Raplamaa lõunaosa ei ole kuigi rikas looduse õpperadade poolest. Siiski jääb Märjamaa ja osaliselt Vigala valda Velise õpperada, mis kavandati siia juba üle kolmekümne aasta tagasi.

Velise õpperaja idee pärineb kohaliku kodu-uurija ja Sillaotsa talumuuseumi rajaja Aleksei Parnabaselt: 1975. aastal ilmus temalt raja kirjeldus ajalehes Ühistöö. Velise rada on 1986. aastal käsitlenud ka Jaan Eilart oma raamatus “Looduse õpperajad”. Trükitud broðüürina ilmus rajakirjeldus 1988. aastal, varem avaldatut on seal täiendanud Sillaotsa talumuuseumi töötaja Jüri Kusmin ja tollane Velise metskonna metsaülem Kalev Tihkan. Samal aastal tähistas raja Velise muinsuskaitse selts. Tänavu ilmus Velise õpperajast neljas trükis, kus on matkateekonna kirjeldust veelgi kohendatud ja lisatud uusi rajapunkte.

Loodetavasti saab rada värskema ilme järgmise aasta kevadel, kui õpperaja viide sõlmpunkti paigutatakse teabetahvlid ning korrastatakse rajapunktide ümbrust ja tähistust. Kuna õpperada läbib suures osas eramaid, siis igameheõiguse põhimõtetest tuleb kinni pidada nii teel liiklejal kui ka maaomanikul.

Velise kandi looduse ja kultuurilooga on võimalik tutvuda erisuguse pikkusega rajalõikudel – need ulatuvad enamasti paarikümne kilomeetrini. Võib läbida ka 70 kilomeetri pikkuse teekonna: see hõlmab kahte Veliselt algavat ringi. Esimese pikkus ulatub 38 kilomeetrini (punktid 1–19), rada kulgeb Veliselt üle Valgu, Vana-Nurtu, Nurtu ja Jämeda kaudu tagasi algusesse. Teine, 35 kilomeetri pikkune ring (punktid 20–36) viib aga Veliselt läbi Velisemõisa, Palase, Päärdu, Kiilaspere, Konovere ja Sulu küla ning suundub siis tagasi Velisele. Õpperada on soovitatav läbida jalgratastel: nii jääb rohkem võimalusi nautida imelist loodust Kasari harujõgede ülemjooksudel.

Velise kanged mehed. Rada algab Velise alevikust. See on endise Läänemaa kagupoolseima valla keskus, mis on tekkinud ülemöödunud sajandi teisel poolel. Tol ajal oli Velisel 1884. aastast pärit koolimaja, sellest viis aastat hiljem valminud apostliku õigeusu Ristija Johannese kirik, vallamaja (1894), paar kauplust, rohupood, pagar, kingsepp ja rätsep.

Velise on seotud mitme huvitava ajaloosündmusega. Eriti tähelepanuväärsed on paigad, kus 1905. aastal sai Velisest Läänemaa mässumeelse liikumise keskus ja rajati revolutsiooniline omavalitsus – Velise vabariik. Vastuhaku juhid olid kihelkonnakooli õpetaja Ivan Paulus, Mihkel Aitsam ja Jüri Oviir. Sündmused kulmineerusid 14.–17. detsembril, kui Tallinnast saabunud relvastatud tööliste õhutusel põletati ümbruskonnas maha tosinkond mõisahäärberit. Suleti kõrtse ja riigiviinapoode. Ülestõusu staap asus kohaliku kihelkonnakooli ruumides (praegune Velise seltsimaja).

