Väikesest peale on vanavanemad viinud mind loodusesse. Rääkinud metsa ravimtaimedest ja viinud rappa ning veekogude äärde. Seetõttu meeldib üle kõige jäädvustada kordumatuid hetki loodusest. Olen 16-aastane ja pildistanud niikaua, kui ma ennast mäletan, peamiselt oma looduslähedases kodukohas Tootsis. Fotoaparaat koos lõputute võimalustega luua on parim vahend, andmaks edasi seda, mis toimub mu siseilmas.

Olen avastanud Soomaa. Sellel ürglooduse näidisalal asub Eesti suurim raba Kuresoo. Sellest kujunes mu silmapikendus ja sestpeale oleme olnud lahutamatud. Ma luusisin päev läbi ürglooduses, tundes suurt põnevust, ja olin iga hetk valmis millegi poole sööstma, täis otsustavust looduse ilminguid „kinni nabida”. Säilitada midagi, mida kõik teavad, aga keegi tähele ei pane.

Märkasin takjatel tegutsemas sipelgaperet. Laskusin madalamale, et nende tegevust jälgida. Olin lamanud seal oma pool tundi, kui kuulsin, et ma ei ole üksi, keegi on veel. Aga kes? Otsustasin püsti tõusta, kuid ma ei saanud end liigutada, nähes lehe peal minuga koos lamasklevat sisalikku. Ma ei suutnud isegi silmaga fikseerida, kuna kõik toimus nii kiiresti. Nüüd vajutasin suurele mustale nupule. Surr-tsahh ja modell oli suurest hirmust põgenenud. Kuid siiski – mõne minuti pärast oli mul täiesti tõetruu foto. Kui ma suudaks pilti sõnades edasi anda, poleks vaja kaamerat kaasas tassida.

Fototehnikast tarvitan Canon EOS 350D kaamerat: selle kaameraga sobivad ka vanemad objektiivid. Väga sageli läheb vaja Manfrotto 190V statiivi. Imestusväärne on võib-olla see, et selle pildi puhul on kasutatud Canon EF S 18-55mm F3,5-5,6 suumobjektiivi. Seega: pildi teeb fotograaf, mitte ainult tema aparaat.