On ilmselge, et paju võlgneb oma tähtsa koha rahvatraditsioonis suuresti olulisusele kiriklikus kevadpühade tähistuses. Eluoksana on tal siiski märksa sisulisem roll kui kuusel Kristuse sündi kuulutavas jõulumüsteeriumis.

Kevadtalviste Ojakõrve sooheinamaade pajustikud on mällu sööbinud sellega, et põõsaste ümber leidus sageli põtrade, valgejäneste ja rabapüüde jälgi. Asulates ja teede ääres on paju juurde enam asja olnud inimesel, sest teiste metsapuude kõrval vähetähtsaks peetaval pajul on seda olulisem koht vaimses kultuuris.

Tekke- ja seletusmuistendites paju kohta võib leida samu rahvusvahelisi motiive, mis seletavad teistegi puu- ja põõsaliikide omadusi. Võnnu kihelkonnast kirja pandud legendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured olevat kõveraks jäänud sellest, et nende peal trampis vanakuri. Nii nagu pajuliste sugukonda kuuluva hariliku haava lehtede värisemine pidi olema märk sellest, et Jeesuse äraandja Juudas end haava otsa üles poos, seletab rahvajutt ka vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi. Poomispuu on siin nimelt paju, kes toimunu pärast kannatama peab. Tabava iseloomustuse on andnud pime suurjutustaja Kaarel Jürjenson.

Paju palus oma sugu maa pealt ära kaotada, et tema küljest on võetud vitsad, millega Jeesust pekseti – piits oli jäänd koju. Siis oli üteld Jeesus: “Sina ehid ise ennast, laiendad, peotäis on sul seisupaika, kus sa seisad, ja sa ise ajad ennast laiali, ja mingit tarbepuud sinust ei pea saama, kui aga vitsa.” (Tartu-Maarja, 1932)

Kahetist suhtumist kajastab ka teiste Euroopa rahvaste legendipärimus. Paju on peetud kurjaga seotuks või vanakuradi looduks. Et tegemist on Juuda poomispuuga, on vanu õõnsaid ja haralisi pajusid arvatud ka enesetapjate puuks. Horvaatias on pajul äraneetud puu maine, sest ta olevat juhatanud teed Jeesuse eest põgenevale Saatanale.

Bosniast ja Hertsegoviinast on teada uskumus, et leinapaju alla ei tohi äikese eest varju minna, sest prohvet Eelija, piiblilegendi järgi taevase tule käsutaja (2 Ku. 1, 10–14), ajab puu alla varjuvaid kurje vaime välguga taga. Leinapaju osutub härdameelseks: tema oksad on kurvastusest longus, sest et Kristuse nuhtlemiseks Kolgata teel pajuvitsu kasutati, või et ta oma oksad leinas Kristuse haua kohale kummardava Maria üle laotas. Belgiast on lisada veel flaami versioon: rippes okstega leinapaju on niisugune sellepärast, et ta varjas püha perekonda põgenemisel kuningas Herodese sõdalaste eest.

Viljatu kurjade jõudude meelispuu. Rahvausundis võib märgata niisugust seaduspära, et loodusobjekti tegelikud omadused määravad nende kohta käivate seletusjuttude kujunemise, jutud omakorda aitavad aga juba kujunenud hoiakuid kinnistada. Kui Portugalis on paju peetud viljatuks puuks sellepärast, et Juudas end paju otsa üles poos. Kui Islandil on usutud, et naine ei saa sünnitada ruumis, kus leidub pajuoks, siis kas pole selliste uskumuste pärispõhjus ikkagi pajude endi olek, arutleb rahvabotaanika asjatundja Heinrich Marzell.

Ta on viljatuskujutelma põhjusena esile toonud tõiga: et pajud on kahekojalised, leidub nii viljakandvaid kui ka viljatuid puid ja põõsaid, ning samas nii pilkupüüdvate urbadega kui ka väheldaste urbadega “lihtsaid” liike. Võib-olla tuleks arvestada ka liikide eriaegset õitsemist, seemne kiiret varisemist ja idanemisvõime lühiajalisust? Sellel pinnal kujunenud eelarvamustele näikse toetuvat kohatine keeld lüüa last või karilooma urvaoksaga, sest see toovat neile halba.

Miks peaksid vanade pajude tüveõõnsustesse peitma end nõiad, kellel siin on hea kohtuda kuradi endaga? Millega seletada, et teenijanna, kes nõiakunsti abil end kassiks muutis, leiab varju pajupuus? Et kellegi hing lipsab hiire kujul pajusse, või et paju juures tegutsevad vaimud? Marzelli arvates tuleb siin silmas pidada asjaolu, et pajude tarbeväärtus on väike, nad kasvavad märgadel niitudel ja üldse vähekäidavates kohtades, mis pole inimesele kuigi kodused. Pealegi võib vana paju, eriti hämaruses või kuuvalges, lausa õõva tekitada.

Vähenõudlik ja visa. Need Lääne-Euroopas kunagi populaarsed kujutlused seostuvad suurekasvuliste pajuliikidega ning eakate puudega. Eestis on pajuks nimetatud pigem põõsamõõtu liike, suured on remmelgad. Uskumustes pole kohta kujutlusele viljatusest ega deemonlikust kurjusest, küll aga on esiplaanil paju vähenõudlikkus ja visadus ning vegetatiivse paljunemise kiirus. Rahvajutu järgi küsinud parkpaju talumehe käest ei enamat ega vähemat kui “üks laia kübara täis maad oma põllu nurga pealt”. Talumees lubanudki, kuid kolme aasta pärast laiutanud paju juba poolel põllul.

19. sajandi rahvalaulus kurdab laisk kündja, et peremees pole tema liiga madala künniga rahul, sest kündja .. ei riku rohujuurta, / ei talla takjajuurta, / ei pilla paju pereta. Paju on neis lauluvariantides peetud samaväärseks takja, puju, konnakuuse (põldosja), karikakra, kasteheina jt. põllu-umbrohtudega.

Eesti vanasõnades ja kõnekäändudes pole paju kuigi sagedane, ent metafoorsena esitatud omadused on ühelaadsed: pajust ei saa palki ega laisast töötegijat; ennem murdub marus kõva kuusk kui peenike paju; enne kaob meie maalt talupoja sugu kui pajud; ennem kardab külma pajupõõsas kui varane rukkioras.

Paju kui pillipuu. Mõistatustes pole paju ennast õieti tähelegi pandud, küll aga leidub meie folklooris mitmeid poeetilisi ümberütlemisi pajuvile kohta. Esimene äike pidi pajukoore lahti lööma, koore kinnijäämise päevana on Vastseliina kihelkonnas pakutud peetripäeva (29. juuni). Pajuvile valmistamine on olnud otsekui kevade vastuvõtu rituaal, mis kuulus taimekasvu alguse ning talurahva suvepoolaasta töörütmile ülemineku juurde. O. W. Masingu Maarahva Nädalalehes ilmus 1821. aastal pajuvile kohta tabav värssmõistatus. Seda korrati trükistes hiljemgi, kuid oluline on rõhutada, et põlvest põlve kandununa on see tekst püsinud suulises traditsioonis lausa 20. sajandi lõpuni. Populaarsuse asitõendiks on üle saja kirjapaneku rahvaluulearhiivis.

Mu süda mu sees väänatud

ja paljas nahk veel jäetud,

mu suu on viltu lõigatud

ja augud selga tärgitud.

Ma vingun toorelt laste käes

ja kortsun kokku kuiva käes,

kui mahla hakatakse jooma,

siis minnakse mind metsast tooma.

Tõrjemaagias on paju germaani rahvastel märksa olulisem kui meil. Ida-Preisimaal tuli kahetatud karilooma pajuvitsaga lüüa; Põhja-Tüüringis on kasutatud luupainaja tõrjeks hõberemmelga keppi, millega tuli vaevatavat lüüa; Rootsis on kinnitatud otsast lõhestatud pajukepi külge veel üheksa oksatükikest, mida tuli eri ilmakaarte poole lennutada. Pajuoksast on usutud abi saavat kassi kirpude vastu; vanade pajude tüves end turgutava pajumailase tõugust kuivatatud pulbrit on sisse võetud piimateket soodustava vahendina.

Eesti rahvausundis on maagia puhul olnud peatähtis pihlakas ning paju ehk seetõttu kõrvale jäänud.

