Külli Kaunissaar saatis toimetusele pildi punase tutiga kibuvitsast. Ta oli selle leidnud ühest vanast kirikuaiast ja küsib: mis see siis õieti on?

Toimetuselt. Sellise pilkupüüdva meistriteose autor on kiletiivaline putukas – harilik kibuvitsapahklane. Eesti Looduses on sellest võrdlemisi põhjalikult kirjutanud entomoloog Kaupo Elberg seitse aastat tagasi (EL 1999 2/3, lk. 90–91). Kordame seal öeldut üsna lühidalt.

Kibuvitsapahklane (Dipkolepis rosae) on munenud oma munad taimekudedesse, enamasti lehe kesksoonele, harvem pungale, õiele või noorele viljale. Vastse koorudes hakkavad taimekoed vohama, tekitades areneva vastse ümber paha. Pehmete punaste narmaste all on kõva, tavaliselt mitme kambriga südamik, kus elavad pahklase valged vastsed. Seal nad söövad ja kasvavad ning jäävad sinna ka talveks nukkuma. Pahk ise muutub sügisel tumepruuniks või isegi mustaks ja selle karvkate pulstub. Kevadel väljuvad pahast 3–4 mm pikad mustad tiivulised valmikud ning kõik algab otsast peale.