2008/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/3
Linnulaulusbrast ja kalalaevakaptenist allveeuurijaks

Vello Mss on sndinud 26. oktoobril 1940 Tartus. Lpetas 1962 laevajuhtimise erialal Tallinna kalandustehnikumi. Sitnud aastast 1967 kaptenina merd. Olnud aastast 1988 Eesti meremuuseumi teadur ja uurimislaeva Mare kapten. Tegelnud laevavrakkide allveearheoloogilise uurimisega ning otsinud uppunud laevu ja paate. Osalenud rahvusvahelistel ekspeditsioonidel ja teaduskonverentsidel. Kmnete teadus- ja aimeartiklite ning nelja raamatu autor.

Kapten Vello Mss tuleb usutlejale meremuuseumi fuajeesse vastu. Kui me treppi mda tema kabinetti, Paksu Margareeta juurdeehituse katusealusele viiendale korrusele tuseme, panen thele, et vrustaja ei hakka hingeldama mida mina enda kohta paraku kuidagi elda ei saa. Trepp aitab vormis psida, muigab Mss. Tema kabinetis helendab aga vastu kolm arvutiekraani. hele on kapten kuvanud leitud laevavrakkide asupaikadest kirendava Eesti merekaardi, teisele aga oma avaldatud tde aukartustratava nimekirja. Ja veel hel ekraanil nitab Mss mulle intervjuu jooksul selgituseks, kuidas neb vlja merephja sonaripilt. Seesama sonar ja mulle kollast allveelaeva meenutav allveerobot on kabinetti taritud praegu on allveeuurijal tubaste tde aeg.

Loodusesbrast ja raamatukoist saab meremees


Teiega on tehtud hulk intervjuusid ja te olete ka ise palju kirjutanud, aga ma ei mleta, et oleksin kusagilt lugenud midagi teie lapseplvest. Kust kandist ja millisest perekonnast te prit olete? Kust sai alguse merehuvi?

Seda on tore meenutada: mul on olnud elus kvasti nne. Mu vanemad olid petajad. Ja mul oli nn les kasvada Tallinna lhedal Rannamisas, looduslikult vga kaunis kohas: mere kaldal, kus oli krget pankrannikut ja metsa. Taamal olid niidud ja le kige selle alaline merekohin.

Mu vanematel oli kodus korralik raamatukogu, nii et mul olid lapseplves kik vimalused saada hea baas edasiseks eluks. Kaasa aitas veel asjaolu (muigab), et lapseplves olin ma sna pdura tervisega: mul olid nrgad kopsud. Igal kevadel prast lume sulamist, kui sbrad mngisid ues, pidin mina palavikuga toas olema. Mida mul seal muud teha oli, kui lugeda. Lugesin lbi nii oma vanemate kui teiste petajate raamatukogud. Nii sain laia silmaringi. Ja ma olen sna kindel, et see kujundas mind suurel mral juba varasest noorusest.

Aga lisaks lugemishuvile olin kusagilt kaasa saanud looduse-, eriti linnuhuvi. Mere res olid merelinnud, metsas metsa- ja aasal pllulinnud, kes kik mu pilku kitsid.


Te olete mulle nitamiseks kaasa vtnud esimese raamatu, mille ostuks vanematelt raha lunisite.

Jah, see oli Eerik Kumari Eesti lindude vlimraja1953. aastast (selle mraja esimene, veel mustvalgete piltidega trkk TJ). Olin siis kaheteistkmneaastane poisike. Lksin kla postkontorisse ja ngin leti peal mgil paari-kolme raamatut. Ngin ka seda vlimrajat, jooksin koju ja palusin vanemate kest raha. Raamat maksis seitse rubla ja heksakmmend kopikat; arvan, et see oli petajale tookord sna suur raha. Aga kindlasti oli vanematel poisi valiku le hea meel, nii et see raha mulle anti. Nii ma seda raamatut siis uurisin, sain teada lindude nimed ja soetasin endale ka vikese vaatluspeviku: koolivihiku, kuhu kirjutasin, kus ja millal ma keda ngin asi lks tsiseks (muigab).

Isa ngi seda asja krvalt, sitis linna, lks komisjonikauplusse ja ostis mulle sealt he sja lbi teinud Saksa vlibinokli. See oli kulunud vljangemisega 6 x 30 binokkel, aga ta nitas sna hsti. Nii ma neid linde siis uurisin ja mus kasvas kindel veendumus, et hel peval lhen likooli ja pin ornitoloogiks.


