2006/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/11
Pnevalt magus suhkruleht

Tsedusele kalduv magusasber seisab sageli piinava valiku ees: suhkrutarbimist tuleb piirata, aga tissnteetilisi magustajaid ka ei tihka sa. Lahenduse viksid anda looduslikud magusamaitselised hendid, mille valmistamisega saab edukalt hakkama suhkruleht.

Kige rohkem tuntakse seda taime maailmas ladinakeelse nimetuse Stevia rebaudiana jrgi. Guaranii indiaanlased kutsuvad ammustest aegadest kasutusel olevat magusa-allikat ca-h vi veidi teistmoodi kaa-jh, mis tlkes thendavad mlemad magusat taime. Paljudes keeltes tuntakse seda taime ka lihtsalt meelehena vi meetaimena. Eks sellisel juhul on nimeandjad lhtunud eesktt taime lehtede magususest, mitte niivrd ite nektarieritusest.

Teadusliku esmakirjelduse andis taimele Moises Santiago Bertoni, kes liigi epiteedi valikul lhtus oma sbra keemiku Ovidio Rebaudi perenimest. Rebaudi oli esimene, kes juba sajand tagasi proovis juda suhkrulehe magususe jlile keemiliste analside abil. Eestikeelne nimetus paraguai suhkruleht tekitab esmalt arvamuse, nagu leiduks taimes rohkesti suhkrut ehk sahharoosi. Tegelikult annab suhkrulehele magusa maitse hoopis glkosiid steviosiid. Seemnemtajad tutvustavad seda taime ka lihtsalt steevia nimetuse all.


Paraguai suhkruleht kuulub korvieliste sugukonda ning kasvab looduslikult niiskes kliimas Paraguay ja Brasiilia realadel. Kokku on Stevia perekonnas kirjeldatud veidi alla 200 liigi, kuid teatud ja tuntavalt magus on vaid ks neist.

Taim ise kasvab looduses 6070 cm krguseks, istandustes isegi le meetri. Suhkrulehe philine vrtus peitub tema sstjates kuni 3 (4) cm pikkustes ning karvadega kaetud lehtedes: magusad hendid koonduvad phiosas just sinna; varres, ites ja juurtes on magusat ige vhe.

Suhkruleht on lhipevataim: ied arenevad siis, kui peva pikkus ei leta 13 tundi. Pikema peva korral vheneb ka magusainete sntees taime lehtedes. ied on valged, vikesed, lbimt kuni 1,5 cm. Viksed viljad suhkrulehel kui korvielisel seemnised on tuullevi soodustava sulgkerge karvatutiga. Nii looduslikud kui ka istanduses sirguvad taimed on diploidse kromosoomikomplektiga, kokku on suhkrulehe diploidsetes taimerakkudes 11 kromosoomipaari.


Firmamrk steviosiid. Juba sajandeid on kohalikud indiaanlased kasutanud selle taime lehti eesktt mrkjamaitselise mate (paraguai astelpsa) tee magustamiseks, kusjuures ksainus leht muudab magusaks vikese pudelkrvitsa tie teed.

Suhkrulehe magususe saladuse avastasid prantsuse biokeemikud M. Bridel ja R. Lavielle alles 1931. aastal: nad leidsid taime lehtedest kaheksa glkosiidi, millel on tuntavalt magus maitse. Looduses on neil magusatel glkosiididel ka kindel lesanne: nad kaitsevad taime lehetide rnde eest, toimides loomuliku biokeemilise peletina.

