Armsaks saanud metsloomale on ikka kombeks panna mõni kena eesnimi. Selle poolest on paljudele tuntud ka must-toonekured Tooni ja Jaak, kelle rändetee kohta jõudsid uudised ajaleheveergudele, raadiosse, Interneti-portaalidesse ja mujale. Saladuseks ei jäänud seegi, et kena eesti poisslapse nime kandev toonekurg Jaak osutus hoopis emaslinnuks. Kuid seda menukamaks said Jaak ise ja tema seljale paigaldatud saatjate abil tehtavad uuringud rände, pesitsuse jms. kohta.

Uuringuteks kasutatud linnud on püüdnud ning väärtusliku seadme paigale pannud ornitoloogiaühing koos kotkaklubiga. Viimase kodulehel (www.kotkas.ee) võib tutvuda veel Tooni ja Jaagu liigikaaslase Raivoga, suur-konnakotkaste Anni, Mardi ja Jukuga ning tõenäoliselt väike- ja suur-konnakotka hübriidi Teelega. Ja loomulikult Mati ning Mariaga, kelle liigikaaslastest tuleb juttu meie ajakirja avaloos: Riho Männik annab ülevaate kalakotkaste käekäigust Eestis. Kahjuks on Mati sellest toredast meeskonnast lahkunud (niisamuti on hukka saanud suur-konnakotkas Juku).

Kuid looduses kehtivad ikka omad seadused ja valikud, paraku võib inimtegevus nii mõndagi neist oluliselt mõjutada, ja seda nii pahas kui ka heas suunas. Mäletan põhikooli bioloogiaõpikust joonist mürkide kogunemise kohta organismis – püramiidi, mille tipus oli kotkas. Ka kalakotka Eesti asurkond oli eelmise sajandi keskel suuresti hävimisohus just keskkonda paisatud mürkide tõttu. Samuti ei olnud ta kuigi soositud oma kalalembuse tõttu ja leidis vastuseisu eeskätt kalakasvandustes. 1969. aasta Eesti Looduse juuninumbris kirjutab Tiit Randla sellest, kuidas Valgevenes ja Ukrainas eelmise sajandi keskel neid kalamajanduse vaenlasi lausa seaduse toetusel hävitati ...

Praegusajal läheb meie kotkastel juba paremini: keskkonnamürkide kasutus on tunduvalt vähenenud; kõik meie kuus kotkaliiki, samuti nende pesituskohad on kaitstud; pingutatakse selle nimel, et nad tunneksid ennast siin võimalikult hästi.

Paraku tuleb ette ka kurbi seiku, kus pesapuu on maha võetud ja ümbrus hävitatud, või on linnu rahu pöördumatult rikutud mõnel muul moel, kas teadmatusest või hoolimatusest. Loodan siiski, et me neist väärikatest looduskaitse sümbolitest ilma ei jää ning nende liuglev lend taevasinas ikka veel ja aina sagedamini meie pilku köidab.

P. S. Vaatasin viimati teateid Maria kohta novembri alguses: juba peaaegu kaks kuud on ta oma päevi veetnud Aafrikas Kongo jõe ääres. Ilmselt jääbki kalakotkas Maria sinna talvituma ja loodetavasti on Kongo demokraatlik vabariik talle turvaline ning meeldiv peatuspaik. Maria ning teiste saatjaga tiivuliste täpsemat lennumarsruuti saab igaüks jälgida kotkaklubi kodulehelt.