Aga ometi sai meri sellest suurest huvist vitu?

Teadmisega, et minust saab linnu-uurija, elasin kuni lpuklassini. kskord kutsuti kooli vanemate klasside poistele esinema kapten Hermann Tnissoo, krget kasvu soliidne ja rahulik meremees. Ta rkis meile pikalt-laialt merest, laevadest ja meremeheelust. Mulle, kui pevad lbi mere res olnud rannapoisile oli see jutt vga kitev. Kui kapten oma jutu lpetas ja hakkas ra minema, siis (naerab) lksin talle jrele, ksisin veel ht-teist ja sellega oligi mu saatus otsustatud ...

Tee viis kll otsejoones merele, aga looduse- ja linnuhuvi on silinud tnase pevani, nii et kui ma ammusel 1976. aastal kalalaeva kaptenina merd sitsin ja ngin, kuidas rndlinnud sgisel le mere lksid ja kevadel tulid ning vsinuina laevadel puhkasid, aga ka hukkusid ja nlga surid, puudutas see sedavrd mu hingekeeli, et kirjutasin Eesti Loodusele oma esimese artikli Metsalinnud merel. Nii et loodus on mind ikka kitnud. Ja mere loodus on ju veel iseranis romantiline.

Minu kooliplve aastail judsid Eesti kinoekraanidele esimesed vrvilised allveefilmid, prantslaste Vaikuse maailmas ja itaallaste Sinine manner. Peagi judsid siiamaile ka akvalang, ujumislestad ja -maskid. Leidsin vimaluse saada tuukrikoolitust. Lapseplves loetud raamatuist saadud laiem silmaring ja sellega kaasnenud ajaloohuvi, lisaks tuukriharrastus ja omandatud laevajuhiharidus valmistasid ette soodsa pinnase, nii et hel peval sitsin siit meremuuseumi uksest sisse nagu mahapandud rpaid mda (naerab): polnud mul vimalust prata ei vasakule ega paremale.


Aga enne seda olite hulk aega kalalaeva kapten.

Jah, kalalaeva kapteniks sain ma esimest korda 1967. aastal ja pidasin seda ametit testi mituteist aastat. hel hetkel oli aga aeg kps tulla meremuuseumi ja teha ettepanek hakata tegelema allveearheoloogiaga. Lne-Euroopas oli juba hulk vanu laevu leitud ja les tstetud: Rootsis suur sjalaev Vasa, Taanis viis viikingilaeva, Bremerhaveni sadamast Bremeni koge. Nii et oli, millest eeskuju vtta, ja see idee kukkus meremuuseumis viljakale pinnale. Nii see kik algas ja on kestnud praeguseni: kolmkmmend aastat uppunud laevade otsimist ja uurimist, laevalugude lahtimtestamist ja publitseerimist. Merephi on praegugi ammendamatu andmepank. Igal laeval on oma lugu, oma nimi, omad mehed, kes sellel sitsid. Iga laevahukk oli omaette sndmus. Kik see on aga tiesti tundmatu maa, valge laik. Seeprast on siin vga huvitav ttada.


Mare, meremuuseumi oma laev


Aasta, mil te oma toonaste vimumeeste jaoks kllap tiesti hullumeelse ideega lagedale tulite, oli 1978. See polnud aeg, kus selliseid mtteid oleks olnud lihtne ellu viia. Niimoodi on ka see alguse lugu sna seikluslik. Palun meenutage mnda kige olulisemat inimest, kelle jah-sna otsustas, et te saite oma allveeuuringuid alustada!

Jah, tolleaegne julgeolek pdis nimelt kindlustada oma seljatagust ja nudis lausa vimatuna tunduvaid garantiisid, et meid ldse merele lasta. Ja ks tingimus oli teaduste akadeemia kirjalik nusolek.

Tookord oli sellise loa taotlemine sellisel tasemel meremuuseumi jaoks testi hullumeelne ettevtmine. Keegi muuseumi ttajaist polnud valmis Toompeale minema ja nii lksingi mina, kalalaeva kapten, kaardirull kaenlas, hel kenal kevadisel peval teaduste akadeemia presiidiumi hoonesse sooviga pseda akadeemia presidendi jutule. Presidendi juurde ma ei psenud, kll kuulas mu juttu kannatlikult ks viksemat kasvu hallipine mees. See oli asepresident Ilmar pik. Jutud olid pikad, aga tulemuslikud. Saime akadeemia kirjaliku toetuse ja asi lks kima. Alles hiljem sain teada, et akadeemik pik oli sgava merehuviga mees, aktiivne purjetaja, kes tundis ja armastas merd. Eks see asjad otsustanudki. Nii et vaadake, kuidas vahel soodsad asjaolud kokku satuvad!