Nendest kaheksast glkosiidist on vaieldamatult tuntuim steviosiid, mis keemiliselt loomuselt kuulub diterpenoidsete glkosiidide hulka. Steviosiidi ldvalem on C38H60O18 ja molekulmass 804. Steviosiidi tuntus ja kuulsus phinevad kolmel asjaolul. Esiteks, puhastatud steviosiid on lauasuhkrust 270 kuni 300 korda magusam hend. Teiseks, suhkrulehes on steviosiidi suures koguses: knealuse glkosiidi osakaal lehtedes knib 618 protsendini kuivkaalust. Sedavrd suured erinevused on seletatavad nii eri taimede geneetilise eripraga (istandustes kasvatamiseks valitakse just rohkem steviosiidi snteesivaid taimi) kui ka konkreetsete kasvuolude ja fenofaasiga. Kolmandaks, steviosiidi teenistuslehte ilmestab tsiasi, et see hend annab kll keelel magusa maitseaistingu, kuid ei nnista organismi kaloritega. Just sellel phinebki toiduainetetstuse ha suurenev huvi steviosiidi omaduste ja kasutusvimaluste vastu.

Teiste tuntud mittetoitvate magustitega (kaloreid mitteandvad hendid sahhariin, tsklamaat, aspartaam) vrreldes on steviosiidil mitu eelist. Kigepealt looduslik pritolu: tegu pole mitte inimese snteesitud hendiga, vaid taimes moodustunuga. Ja veel: kui snteetiliste magustajate kasutuskogemus piirdub vaid sajandiga (sahhariin), siis steviosiidi on indiaanlased kasutanud juba mitu sajandit, ja krvalmjudeta. igluse nimel peab lisama, et suhkrulehes on teisigi magusaid hendeid, millest tuntumad on veel rebaudiosiidid A ja C.


Avar kasutusvaldkond. Ajalooliselt on steviosiid olnud eesktt suhkru asendusaine, sest inimese magusaihalus on paratamatu. Guaranii indiaanlased kasutasid suhkrulehte lihtsalt toidu ja joogi magustamiseks, sest rikkaliku sahharoosisisaldusega taimed olid neile tundmatud. Nad tavatsesid ka lehti suus ntsutada, magustades nii tarbitavat ski-jooki ja hoides korras suune ja hammaste hgieeni.

Euroopasse judis suhkruleht arvatavasti 17. sajandil hispaanlaste vahendusel, kuid erilist thelepanu esimene tulek ei plvinud. Uuesti hakati suhkrulehe vastu Euroopas huvi tundma 20. sajandil, seda eesktt kahe maailmasja ajal valitsenud suhkrunappuse tttu. Ometi suutis sahhariin mlemal korral steviosiidi edestada, sest sahhariini sai snteesida kunstlikult, steviosiidi saamiseks tuli esmalt suhkrulehetaimi kasvatada ja vajalik hend nende lehtedest eraldada ning puhastada.

Prast Teist maailmasda taastus kiiresti Euroopa varustamine suhkruga, nii ji suhkruleht taas thelepanuta. Kll aga on steviosiid ikka hinnatud magusti Ladina-Ameerika riikides, eesktt Brasiilias. Uue areneva turuna on videtud Aasia riike, kus steviosiid on eriti soositud Jaapanis.

Steviosiidi lisatakse tissnteetiliste magustajate asemel karastusjookidele, teele, kohvile, mahlajookidele, kalorivaestele maiustustele, kastmetele, marinaadidele jne., aga seda kasutatakse ka suuhgieenivahendite magustamisel. Steviosiidi eelisteks peetakse selle looduslikku pritolu ja seda, et seni pole mrgatud ega testatud inimestele kahjulikke krvalmjusid. Tema miinusteks on keeruline eraldus- ja puhastustehnoloogia: vabaneda tuleb nii taimsetest pigmentidest kui ka teistest biokeemilistest henditest taime lehtedes.

Suhkrulehest on eraldatud le 100 biokeemilise hendi. Loomkatsetes on saadud vasturkivaid andmeid steviosiidi laguproduktide (niteks steviooli) vimaliku kahjuliku mju kohta: vimalik nrk mutageensus suurte kasutuskoguste korral. Vastuolulised on andmed ka steviosiidi mju kohta katseloomade viljakusele. Kuivatatud suhkrulehe kui magustaja probleemiks on ka mningane kootav toime limaskestadele ning kergelt omaprane jrelmaitse prast esmase magusaefekti kadumist.


