Eremiitpõrnikas on meil haruldane, sest tema elupaigad iseenesest pole meil laialt levinud, pealegi lähevad tema keskkonnanõudlused vastuollu oma elukeskkonda turvalisemaks muutva inimese omadega.
Euroopa ulatuses on kaitsealustest mardikatest (näiteks Natura-liigid) enim tähelepanu pälvinud eeskätt ikka suuremad ja/või silmatorkavamad. Nii on see olnud ja paistab olevat ka teiste putukatega. Samas tuleb tunnistada, et ülejäänute seas leidub mitmeidki ilmselgelt haruldasemaid ja küllap ohustatumaidki liike.
Esimestest kõneldes on Euroopa mõistes märkimisväärseim eremiitpõrnikas – mardikas, keda liialdusteta võib pidada üheks paremini kaitstud putukaliigiks nii Euroopas kui ka kogu maailmas.
Suur ja tugevalt lõhnav. Eremiitpõrnikas (Osmoderma eremita), kes võib kasvada üle kolme sentimeetri pikkuseks, kuulub nii Eesti kui ka Euroopa mardikaliste seas suurimate kilda. Sugukonnakaaslastest edestab meil teda keha suuruselt vaid ninasarvikmardikas – märksa paremini tuntud põrniklane.
Eremiitpõrnikas on üleni mustjaspruun, ülapoolel selgesti märgatava roheka või pronksja helgiga. Putuka eesseljal hakkab silma sügav pikivagu, mis on emastel siiski märksa lamedam. Tähelepanu köidab isaste mardikavalmikute võime eritada neile ainuomast feromoonina toimivat lõhna, mis on sedavõrd tugev, et liiki võiks määrata kas või kinnisilmi. Inimene võib seda looduses vahel tunda mitme meetri kauguselt. See meenutavat vene parknaha (juhtnaha) lõhna, aga sarnanevat ka aprikoosi või ploomilõhnaga. Lõhnast kõnelevad mardika nii saksa- kui ka prantsuskeelsed nimetused Juchtenkäfer, Aprikosenkäfer, odeur de prune jt. [5].
Liigi süstemaatika poolelt on huvitav ja mõneti kurioosne, et selline suur mardikas on veel viimasel kümmekonnal aastal põhjustanud uurijate lahkarvamusi: eri autorite andmeil on Euroopas kaks kuni neli Osmoderma liiki või alamliiki. Näiteks Läti mardikanimestikus (2004) on eremiitpõrnika taksonina märgitud hoopis alamliik Osmoderma eremita lassallei. Ehk aitavad selgust tuua DNA-uuringud [5].
Levik Euroopas. Eremiitpõrnikat (siin ja edaspidi pole vahet tehtud võimalikel liikidel ja alamliikidel) on leitud peaaegu kõigist Euroopa riikidest (vt. kaarti). Selle liigi levila põhjapiir läbib Põhja-Euroopa lõunaosa. Põhjapiiril on teda praegu arvukamalt Lõuna-Rootsis, Taanis ja Lätis. Lõuna-Soomest on teada vaid üks, kuid elujõuline populatsioon, Lõuna-Norrast leiti eremiitpõrnikat viimati aga üle saja aasta tagasi.
Eestist oli veel kümmekond aastat tagasi teada vaid selle liigi üksainus väga vana leid Tartust (dateerimata isend ülemöödunud sajandist). Nüüdseks on avastatud eremiitpõrnika väikseid populatsioone ja tegutsemisjälgi Koiva-äärsetel puisniitudel ja nende lähikonnas, kus esmalt märgati mardikat 1995. aastal [3, 4].
Elupaik ja eluring. Mardika tüüpiline elupaik on päikesele avatud vana hõre tammik ja tammepuisniit, kus leidub õõnsaid ja pehastunud, kuid veel elusaid tammetüvesid. Samavõrd on põrnika meeliselupaigad ka vanad alleed, pargid ning viljapuuaiad.
Eremiitpõrnika tõugud arenevad kolm kuni neli aastat peamiselt tammeõõnsuste niiskes mädapuidus, sageli ka teistes haigetes, ent tavaliselt elavates jalalseisvates õõnsustega jämedates lehtpuutüvedes. Päris harva on teda siiski leitud ka okaspuudel (nulg, mänd ja jugapuu) [5]. Tamm, pärn ja vaher on aga need kolm, keda mardikas Põhja-Euroopas eelistab. Nii näiteks oli valdav enamik kolmesajast eremiitpõrnika asustatud puust Soome ainsas, Turu Ruissalo populatsioonis pärnad [1].
Mardika eri arengujärgus vastseid võib temale sobivas puutüves leiduda kuni mitusada ning sama puu võib olla asustatud aastaid. Tavaliselt närivad vastsed pehme mädapuidu ja kõvema surnud puidu piiril, nukkudes samas kas puitu näritud lohus või – sagedamini – näripurust valmistatud kookonis [3].