1978. aasta 14. juulil vljusime he Kirovi kolhoosi vana kalatraaleriga Miiduranna sadamast oma esimesele uurimisretkele Hiiumaa vetesse. Esimesele ekspeditsioonile jrgnes teine, teisele kolmas ja nii edasi ja nii edasi. Tnavu suvel saab sellest kolmkmmend aastat.


Varsti sai muuseum oma laeva. See on, vib elda, teie laps?

See vttis mned aastad aega. Ngime ju, et ei saa Kirovi-kolhoosi vanade laevadega pikalt merel kia. Muuseumil oli vimalik vga soodsalt saada vike kalatraaler kalurikolhoosist Prnu Kalur. Traaler oli kaks aastat mahajetuna ja lootusetult rstatuna seisnud Prnu sadamas: uksed-aknad eest ra, trmm poolest saadik vett tis, pehkinud tekiplankude vahelt kasvasid vlja pidlajmedused kased. Kolhoosil selle laevaga muidugi enam midagi teha ei olnud ja meremuuseumi toonase direktori Ants Prna heakskiidul time ta Tallinna. Seda on nd phjalikult remonditud ja mber ehitatud, nii et vanast kalatraalerist pole alles muud kui kiil (naerab).

Marest on saanud tiesti korralik uurimislaev tis sna ajakohaseid seadmeid. Nii et sellist muuseumilaeva nagu eestlastel ei ole mitte helgi meremuuseumil mber terve Lnemere ei soomlastel, rootslastel, taanlastel, ltlastel ega leedulastel. Poolakatel kll on, aga mitte sellel tasemel. Nii et selles suhtes oleme pretsedenditult tubli meremuuseum. Ega keegi teine tee ka merel sellist uurimistd. Kik hoopis imestavad, et kuidas vike Eesti, vaene riik, suudab sellist laeva hoida ja meretd teha?


Tepoolest kuidas ta siis suudab?

Vastus on lihtne ja loogiline. Laeva on vimalik hoida ja lal pidada, sellega merel kia ja mereuurimist teha, kui on olemas sellest huvitatud inimesed laevajuhi haridusega ja tuukrioskustega, vimelised ttama keerulise otsimisaparatuuriga. Eesotsas peavad olema mootorid, kes on valmis sellist td tegema suhteliselt vikese raha eest.

Isiklikke huvisid ei saa esiplaanile seada. Ma pole aastakmneid suvel puhanud. Teised meremuuseumi ttajad kivad kik suvel puhkusel, mina kin regulaarselt oktoobris, novembris vi detsembris, sest suvi on merel ttamise aeg ja Eestis on see aeg nii lhike. Ma kll loobun paljustki, aga saan selle eest olulisi asju tagasi. Ma elan ju vaid ks kord ja soovin kasutada seda aega tisvrtuslikult ning teha just seda, mida tahan ja oskan.


Arvata vib, et ega keegi teile lihtsalt heast sdamest raha pakkumas ei ki, nii et see tuleb ikka endal vlja teenida?

Seda muidugi. Alles kige viimastel aastatel on meil tekkinud mned head kontaktid ksikute merendusasutuste ja -firmadega, kes on meile abi andnud. Niteks mdunud kevadel saime veeteede ametilt vga korraliku vrakiotsimise aparatuuri klgvaatesonari. See on le miljoni maksev riistapuu, mis anti meile hea tahte korras kasutamiseks. Ju nad ngid, et meie tdel on tsi taga.

Aga loomulikult peame laeva majandamiseks tegema koostd teiste teadusasutustega. ks toredamaid koostpartnereid on Eesti geoloogiakeskus, kus meregeoloogid Kalle ja Sten Suuroja ning Aadu Talpas asusid hulk aastaid tagasi uurima Osmussaare lhedal asuvat Neugrundi veealust meteoriidikraatrit. Nad prognoosisid, et see sgavik seal merephjas on kraater, ning kutsusid meid sukelduma ja kivimiproove vtma, kraatri nlvu filmima jne. Td, mida me seal vee all teha aitasime, lubasid selle ratu suure, seitsmekilomeetrise diameetriga kraatri pritolu eksimatult kindlaks mrata. Seda koostd oli rm teha, sest meregeoloogid on terve elu veetnud vlitdel ning on vhenudlikud, asjalikud ja heatujulised kamraadid; meie aitame neid ja nemad omakorda meid suureprane koost kahel teadusasutusel. Meie aitame oma sonari ja kajaloodiga phja kaardistada. Laias laastus teavad nad merephjast juba kike, me aitame lihtsalt neil peensustes selgusele juda.