Pstab liigsest suhkrust. Viimasel aastakmnel suurenenud steviosiidihuvi on seletatav liigsest suhkrutarbimisest tulenevate terviseprobleemidega arenenud riikide elanikkonnal. Pole saladus, et lemrane suhkur kahjustab hambaid, phjustab lekaalulisust ja rasvumist ning on priliku eelsoodumusega inimestel ka II tpi diabeedi riskitegur.

Steviosiidi puhul neid riske pole. Suune bakterid ei saa toota sellest hendist hammaste lagunemist soodustavaid orgaanilisi happeid. Pealegi on suhkrulehes arvestatavas koguses fluorihendeid, mis mjuvad soodsalt hambaemailile. Inimorganismis steviosiid ei lagune ega anna kaloreid, seega ei phjusta rasvumist. Arvestama peab sedagi, et vga magusat steviosiidi kasutatakse toiduainetes sna vhe. Ka II tpi diabeedi riskifaktorina ei tule steviosiid arvesse. Pigem vastupidi: suhkrulehte ja selle ekstrakte soovitatakse Ladina-Ameerika maades just diabeetikutele, sest need ei tsta veresuhkru taset.

Veelgi enam, nendes piirkondades, kus suhkrulehte on sajandeid tarbitud, on taimel tervikuna leitud peale magususe muidki kasulikke omadusi. Nii on Ladina-Ameerika etnomeditsiin seisukohal, et lisavrtusena alandab suhkruleht liigkrget vererhku (lehtedes on hendeid, mis laiendavad veresoonte valendikku) ning vrsketel lehtedel on ka baktereid ning prmseeni hvitav toime. Veel on lehtedes hendeid, mis soodustavad diureetilist ehk vett vljutavat toimet.

Samas ei tohiks eeltoodust nii aru saada, et asendades kogu tarbitava suhkru steviosiidiga, teeme suure heateo organismi ainevahetusele. Seda kindlasti mitte! Normaalseks ainevahetuseks vajab inimene kindlasti ka suhkruid, terviseprobleemid tekivad vaid nendega kestvalt liialdades.


Igale oma suhkruleht! Inimeste huvi suhkrulehe vastu on viimasel ajal olnud nii suur, et looduslikud kasvukohad ei suuda enam nudlust rahuldada ja taimi tuleb kasvatada istandikes. Esimesed suhkrulehe suuristanduste rajamise kogemused prinevad Paraguayst, kus taimi hakati suurtes kogustes kasvatama eelmise sajandi kuuekmnendatel aastatel. Nd kasvatatakse suhkrulehte ka Aasia riikides (suurim tootja on hoopis Hiina), Kanadas ja Euroopa maades.

Taimi paljundatakse kas seemnetest (sisuliselt kll viljadest seemnistest) vi meristeemmeetodil. Kodus sobivad selleks ka pistikud. Seemnistest on taimi kll kige lihtsam kasvatada, kuid need idanevad vga halvasti ja kaua. Tnu vga kiiresti arenenud seemnekaubandusele saab suhkrulehe seemniseid osta ka Eestist.

Selle taime kasvatamisel tuleks aga kindlasti arvestada tema klmapelglikkust, lhipevalembust ning asjaolu, et eri taimede lehed pole htviisi magusad. Samuti peaks teadma, et suhkrulehe ietolm on paljudele tugev allergeen.

Sellest, kuidas suhkrulehte meie oludes kasvatada, vib huviline lugeda Rein Sanderi loost ajakirja Kodu ja Aed tnavusest jaanuarinumbrist.

Kodus kasvanud suhkrulehte vib lisada toidule nii vrskelt kui ka kuivatatud lehepudina. Kuivanud lehtedes on steviosiid vga psiv: magusad on isegi sajandivanuse herbaareksemplari lehed.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet