Pimedas või hämarikus, tegelikult isegi päise päeva ajal metsa vahel autoga sõites ei karda me niivõrd inimesi kui loomi. Ka väike loom võib auto ette karates seada ohtu sõitjate elu. Rääkimata loomadest endist, keda tiheda liiklusega maanteed tõsiselt ohustavad ja häirivad. Autoga sõita on meil kõigil hädasti vaja ja ehkki tihe liiklus loomi peletab, päris paigal ei nõustu nemadki püsima. Kas olukorrale leidubki lahendust?

Möödunud aasta jooksul sai keskkonnainspektsiooni infotelefon 1313 ligi 2400 teadet liiklusõnnetuste kohta, milles hukkus või sai vigastada metsloom [3]. Lihtne arvutus annab uskumatu tulemuse: keskmiselt seitse õnnetust päevas. Üsna samapalju registreeriti möödunud aastal liiklusõnnetusi, kus kehavigastusi said inimesed [4]. Inimsoost jalakäijaid hukkus autode all mullu 35, autolt löögi saanud metsloomad saavad ilmselt surma kõik: kui ðokis loom suudabki metsa põgeneda, siis vigastatuna ta seal kaua hakkama ei saa [4, 5]. Vähemalt teatatud juhtudel oli ilmselt ohus ka autosõitjate elu: loomad olid piisavalt kogukad (# 1) ja sellest, et kokkupõrget ei suutnud vältida kumbki pool, võib järeldada, et ka kiirus oli piisavalt suur selleks, et seada end ja loomi ohtu. Suurel kiirusel võib ka väike ja tahtmatu rooli või piduripedaali liigutus kaotada auto juhitavuse ja viia selle teelt välja. Või veelgi hullem, põhjustada kokkupõrke vastusõitjaga. Äärmiselt ohtlik on teele sattuv metsloom mootorratturile [5].

Võttes võrdluseks paarikümne aasta tagused andmed [5, 7], jääb mulje, et metsloomade osalusega liiklusõnnetuste sagedus on umbkaudu nelja-viiekordistunud. Autode arv Eestis on sama aja jooksul ligi kolmekordistunud (# 2), suurenenud on kiirused ja autode sõidusoleku ajad. Probleem on terav ja üha teravneb.

Millal ja kus peaks autojuht enim kartma ulukiga kokku sattumist? Ulukiõnnetuste statistikat Eestis on põhjalikumalt kogunud ja uurinud 1980. aastate lõpus Jüri Tõnisson ja Malle Mardiste [5, 7] ja 1990. aastate lõpus Lauri Klein [1, 2], praegu kogub andmeid ning avaldab ülevaateid maanteeamet [3]. Ühest vastust me neist töödest oma küsimusele ei saa: vähemalt niisama palju kui sellest, kus ja kunas loomi rohkem liigub, oleneb õnnetuste sagedus sellest, kus ja kunas autosid rohkem liigub. Kuid üldpilt selgub ja allpool püüan selle edasi anda.

Mis kell? Loomaõnnetuste ööpäevane rütm erineb selgelt muude liiklusõnnetuste rütmist. Tippaeg algab päikeseloojaku paiku, suvel juba enne seda ja talvel pigem pärast loojakut, ning vaibub alles pärast südaööd. Väike tõus on ka hommikul kella kuue ja kümne vahel, kui liiklus on juba alanud, ent päev pole veel sõralisi maanteedest eemale peletanud. Jüri Tõnissoni suulistel andmetel võib tegelikult üsna ohtlik olla kogu öine aeg: jahipraktikute viimase aja vaatlused meil uudsete automaatsete välikaameratega on osutanud, et loomad on öösel toimekamad, kui seni arvatud, sama on arvanud loodusfilmimees Rein Maran. Et aga päris keset ööd liigub autosid vähe, siis ei ilmne see oht liiklusõnnetuste statistikas. Lauri Kleini arvates võib meil öösiti üpris palju ulukeid hukkuda suurte transiitveokite all, mille juht ei pruugi ülesõitu väiksemast loomast märgatagi.

Mis kuul? Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Põtradel ja hirvedel on jooksuaeg septembris-oktoobris, metssigadel novembris-detsembris. Loomad paneb liikvele ka alanud jahihooaeg. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää, jne.