Leidudest kirendav laevavrakikaart


Aga laevavrakkide otsimine algas kolmkmmend aastat tagasi ikka tielikust nullpunktist ja on nd judnud vga kaugele. Teie kuvari ekraanil olev merekaart on asukohatppidest lausa kirju.

Jah, kui me lksime 1978. aastal oma esimesele uurimisretkele, polnud muuseumis mingit andmepanka uppunud laevade kohta, mitte htegi teadaolevat vrakki. Nii et me lksime Hiiu madalale otsima esimest uppunud laeva ldse. Tnapevaks on neid sadu. Ma olen viimasel ajal ametis andmepanga korrastamisega. See on mul (muheleb) natuke le pea kasvanud ja korrastamine on sna mahukas t. Igal aastal tuleb infot juurde kmnete vrakkide kohta ja need kik vajavad uurimist, lahtimtestamist, kirjeldamist ja publitseerimist. T on testi suur, aga see-eest rmiselt huvitav.

Eesti geograafiline asend on ju selline, et siit on alati sdu le kinud. Siin on vrakke nii Esimesest kui Teisest maailmasjast, htlasi Vabadussjast, samuti hansaaegseid ja uuemaid kauba- ja purjelaevu, nii et see valdkond on vga lai.


Laeva lesleidmine on ju alles selle t algus tema nime ja loo vljaselgitamine vajab sageli kllap hoopis rohkem vaeva?

Laevad on sageli kinud he omaniku kest teise ktte, neid on mdud ja vahetatud, mni on uppunud ning uuesti les tstetud ja taastatud, nii et mne laeva elulugu on uskumatult kirju ja seiklusrikas. Kogu selle info lahtimuukimine on lausa kriminalisti t. Vahel tundub mnd vrakki tiesti lootusetu identifitseerida. Kui ma siit htul koju lhen ja kabineti ukse enda jrel sulgen, ttab pea edasi. Aju, mis teinekord unustab ra mne kige lihtsama asja, niteks kuhu ma panin oma prillid (naerab), ei unusta ra htegi infokildu, mis mulle laevade kohta laekub. Olen pannud thele, et aastate jooksul moodustavad need infokillud erilise mosaiigi. Kusagilt hakkavad mingid seosed kokku jooksma ja lpuks ristuvadki. Nii selgus he Tallinna lahe phjast leitud purjelaeva nimi alles kaheksa aastat hiljem.

Mnd konkreetset laeva tuleb jlle aastaid otsida. Hiiu madala tulelaeva otsisime vaheaegadega kokku kolmteist aastat, enne kui ta lpuks les leidsime heksateistkmne miili kaugusel kohast, kust alustasime. Jlle oli nii, et infokillud kogunesid aastate jooksul ja meile sai kskord selgeks, kust otsida. Just sealt me ta leidsimegi. Seda td ei saa teha kaheksa tundi pevas; selles ssteemis peab sees elama. Siis tulevad tulemused.


Russalka, rosin otsingute saias


Neid laevu, mida te leidnud olete, on kmneid ja kmneid ja kmneid...

(torkab vahele) sadu!

... vi, jah, ige on elda sadu. Kas te olete vahel ka mingit edetabelit pidanud: millised laevad on olnud kige huvitavamad? Vi on kik htviisi pnevad?

Jah, see on ige, et kik nad on olnud pnevad; igal on ju oma lugu.

Aga muidugi, mned laevad on siiski erilise thendusega. ks neist on soomuslaev Russalka, mis 1893. aastal teekonnal Tallinnast Helsingisse ra kadus. Sada kmme aastat ei teatud, kus ta on! Aga Kadrioru rannas seisab ju imposantne ausammas, Eesti kunstniku tehtud skulptuur. See monument nudis, et laev tuleb leida! hel hetkel me siis otsustasimegi, et aeg on kes. Leidsime ta suhteliselt kiiresti, aga eelduseks oli pikaajaline praktika, moodne aparatuur ja oskused.

2005. aastal sai Russalkast tehtud dokumentaalfilm. Tegime seda koosts he Eesti tuukrifirma ja Kanada filmistuudioga. Filmi on palju demonstreeritud nii National Geographicus kui teistes kanalistes le ilma, ainult Eesti Televisioon pole seda veel nidanud (naerab).