Valmikud on aktiivsed juulis-augustis, kuid neid pole kerge märgata, sest enamasti jäävad nad väheliikuvatena haudepuu õõnsusesse või suurematesse tüvelõhedesse, kust väljuvad harva. Veelgi harvem näeb valmikuid õitel, lennul või tammemahlast toitumas. Liigi tegutsemisjälgedest hakkavad haudepuul sageli kõigepealt silma tõukude iseloomuliku kujuga suured ekskremendid. Mõnikord võib puuõõnsuses varjuvate mardikate olemasolu reeta ka valmikute tugev lõhn.
Ohud ja kaitse. Eremiitpõrnika kui ohustatud mardikaliigi käekäik on praegu terves Euroopas tähelepanu all rohkem kui teiste kaitsealuste putukate oma. Internetis on temale loodud eraldi kodulehekülg (www.eremit.net). Põhjalikult on varem uuritud liigi (meta)populatsiooniökoloogiat ja hiljaaegu ilmus temast mitmekülgne ja mahukas artikkel “Osmoderma eremita (Coleoptera, Scarabaeidae, Cetoniinae) in Europe” [5]. Millest siis selline tähelepanu?
Eks peapõhjus ole ikka selles, et liigi tähtsamad elupaigad – ajaloolised põllumajandusmaastikud oma pärandkooslustega (puisniidud ja -karjamaad), aga ka vähesed laialehised loodusmetsad on kõikjal kahanemas. Oht peitub ka hõredate tammikute ning puisniitude võsastumises, mille suhtes mardikas on tundlik. Vanades parkides (ka linnaparkides) ja alleedes üsnagi sageli elupaiga leidnud mardikaile saab aga tihti hukatuslikuks õõnsate ja haigete puude kõrvaldamine.
Teiselt poolt tõdeti värskes Euroopat hõlmavas uurimuses, et kõikjal, kus seda põrnikat tänapäeval ka leidub, on populatsioonid väikesed ja üksteisest isoleeritud, mistõttu osa neist tulevikus tõenäoliselt hukkub. Seda on näidanud ka vaatlused Kagu-Rootsis, kus ilmnes, et varem mitmetel üksikpuudel ja piiratud elupaikades elanud mardikad olid enamasti sealt nüüdseks kadunud.
Eestis Koiva jõgikonna puisniitudel tundub eremiitpõrnikas õnneks siiski aasta-aastalt rohkem kodunevat. Sellele arvamusele olen jõudnud, käies Koiva-äärsetel puisniitudel ja metsades igal suvel juba üle kümne aasta. See kant meelitab mind ikka tagasi ka paljude teiste huvitavate mardikaleidude tõttu.
Koival on eremiitpõrnikaid leitud üksnes tammedel. Vaid ühel korral olen avastanud mardikajäänustega kookoni jämedast õõnsast vahtratüükast: see oli 1997. aastal Koikkülas vanal vahtraalleel, kust seesama tüügas hiljaaegu maha saeti. Ehkki eremiitpõrnika Koiva asurkonnad tunduvad praegu püsivatena, leidub liigile sobivaid puid seal siiski kasinalt.
Usutavasti on seda asurkonda “toitnud” mardikate sisseränne Lätist, teiselt poolt Koiva jõge. Üleüldse tunneb põrnikas Lätis end kodusemalt. Seal on teda avastatud ühtlaselt üle maa koguni 83 paigas, kus asurkonnad on paraku küll väikesed. Üllatav on seejuures, et tervelt 95% (!) leiupaikadest on avastatud viimasel neljal aastal, mil eremiitpõrnika elupaiku on sihiteadlikult otsitud. Mardikad elasid ka Riias vanadel linnapuudel, kuid hävisid seal haigete ja ohtlike puude kõrvaldamisel [5].
Kuivõrd Lätis on eremiitpõrnika asustustihedus võrreldav Euroopa teiste selle mardika enim asustatud piirkondadega ning samas on elujõuline populatsioon teada ka Eestist põhja pool Lõuna-Soomes, võiks meilgi teda sagedamini näha. Sobivaid elupaiku leidub siin ju peale Koiva mujalgi, kuid eremiitpõrnika tegutsemismärke pole neis seni märgatud. Paljud mõeldavad elupaigad vajaksid veel põhjalikku ülevaatust. Tegelikult on selle liigi tavapärased elupaigad Eestis väärtustatud ka muudel looduskaitse-eesmärkidel: sageli on nad haaratud kaitsealade koosseisu või arvel vääriselupaikadena.
Linnakeskkonnas, aga ka näiteks kõrvalisematel alleedel või üksikpuudel, mida põrnikas tavatseb sageli hõivata, satub tema elupaiga püsimine tihti vastuollu inimeste turvalisusega: kõduneva tüvega puud võetakse maha. Kahjuks pole üks looduse erak tavainimesele enamasti kuigi tähtis. Või on?
1. Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. – Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkärangattomat eläimet. – Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Helsinki: 122–149.
2. Palm, Thure 1959. Die Holz- und Rinden-Käfer der süd- und mittelschwedischen Laubbäume. – Opuscula Entomologica, Supplementum 16. Lund, Entomologiska Sällskapet i Lund.
3. Süda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 29: 109–123.
4. Süda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 38: 103–114.
5. Ranius, Thomas et al. 2005. Osmoderma eremita (Coleoptera, Scarabaeidae, Cetoniinae) in Europe. – Animal Biodiversity and Conservation 28 (1): 1–44.
|