Samal ajal peavad autojuhid kohanema järjest halveneva nähtavusega: päev lüheneb ja ilmad on tihti sajused. Üksiti algab libedate teede hooaeg. Õnnetuste kõrgkuu on oktoober, kui pime aeg nihkub autoliikluse õhtusele tipptunnile. Sama kuu lõpus minnakse üle talveajale: privileeg tõusta tund hiljem muutub õhtul nuhtluseks liigelda harjumatult pimedas [6].

Teine kõrgaeg näib olevat maikuu ja suve esimene pool. Mais poegivad põdralehmad ja peletavad eemale seni ema seltsis elanud mullused vasikad, kes nüüd peavad väheste kogemuste najal ise hakkama saama. Nii satub neid isegi asulatesse ja hukkub vahel liikluskeerises. Suve esimesel poolel algab metskitsede jooksuaeg. Metskitsi ajavad suvel liikvele ka põllutööd: heinategu ja viljakoristus. Pika valge aja tõttu on liiklus nihkunud ka varastesse hommiku- ja hilistesse õhtutundidesse.

Kõige rahulikum aeg tundub olevat talve teine pool ja varakevad, veebruarist aprillini. Raagus puud, lumi ja juba pikenev päev parandavad sõidukijuhtide nähtavust ja teevad loomi vast samavõrra ettevaatlikumaks. Loomi on jahi ja talvevintsutuste tõttu vähemaks jäänud ja nad liiguvad võimalikult vähe, et kasinat energiavaru kokku hoida.

Kus? Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus, teeäärne võsa ja põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud ristuvad teega. Metskitsi võib teed ületama meelitada taliviljaoras teelähedasel põllul, põtru tee-äärsed pajustikud, männinoorendikud ja raiejäätmed teelähedasel langil.

Eestis juhtub kõige enam õnnetusi põhimaanteedel, küllap lihtsalt seetõttu, et liiklus on seal tihedam kui mujal. Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba n.-ö. absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule. Lauri Kleini hinnangul võib loomadele kõige ohtlikum liiklustihedus olla ligikaudu 4000–6000 autot ööpäevas: siis nad veel julgevad teed ületada, kuid risk auto alla jääda on juba suur [2].

Miks loomad teele satuvad? Samahästi võiks küsida: miks nad üldse ringi liiguvad? Enamasti hoiduvad suurulukid teedest vähemalt 100–200 meetri kaugusele [2], ent vaadates tihedat autoteede võrku Eesti kaardil, on selge, et loomaradade ristumine nendega on paratamatu. Toiduotsingud sunnivad loomi liikuma iga päev. Ka jooksuaeg paneb nad liikvele, muudab ettevaatamatuks ja jätab omapead vasikad ja talled. Samuti peletab metsloomi liikvele inimeste tegevus: jaht, põllu- ja metsatööd. Paljudele liikidele on omane sesoonne elupaigavahetus: eri aastaaegadel kasutavad nad erisuguseid elupaiku, mis meie liigestatud maastikus võivad asuda siiski küllaltki lähestikku. Otsides oma kohta elus, teevad avastusretki noorloomad ning eks ka täiskasvanud püüavad leida paremaid elupaiku.

Teatud oludes võib maantee loomi ligi meelitada. Näiteks tõmbavad neid lombid, kuhu on valgunud talvel teedele puistatud sool, või tee äärde visatud toidupakendite ja -jäänuste lõhn. Lihasööjaid tõmbavad liiklusohvrite jäänused. Eriti ohtlik näib selle koha pealt olevat august-september, mil mõnikord jääb nägemisulatusse lausa mitu kähriku- või rebasekorjust. Ettevaatamatud tulevad neid uudistama ja satuvad omakorda ohtu. Teedelt põgenenud vigastatud on kerge saak kiskjatele, tekitades nondes huvi tee läheduse vastu.