Russalka leidmine polnud teaduslik t, sellel oli pigem tunnetuslik-emotsionaalne thendus. Suur sjalaev koos terve meeskonnaga kaob teadmatult rahuajal seda ei juhtu just sageli.


Te olete elnud, et Adamsoni Russalka osutab ristiga testi just iges suunas.

Jah, suund on tiesti ige. Ega seda ju vga viltu saanudki panna, sest kurss Tallinnast Helsingisse on teada. Nii et paremale-vasakule ei saanud kuigi palju eksida, ainult et kui kaugele ta judis, see oli teadmata. Peale Russalka hukku otsis teda terve Balti laevastik. Traaliti merephja, tuukrid tegid sadu sukeldumisi, kik saarestikud, ka Soome skrid kidi lbi. Kui viie kuu prast oli Russalka endiselt leidmata, lpetati td ja otsustati, et vrakki on vimalik leida ainult juhul, kui taevased jud tulevad appi.

Meie leidsimegi Russalka taevaste judude, siiski mitte Looja abiga. Selleks, et uurimislaev merel tpselt orienteeruda saaks, kasutatakse navigatsioonisatelliitide abi. Need on tehiskaaslased, mis asuvad maapinnast 26 000 kilomeetri krgusel. Nende saadetud signaale vtab vastu laeva satelliitnavigaator, mis lubab laevajuhil merel paindlikult ttada. Nii et lekantud thenduses kasutasime ka meie otsingul taevaste judude abi.


Krghariduseta teadlane


Teie jutust kis lbi vljend teaduslik t ja see ti mulle meelde, et ehkki teil on suur hulk teaduslikke tid ja olete juhendanud tudengite kursuse- ja diplomitid, pole teil ometi ei teaduslikku kraadi ega isegi mitte krgemat haridust.

Jah, seda tuleb testi tunnistada. Kui ma elus ldse midagi tsiselt kahetsen, siis seda, et pole Tartu likooli kuue samba vahelt tudengina sisse ja vlja kinud. Teisest kljest kui ma oleksin linud likooli ja saanud ornitoloogiks, oleksid mul jnud need pnevad mereuuringud tegemata. Nii et pole midagi parata: tuleb tunnistada, et krgemat haridust ja teaduskraadi mul ei ole. Aga mind on lohutatud, et see on lpuks vike viga (naerab), sest td on tehtud ja tulemusi on: raamatuid on avaldatud ja teadusettekandeid on tehtud. Olen vlismaal kinud heteistkmnel teaduskonverentsil ja seal ettekandeid teinud. Need on ka avaldatud, nii et mul on Eestit merearheoloogias oma osa.

Aga selle allveearheoloogiaga on niimoodi, et ma ise ennast kunagi allveearheoloogiks ei tituleeri, mitte kunagi! Ma tlen, et olen meremuuseumi teadur ja uurimislaeva kapten. Allveearheoloogiks tikuvad mind viisakusest tituleerima mu vlismaa kolleegid. Seeprast tahan rhutada: allveearheoloog ei ole ma mitte mingil juhul. Olen tsise iseppijana kompetentne paljudes merearheoloogia ksimustes, kuna see valdkond eeldab merenduses kodusolemist. Erihuviks on merearheoloogia veel kitsam eriharu laevaarheoloogia, mis thendab vanema laevaehituse ksikasjade tundmist. Seda valdkonda olen ma uurinud kige svenenumalt; sellest siis-seal kirjutanud ja ettekandeid teinud.

Nii et kui tsised arheoloogid tunnevad ennast puudutatuna, siis tahan veel kord elda, et ma ise nimetan ennast meremuuseumi teaduriks ja uurimislaeva kapteniks, sellest aust piisab mulle kll ja kll.


Kuuldavasti olete uurimistes osalenud ka siseveekogudel?

Jah, sna vhesel mral. Aitasime tsiseid arheolooge Koorkla Valgjrve uuringutel. Kunagi sai seal kidud koos Jri Selirannaga, hiljem ka Vello Lugasega. Meil olid seal kaalukad avastused. Algselt dateeriti Koorkla Valgjrve veealused ehitusjnused kuuluvaiks kuuendasse-seitsmendasse sajandisse. Suure nnena leidsime jrve phja sukeldudes sealt noorema kiviaja keraamika kilde. Nii nihkus asula dateering neoliitikumi. Ja jrve ajalooline taust laienes ratult, hoopis kaugemasse minevikku. See polnud muidugi meie teadussaavutus, aga meie leitud keraamikakildude phjal tegid kuivamaa arheoloogid omad jreldused.