Ka rahvameditsiini kohta võib väita, et Lääne-Euroopa rahvaste ravivõtted on olnud mõnevõrra keerulisemad kui meie omad. Pruugitud on ravimõju tugevdamiseks nii arvumaagiat kui ka loitsusõnu, olgu reumaatiliste haiguste, podagra, malaaria või üldse palaviku puhul. Näiteks ühe Böömimaalt pärit õpetuse järgi tuleb 99 pajult võtta igalt üks leht, need kuivatada, pulbriks hõõruda ning palaviku puhul kolme portsjonina sisse võtta.

Kõige tavalisem ongi kolmarv: pajuoksale tuleb palaviku allavõtmiseks kolm sälku lõigata ja seejärel oks tulle visata, liigesepõletikust vaevatud kohta kolmel päeval pajuoksaga hõõruda jne. Loitsusõnadega püüti haigus paju külge suunata, näiteks: palavik pajusse! Hambavalu vastu tuli võtta pajutikk, sellega iget torkida, kuni veri välja tuleb, siis tikk tagasi paju sisse panna ning pöördumisvormel öelda:

Tere õhtust, armas vana paju,

toon sulle täna oma hambavalu

ja soovin, et see sulle jääks

ja minult ära läeks.

Palju on kasutatud analoogiamaagiat. Külvinõu sisse tuli panna pajuoks, et kasvaks tihe lina nagu pajuvõsa; jüripäeval toodi koju pajuoksi, et tooja oleks kogu aasta nõtke nagu pajuoks; jüriöö eel viisid tüdrukud juukseõli paju alla ning ronisid hommikul paju otsa end kammima, et kasvaksid pikad juuksed; kehva juuksekasvu puhul tuli juuksetutt paju alla matta, et juuksed kasvaksid jõudsalt nagu pajuvõsud; punapaju alla pidi oma juuksetuti matma punapea, et tal mustad juuksed kasvaksid. Sedalaadi tarkusele võib Eesti poolelt lisada järgmise: kui heinaajal on vihmaoht, tuleb paju- või pihlakaoks pikuti pooleks ajada: pilv jaguneb siis kaheks ja sadu jääb tulemata.

Urvad–eluoks–palmioks. Muistsed inimesed on kokkupuutel taimeriigiga püüdnud looduse elujõust osa saada, seda eriti kevaditi. Mõiste “eluoks” (sks. Lebensrute) on usundiuurijate seas kasutusel just selles tähenduses. Pajuurvad püüavad pilku juba lumehangede aegu, sobides nõnda päris hästi eluoksaks.

Leidnud koha kristlikus kultuuris, on pajuurvad aastasadadega saanud põhjapoolsetel Euroopa maadel üldlevinud ja üldtunnustatud riitusevahendiks, nii argise kui ka pühadusega seotud väe kandjaks. Lõuna pool (Prantsusmaal, Poolas, Austrias jne.) tähistavad katoliku kirikutes Jeesuse tulekut Jeruusalemma, mil rahvas teda palmiokstega tervitas (Jh. 12, 12–13), õige mitut liiki puud ja põõsad: oliivipuu, õlipuu, loorberipuu, apelsinipuu, sidrunipuu, pöök, pähklipuu, lodjapuu, kirsskontpuu, astelpõõsas, pukspuu, rosmariin. Läänemere maade rahvastel on selleks otstarbeks ainuüksi paju.

Urbimiskomme on tuntud paljudel rahvastel ning seda on tehtud muudelgi pühadel peale palmipuudepüha. Kombe mõtet Eestis vahendavad urbimisel öeldavad sõnad: Terveks, tooreks, värskeks!; Virgaks, viksiks!; Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks. Tarka meelt pähe, hääd sõna suhu!; kariloomade urbimisel: Kui mitu urba, nii mitu utte, kui mitu varba, nii mitu vasikat! Vene õigeusu kirikutes asetati urvaoksad vanni või toobrisse, Kuremäe kloostris seati urbadest “jõulupuu”. Ühe Viljandimaalt pärit arhiiviteate järgi pidid pajuokstel ilusad suured urvad küljes olema. Lindiga kokku seotud urvakimbud jagati rahvale kätte .. ja siis kõnniti tänaval ja nooremad inimesed, kes kuidagi muidu tutvaks ei saanud, siis sel õhtul oli hea juhus tutvuda. Kui meeldiv isik vastu tuli, siis möödudes anti talle okstega tagant selga ja selle järele algas jutt ja tutvus. (1939)

Siin on võimalik üles lugeda vaid peamised paganliku eluoksa ning pühitsetud “palmioksa” kasutusvaldkonnad, mis on ühised kõigile Euroopa, sealhulgas idaslaavi rahvastele. Elu- ja kõrvalhoonete ustele, seintele, lakke jm. kinnitatult kaitsevad nad kõige halva ja kurja eest, äikese puhul tulle visatuna välgu eest, põllunurkadesse torgatuna hoiavad ära põllukahju, karja esmakordsel väljalaskmisel annab urvaoksaga löömine või silitamine kariloomadele kogu suveks tervist ja tugevust.

