka praeguse Eestimaa tundralikult karmides oludes. Kliima soojenedes olid nad varsti ka ise sunnitud põhja poole taanduma, et mitte lõplikult alla jääda peale tungivatele kaskedele ja mändidele. Tõendeid tundrapajude varasema kasvamise kohta on leitud mitmelt poolt Eestis (vt. kaardilt).

Tömbilehine paju (S. retusa). Vastukaaluks polaarpajule esitleme ka üht ainult Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestike alpiinses ja lähisalpiinses vööndis kasvavat sagedast liiki: tömbilehine paju kasvab Püreneedes kuni 2700 m, Alpides 1200–3000, Apenniinides, Tatrates, Karpaatides jm. Mullareaktsiooni suhtes on ta leplik, aga tundub siiski eelistavat lubjarikast mulda.

Erinevalt vaevapajust, mida võib leida samades kasvukohtades, on tömbilehine paju äraspidimunajate, isegi talbjate ja alusel kiiljate lehelabadega. Tal on nii lühikesi kui ka pikki võsusid, kuna vaevapajul on võsud ühetaolised.

Alpides võib tömbilehine paju segi minna bosnia pajuga (S. serpyllifolia), kes on aga oma kõigis mõõtmetes väiksem ja kelle õisikus on ainult kolm kuni kuus õit. Neid kaht liiki saab hästi eristada ka kupra järgi: bosnia pajul on see lühimunajas, tömbilehisel pikalt ahenev.

Bosnia paju eelistab kuivemaid ja lubjarikkamaid kasvukohti kui tömbilehine.


Muidugi on vapraid pisipajusid mägedes ja tundras palju rohkem. Neist kasvavad meile kõige lähemal müntpaju (S. nummularia) ja põhjapaju (S. arctica) – Koola poolsaarel.

Siin jäid käsitlemata roomavad kääbuspajud, kel pajulikult piklikud ja teravatipulised lehed, kas või alpi paju (S. alpina) Kesk-Euroopa mäestikest. Päris kõrvale jäid poolemeetriseid põõsakesed, nagu mürtpaju (S. myrsinites) Põhja-Soomest, Skandinaaviast ja Šotimaalt, odapaju (S. hastata) nii Kesk-Euroopa kui ka Skandinaavia mägedest ja paljud teised.

1. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

2. Jalas, Jaakko; Suominen, Juha (eds.) 1976. Atlas florae Europaeae. Distribution of vascular plants in Europe. 3: Salicaceae to Balanophoraceae Caryophyllaceae (Silenoideae). The Committee for Mapping the Flora of Europe and Societas Biologica Fennica Vanamo, Helsinki.
3. Скворцов Алексей 1968. Ивы СССР. Наука, Москва.

4. Tutin, Thomas Gaskell et al. (eds.) 1964. Flora Europaea. Vol 1. Cambridge University Press, Cambridge.



ÜLLE REIER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012