19. detsembril jõudis Haapsalust kohale tsaariarmee kasakatest ja ümbruskonna relvastatud mõisnikest kokku pandud karistussalk: nn. mustsajalised. Neil õnnestus koolimaja märkamatult ümber piirata ja hoones olnud talupoegade suunas tuli avada. Ülestõusnud ei suutnud ootamatult kallale tunginud ja relvastatud karistussalgale vastu panna ning taanduti koolimaja taga asuva jõe kõrgete kallaste varju. Pärast aastavahetust, 13. jaanuaril 1906 jõudis Velisele kindral Bezobrasovi juhitud väesalk, kes korraldas vallamaja ees metsiku veresauna: vallarahva silme all peksti poolsurnuks 14 meest. Kohapeal mõisteti surma ja lasti maha neli “süüdlast”. Karistuseks põletati maatasa maadluskuulsuse Georg Lurichi onupoja Hans Lurichi Kalase talu Velisel, Jüri Oviiri kauplus Nurtus, Pipra talu Päärdus, Niglase talu Kirna külast ning Kirna sauna ait.

Nende kurbade sündmuste ning langenute mälestuseks püstitati 1936. aastal Velise rahvaraamatukogu seltsi eestvõttel annetatud summadega kirikuaeda kivisammas. 1976. ja 2005. aastal paigaldati mälestustahvlid ka endise kihelkonnakooli hoone seinale. Siinsed sündmused ja Vigala talupoja Bernhard Laipmanni traagiline surm oli aluseks Mark Soosaare loodud filmile “Jõulud Vigalas”. Neist vahejuhtumitest ja Velise kangetest jõumeestest on ajendatud ka Ludvig Mei romaan “Tagaaetav”.

Veliselt Valgu poole viiva tee äärde jääb Tahka kõrtsihoone, teest pisut kõrvale aga Lossi kivitönk. Enne Valgut möödub matkarada Mäe talust Veski külas, see on aastail 1894–1973 elanud näitleja Ants Lauteri sünnikodu. Haritud mehed ja aktiivsed ühiskonnategelased olid ka pereisa Mihkel Lauter ning Antsu vennad Jüri, Mihkel ja Gustav. Mäe talu asub piirkonna kõrgeima tipu, Vanakupja mäe (30 meetrit üle merepinna) jalamil.

Nõukogude ajal kujunes piirkonna keskuseks Valgu. Siinsetel savikatel muldadel on maad haritud juba muinasajal. Valgu ehk Walkede nime mainitakse ka ühes 1284. aastal sõlmitud piirileppes. Mõisa rajasid siia Farensbachid, aegade jooksul on häärberi omanik korduvalt vahetunud: see on kuulunud Wrangellide, Lodede, Budbergide, Staalide, Uexküllide ning Pilar von Pilchaude perekondadele. 1820. aastal ehitatud kahekorruselist klassitsistlikus stiilis mõisa peahoonet ilmestas kuue sambaga portikus. 1905. aasta sündmuste käigus oli aga Valgu häärber esimene, mis Läänemaal süüdati. Hiljem hoone taastati, kuid ilma sammasteta. 1940. aastal rajati sinna kool, mis tegutseb praegugi.

Nurtu kandi suurimad ja uhkeimad. Valgust Vana-Nurtu poole liikudes on üle välja põllu ja metsa piiril näha piirkonna suurim rändrahn – Liivasoo hallkivi. Selle looduskaitsealuse kivimüraka ümbermõõt ulatub 16 ja kõrgus 2,3 meetrini. Veel 60–70 aastat tagasi olevat kivi olnud Jõeäärse talu laudasein. Kivi lamedal pealispinnal kuivatati päiksepaisteliste ilmadega vilja. Hallkivist 300 meetrit lõunas, samuti põllu ja metsa piiril paiknevad omapärase kujuga nn. sadulakivid.

Vana-Nurtu külas asub kolm võimsat looduskaitsealust tamme ja park. Suurim, 20 meetri kõrgune ja 3,8-meetrise ümbermõõduga puu kasvab endise Nurtu mõisa hoone kõrval. Velise metskonna kontor asus siin aastatel 1922–2000. Vana-Nurtust Nurme suunal, Paka talu kohas möödub teekond aga mitmest rahvapärimusega seotud paigast: Paka rahaauk, Vaeslapse kivi, kabelimägi ja muinaskalme. Vaeslapse kivist pajatava legendi järgi põgenes vaenelaps kurja võõrasema käest ja kivil puhates jäi sinna tema jalajälg. Siit kandist on pärit ka omajagu muinasleide.