Saksamaal on urvapajuks kasutatud kõige enam raagremmelgat, Eestimaal näib eelistatum olevat kahevärviline paju. Võrumaal on olnud kombeks karja jüripäeval välja lastes urvaoksi sipelgapessa torgata, et kari ilusti koju tuleks nagu sipelgad oma pesasse. Mitmest Lõuna-Eesti kihelkonnast on teada odrakruupidest “urvapudru” keetmise komme, et odraivad kasvaksid suureks nagu pajuurvad. Mõnel pool tavatseti pajuoksi nimeoksaks valida: kelle oks (näiteks kahevärviliselt pajult) vaasis kasvama läheb ja võsu ajab, sel on hea õnn ees ootamas; kelle oks (näiteks raagremmelgalt) kuivab, sel on halb õnn. Pajuurvad (-kiisud, -kassid, -hanetibud, -kuigud, -tudud, -lambad, -pässid) sobivad ka oraakliks: kui oksa küljes on neid paarisarv, läheb soov täide.

Saagi- ja ilmaended. Optimaalse külviaja määramiseks ebasobivaina on pajuliigid ometi põllumehe tähelepanu pälvinud saagiennetes. Urbade rohkust on meil üldiselt peetud hea kaerasaagi endeks, vähem on arhiiviteadetes mainitud nisu, tatart, läätse, uba ja lina. Arvesse on võetud ka urbade suurust ja kohevust (isasõisikud on suuremad!). Setumaalt pärit teate järgi tähendab roosakate õisikutega punapaju urvarohkus kõigi suviviljade saagikust. Häädemeeste teate järgi kuulutab pikkade pajuurbade rohkus ette leiva-aastat, seega head rukkisaaki.

Kas annab saagiennete populaarsus meie uskumustes tunnistust sellest, et tegemist on põlise põlluharijarahvaga, või on asi milleski muus, igatahes on see teema teistel rahvastel üsna kõrvaline. Pahksääse kahjustustest tekkinud rosetjate lehemoodustiste – nn. pajurooside või näljarooside rohkust on Lääne-Euroopas muu hulgas peetud hea saagi või, vastupidi, nälja-aasta ettekuulutajaks. Eesti nimetus nende rosettide kohta on pajuhumalad – siuksed kollased tutud paju okste külles (Kolga-Jaani, 1937), need on olnud droogina kasutusel köha raviks.

Ilmaennetes tähendab urvarohkus eestlaste ettekujutuse järgi vihmast suve koos põllukahjustuste ohuga. Sügisese lehelanguse ajal jälgiti, kas lehed jäävad pajulatva kauaks püsima: siis pidi talv aegsasti saabuma ja hea kevad tulema. Mujal mail pandi tähele, kas aastakasvud on pikad ja siledad: siis pidi pikk sügis tulema; ka usuti, et kui jõuluajal on pajud lumeehtes, siis on nad lihavõttepühadeks urvaehtes.

Pikaaegse ilmaprognoosi tõeväärtus on tegelikult nullilähedane, pigem tasuks jälgida, kas peab paika Rõugest 1895. aastal kirja pandud õpetus, et kui saksamaa paju (hõbepaju?) lehed suvise kuivaga pärastlõunal väga läigivad, tuleb teisel päeval vihma.

Lõpetuseks. Ühes pärimusteates seletatakse kõigesse maast kasvavasse puutumise keeluaegu paju näitel: Kui ristipäivin pajo küllest niidse kistas, sis juuskva na terve päiv otsa verd (Otepää, 1890).

1. Eesti rahvaluule arhiivi kogud kirjandusmuuseumis.

2. Marzell, Heinrich 1938. Weide. – Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens IX. Berlin u. Leipzig: 241–254.