Viimase hetke väljasööst. Mõnikord jooksevad loomad teele otsekui seda märkamata, näiteks mitu metssiga või -kitse üksteise järel. Ent juhtub ka nii, et loom ootab tee ääres ja kargab auto ette just viimasel hetkel enne selle möödumist. Mis toimub tema peas, seda võime vaid oletada. Liikudes oma tavapärast rada, jõuab ta maantee äärde. Maantee ja selle serv on lage ja levitab kahtasi lõhnu, seepärast ta peatub, et veenduda ümbruskonna ohutuses. Eemalt paistab võõra kujuga liikuv olend, ühtlasel maanteepinnal on kaugust raske hinnata. See teeb looma valvsaks, ta otsustab veel veidi aega püsida vagusi, et võimalik ohuallikas teda ei märkaks ja kaugeneks. Kuid asi võtab halva pöörde: aina enam tundub, et võõras tuleb otse tema poole. Ta ei oska olendit veel kuigi hästi seostada maanteega, mille ääres ta seisab, seetõttu hakkab üha enam tunduma, et tema ise ongi lähenemise ajend. Lõpuks on looma sisemisele arvutile juba ilmne, et võõras on teda tajunud, kriitiline läheduspiir on ületatud. Tagasi pöörata on hilja, sellele liigutusele kuluv sekund võib olla piisav liikumist märganud kiskja sööstrünnakuks. Kuid ees on hoovõtuks sobiv kõva kattega teepind ja selle taga kaitsev tihnik. Viivitada enam ei tohi! Loom sööstab teele.

Metsloomad pole evolutsioonis kohastunud kohtuma kaugeltki nii suurte kiiruste ja massidega, nagu kõige tavalisem väikeauto endast kujutab. Võib arvata, et auto liigub vähemalt kaks-kolm korda kiiremini sellest, mida näiteks mõni sõraline kiskjast oodata oskab.

Jüri Tõnisson on arvanud, et viimase hetke väljasööstu võib peale kriitilise piiri ületanud hirmu tingida ka pimestuse lakkamine. Autotuledest pimestatud loom püsib paigal, sest lihtsalt ei näe käituda. Või on ta liialt ehmunud ja segaduses, et huupi põgeneda. Kui autot lahutab loomast veel vaid paarkümmend meetrit, jääb tee kõrval seisev loom viimaks ettesuunatud valgusvihust välja. Alles nüüd märkab ta autot ennast ja seda, et too liigub lähemale. Ning sööstab põgenema, tehes kiiruse kohta saatusliku valearvestuse.

Võib lisada, et põgenemissööst ohuallikast põikisuunas on looduses üsna tavaline. Reflektoorselt toimime ka ise vahel niimoodi. Ent mõni loom võib teel auto ees ka pikalt traavi lasta, enne kui juht hoogu vähendades ja kaugtulesid välja lülitades teda säästab. Jänestel ja hirvlastel on silmad pea külgedel, nii võib auto neid pimestada ka küljelt ja isegi tagant.

Mida teha? Ülimalt tihe liiklus või tugev ja kõrge tara teeservas võivad hoida loomad teest eemal ja kaotada ulukiõnnetused põhimõttel “pole ulukit, pole probleemi”. Ent arvatavasti ei leidu inimest, kes sellise üksnes inimkeskse lahendusega rahul oleks. Tegelikult saab teatud juhtudel loomi ka meelitada vähem teid ületama, kaotades neil selleks vajaduse: kindlustades sobivad elutingimused, näiteks talvised söödakohad ja soolakud mõlemale poole teed [7]. Tasub kaaluda, kas lisada teesoola sisse kahjutuid, kuid metsloomadele ebameeldiva maitsega aineid, et loomi ei meelitaks teedele soolane vesi.

Teine võimalus õnnetusi vältida on hoiatada sõidukijuhte ja loomi üksteise eest. Et nad üksteist võimalikult vara märkaksid, tuleks teeservades hoida head nähtavust: puhastada need ohtlikes kohtades võsast ja kõrgetest rohttaimedest ning harvendada teeäärset metsa, nagu meil praegu ongi tavaks saanud [7]. Ka ohtlike kohtade üle arvepidamine ning järjepidev ja õigesti ajastatud teavitustöö meedias kuuluvad siia kategooriasse. Samuti liiklusmärgid, kiirusepiirangud ja hoiatavad teekõrgendused. Välismaal on kasutusele võetud ka keerulisemaid tehnilisi lahendusi, näiteks autotulede valgel helendavaid helkureid teeservades või loomafoore, mis hoiatavad autojuhte, kui sensorid tajuvad loomade liikumist teeservas. Juba aastaid on liikvel autodele paigaldatavad viled, mis üritavad ulukeid peletada heli abil. Paraku üksnes hoiatustööst tänapäeva kiiruste ja liiklustiheduse korral ei piisa.