Nurtu jõe ja maantee ristumiskohas võib matkaline teha puhkepeatuse niinepuu juures. Kunagi kasvas siin aga hoopis kaks võimsat pärna. Mõisnike maadevahetuse tõttu poolteist sajandit tagasi kodu maha jätma pidanud Lebinase talu peremees oli neednud inimese, kes neid puid raiuma peaks. Ühe puu raiunud mees oligi õnnetult hukkunud. Teisest pärnast on alles vaid tormi murtud tüügas, kuid see seisab vankumatult ja ajab uusi võrseid.

Nurtust tagasi Velise poole liikudes on Jämedal Nurtu jõe kaldas säilinud vesiveski müürid. Erisuguste mõõtmetega vesiveskeid on siinsetel jõgedel olnud omajagu. Vaadates kinni kasvavat jõge, jääb vaid imestada, kuidas neile kõigile jahvatamiseks vett jätkus. Enne jõe ületamist on teest poole kilomeetri jagu vasemal Inda küla Aasa talu. Selle lähistel asus 1788. aastast pärit Nõlva mõisa klaasikoda. Klaasi (peamiselt peegliteks) toodeti siin ühtekokku 38 aastat. 1818. aastal omandas ettevõtte tolleaegne Eesti suurim klaasitööstur Carl T. Amelung.

Klaasikoja lähistel asub maailmakuulsa bakterioloogi Jüri Väli (George Valley) sünnikodu. Ta sündis 1887. aastal, lõpetas Järvakandi ministeeriumikooli ja jätkas õpinguid USA-s Ohio ja Yale’i ülikoolis ning sai 1926. aastal filosoofiadoktorikraadi bakterioloogia alal. Hiljem töötas Jüri Väli professorina Yale’is ja Clevelandis, tema uurimistöö oli peamiselt seotud süsihappegaasi mõju selgitamisega mikroorganismidele.

Teine matkaring. Kilomeetri jagu Veliselt Päärdu poole asub endine 1842. aastal valminud Velise vallakooli hoone. Siin on õppinud teiste hulgas maalikunstnik Ants Laikmaa. Enne mõisakompleksi võiks kindlasti teha kõrvalepõike ka Velise jõe äärde: teega rööbiti kulgeva jõe kaldas paljandub Adavere lade – nn. Terema paljand.

Peagi jõuab teekond Velisemõisa. Vasemal pool teed on vana mõisapark ja linnuse ase, paremal aga mõisa tootmishooned ja valitsejamaja. Aravere oja käärus hilisema mõisahäärberiga samas kohas asunud vasall-linnuse ehitusaasta oli ilmselt 1264, kuid see hävis Liivi sõja ajal. Nagu juhtus paljude teiste häärberitega, nii pandi 1905. aastal tuli otsa ka Velise mõisa peahoonele. Omal ajal oli see ümbruskonna suurim ja uhkeim mõisahoone, kuid paraku pärast põlengut seda ei taastatud.

Endisest mõisakeskusest võiks suuna võtta lõunasse Palase peale. Siit kandist, täpsemalt Aravere küla Männiku-Ado talust on pärit üks teadliku kodu-uurimise rajajaid ja koduloolise suurseeria “Eesti” esimene toimetaja geograafiamagister Jaan Rumma (1887–1926).

Aravere juures ületab õpperada Velise kõrgraba ning suundub siis Palase külla. Siin on 23,5 meetrit üle merepinna ulatuv Seljamägi, mis kaheksa tuhat aastat tagasi oli Antsülusjärve kaldavall. Kõrgemat seljandikku kasutati aastasadu talveteena. Seljamäele avaneb kena vaade ka Tallinna–Pärnu maanteelt. Ületanud maantee, oleme jõudnud raja edelatippu. Siit võtab teekond suuna põhja, möödume Manni kõrtsi hoonest ja järgmine peatuspaik on Päärdu mõis. Praegune härrastemaja on ehitatud 1790. aastal, kuid mõis rajati siia juba enne 16. sajandi keskpaika. Ka see hoone on olnud mitme tähtsa mõisahärra omanduses: von Rennenkampfid, von Üxküllid, Pahlen, Lüdig.

Umbes kilomeeter enne Kilgi küla jääb teest paremale Pipra postijaama asukoht, mis tegutses aastail 1719–1737. Külast on pärit 1905. aasta ülestõusus aktiivselt osalenud Mihkel Aitsam, kelle mälestuseks püstitatud kivi sattus poliitiliste meelsuste ohvriks ning seetõttu eemaldati. Sajand tagasi olid eri ühiskonnarühmadel ülestõusuks erisugused motiivid, niisamuti mõistetakse tänapäevalgi ajalugu mitmeti.

Linnuste talu kohal olevat rahvapärimuse järgi olnud muistne linnus. Selle lähistel asub oletatav Rootsi sõjaülikute matmispaik. Siinsed jõeniidud olid möödunud sajandi teisel poolel populaarsed laagrikohad, praegusajal võib siin telkida vaid kokkuleppel omanikuga.

Linnuse talu lähedusse jääb veelgi vaatamisväärseid ajaloomälestisi: Velise jõe vasakule kaldale on rajatud von Rosenthalide ja paremale von Maydellide suguvõsa matmiskabelid. Neist viimane on hiljaaegu restaureeritud.

Järgmisse rajapunkti tuleb sõita läbi Kilgi ja Kiilaspere küla. Vigala jõgi ületatakse 1861. aastal valminud ja praegu taastatava Konuvere silla juures. Valmimise ajal oli see Eesti pikim kivisild, praegu kasutusel olev maanteesild ehitati aga 1993. aastal. Siit Sulu küla poole pöörates jääb poole kilomeetri kaugusele ojakääru Konuvere linnuse asukoht. Väljakaevamiste põhjal jääb selle oletatav kasutusaeg 10.–11. sajandisse.

Lõpetuseks muuseumisse ja dendroparki. Raja lõpuosa kulgeb piki Vigala jõe äärt. Siinne piirkond on ainulaadne paljude arteesia kaevude poolest. Natura 2000 alade hulka on arvatud jõe kaldavöönd ja lamminiidud.

Jõeäärne Sulu küla on mitmekesise maastiku ja väärika ajalooga. Savimullad vahelduvad paepealsete muldadega, Rehe talu põllul asub ka karstilehter. Küla on esimest korda mainitud 1390. aastal. Kihuna talu lähedal paiknenud kabelit tuntakse aga vaid rahvapärimuses: selle rajamisaja kohta ajalooraamatutes ülestähendusi ei ole. Küll aga on täpsemalt teada Sulu paberiveski tegevusperiood: 1717–1795. Ülemöödunud sajandi alguses rajati Sulusse ka karjamõis, selle hoone on säilinud ja renoveeritud. Sulus tegi oma elutöö metsavahina teeneline metsakasvataja, kultuuritegelane ja Eesti looduskaitse seltsi auliige Jaan Limberg (1885–1978).

Õpperaja viimane punkt on piirkonna kultuurielu keskus ja oluline turismiobjekt – Sillaotsa talumuuseum. Siin võib jätkata tutvumist meie esivanemate talutööga ning liigirohke dendropargiga.

Eesti maapiirkondades on loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamine läbi ajaloo olnud tihedalt seotud. Meie looduskaitsjad on alati väärtustanud ka kultuurilugu. Seosed on ilmsed: loodusobjektide kohta on sageli teada rahvapärimusi ja pärandkultuuri arengut on otseselt mõjutanud loodusolud. Pikk ja erisuguste vaatamisväärsustega Velise looduse ja kultuuri õpperada on kindlasti hea võimalus tutvuda meie esivanemate pärandkultuuriga.

Velise õpperaja ja piirkonna kohta vaata lisaks:

Jõgisalu, Harri; Tihkan, Lembit 2001. Tulihända püüdmas. Tallinn.

Kusmin, Jüri (toim.) 2006. Velise õpperada. Velise.

Seeland, Sergei 2005. Velise valla ajaloost. Velise kultuuri ja hariduse selts. Pärnu-Jaagupi.

Velise piirkonna koduleht – www.velise.ee