Kolmas võimalus on suunata metsloomad ja autoliiklus eri tasapindadele. Mitmel pool Eestis toimib selline lahendus ilmselt juba praegu: mööda vooluveekogusid ja nende kaldaid liikuvad loomad pääsevad tee alt läbi sillaaluseid ja truupe mööda. Selliste läbipääsude tõhusust saab asjatundjate nõuannete toel mõnikord väga lihtsate vahenditega tunduvalt suurendada. Ka kalamehed ja veematkajad võiksid enne sillaaluste hõivamist vaadata korraks ringi “looma pilguga”: ehk oleks mõistlik seada oma laager pisut eemale.

Maailmas võetakse üha enam metsloomade liikumist arvesse juba tee projekteerimisel. Maanteede kohale rajatakse ökodukte – spetsiaalseid sildu metsloomade tarbeks – ja maanteede alla loomatunneleid. Sillad ja viaduktid tehakse pikemad, jätmaks nende alla liikumisruumi ulukitele. Maanteede renoveerimine on andnud võimaluse rajada esimesed sihipärased loomatunnelid ka Eestisse: 2005. aastal tehti neli väikeloomatunnelit Tallinna–Narva maantee Maardu–Valgejõe lõigule ning 2006. aastal üks Tartu–Jõhvi maanteesse Raadna küla lähedal. Lootkem, et loodushoidlik planeerimine kogub hoogu ja tapatalgud vaibuvad.

Autor tänab Jüri Tõnissoni, Lauri Kleini ja kõiki teisi, kes aitasid väärtuslike märkustega.

1. Klein, Lauri 2001a. Loomade ohutu liiklemine autojuhtide ja planeerijate kätes. – Eesti Loodus 52 (6): 225–228.

2. Klein, Lauri 2001b. Teede ja loomade konfliktsituatsioonid Eestis. Magistritöö. TÜ geograafia instituut. Käsikiri Tartu ülikooli geograafia osakonnas.

3. Maanteeameti veebileht: Liiklus versus loomad: http://www.mnt.ee/atp/?id=1073

4. Maanteeameti veebileht: Ülevaade liiklusohutusolukorrast 2007.aastal: http://www.mnt.ee/atp/?id=3734

5. Mardiste, Malle 1992. Liiklusõnnetused metsloomadega. – Eesti Loodus 43 (5): 290–295.

6. Sepp, Siim 2007. Kellakeeramine tapab inimesi. – Äripäev Online 05.11.2007.

7. Tõnisson, Jüri (koost.) 1986. Ulukite hukkumine teedel. – Lillenberg, A. jt. Põdra, metskitse ja metsseapopulatsiooni seisund. Lepingulise töö aruanne. Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituut, Tartu. Käsikiri Eesti metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses.

Loe veel: linke välismaistele teemakohastele veebilehtedele: http://www.mnt.ee/atp/?id=1072

Mida igaüks meist saaks teha õnnetuste vältimiseks:

- ole ohtudest teadlik: loe läbi seesama jutuke siin, varem Eesti Looduses avaldatu [1, 5] või uuri maanteameti veebilehte [3];

- ära viska tee äärde toidupakendeid ja -jäätmeid;

- jälgi teeääri: pimedas võivad loomade silmad helendada nagu väikesed helkurid;

- kui märkad looma, arvesta, et talle võivad järgneda teisedki – metsloomad liiguvad tihti karjana;

- arvesta, et loom ei pruugi osata auto eest põgeneda;

- metslooma märgates vähenda kiirust ja vajaduse korral peatu; ära anna signaali ja ära püüa kiirust suurendades loomast mööduda;

- kui märkad teel või selle läheduses elusat või surnud metslooma, anna sellest teada maanteeametile e-posti teel loomadteel@mnt.ee. Edasta maanteekilomeeter, kuupäev, kellaaeg ja võimaluse korral loomaliik. Kogutud andmeid kasutatakse tulevaste õnnetuste ärahoidmiseks.

Kui õnnetus juhtub:

- ära unusta teisi autosid: lülita sisse ohutuled ning peata auto ja välju sellest turvaliselt.

- kui võimalik, toimeta vigastatud loom teepervele. Arvesta, et ta võib lüüa, hammustada ja küünistada.

- kui inimesed õnnetuses viga ei saanud, piisab, kui teatad juhtunust keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel tasuta infotelefonil 1313. [3]