Kelle omad on vanad laevad


Jlle saan idee jrgmiseks ksimuseks hest teie vljendist: kuivamaa-arheoloogid. Kohe tuli meelde, et kuival maal tegutseb ju omajagu ka harrastusarheolooge, kellest vhemalt mingit osa peetakse ka seiklejateks vi aardeotsijateks. Kas selline probleem on ka meie allveearheoloogias, et laevavrakke ei suudeta piisavalt kaitsta ja neid kiputakse rstama?

Jah, see on (rhuga) kikide mereriikide probleem. Igal pool on harrastussukeldujaid, kes otsivad uppunud laevu, kivad nendel ja enamikku sellest, mida nad sealt leiavad, ei too nad muidugi muuseumi. Vib-olla hoitakse ht-teist kodudes, aga kllaltki palju rndab ka mgile, mustale turule. Ka Eesti ei ole sellest patust puhas: meilgi on sukeldujaid, kes on vimelised muretsema tnapevase tehnika ja kujundanud otsimisest elustiili. Inimene vib ju harrastada mida tahes. Aga see on kurb lugu.

Musti arheolooge on testi kllalt palju ka kuival maal. Ma elan Lasnamel ja mu aknast avaneb vaade Iru linnusele. Kisin paar peva tagasi seal jalutamas, mulle tuli vastu mees metalliotsijaga. Iga kmmekonna meetri tagant ji ta seisma, vttis v vahelt labida ja kaevas augu. Ja see on kik tiesti legaalne ja kontrollimatu.


Kas neid laevavrakke, mis on kultuurivrtusega, suudab Eesti riik kuidagi kaitsta? Kas ta on ldse pdnud neid kuidagi kaitsta?

See on teema, mida ma olen uurinud ja millest kirjutanud. Neid on sna raske kaitsta, sest Eesti seaduste jrgi ei kujuta uppunud laevad enesest riigile kuuluvat vara. Stestatud on nii, et uppunud laevad ei kuulu kellelegi, neil ei ole omanikku. Ma tean, et muinsuskaitse amet on pdnud neid kaitse alla vtta, aga ega see hsti nnestunud ei ole. Eesti vetes liigub suviti hulganisti vlismaalasi, siin kib sukeldumas ltlasi, leedulasi, soomlasi, rootslasi. Ja niteks Soomest tulevad lausa laevatied sukeldujaid. Ega me ju ei tea, mida nad sealt leiavad, les tstavad ning kuhu viivad. Nii et see valdkond on kllaltki kontrollimatu ja mina elan seda valuliselt lbi. Kurb on tdeda, kuidas see teave, mida ma olen kogunud, lpeb leitud laevade hukuga. Aastate eest sai harrastussukeldujate palvel antud neile informatsiooni mningate vrakkide kohta, kuhu nad sukeldumas kisid ja (rhuga) viimane kui ks neist on lootusetult rstatud, tiesti lagedaks tehtud nagu hambaharjadega puhtaks phitud. Nd me enam oma andmepanka harrastajatele ei ava, see on ametialaseks kasutamiseks: me vahetame infot Eesti veeteede ameti, mereve, piirivalve ja teadusasutustega, aga muidu hoiame seda sna kiivalt oma kontrolli all.

Kui ma jn vahel nukralt mttesse, et mu t tulemusi on kurjasti ra kasutatud, siis (muigab) lohutan ennast sellega, et kui need laevad jvadki leidmata ja uurimata vi neid rstatakse, siis ega sellest ei muutu ju kuigi palju: sinimustvalge lipp jb Pika Hermanni torni ikka lehvima ja see on peamine. Nii et ega globaalseid muutusi see kik kaasa ei too, aga uurijale oleks muidugi meeldivam, kui valdkond, kus ta tegutseb, teeniks ainult positiivseid eesmrke.


Lnemeri saab endaga hakkama


Rgime veidi ka sellest keskkonnast, kus te ttate. Ma olen teiega tehtud usutlusi lugenud ja olen sealt korduvalt avastanud seisukohti, mis keskkonnakaitsjaile ehk eriti ei meeldi. Te olete nimelt elnud, et ei ole see Lnemeri nii vga hukas hti?

Testi on aeg-ajalt kinud pressist lbi artikleid, millega ma nus pole. Aastate eest tulid soomlased vlja seisukohaga, et Eesti vetes on viitstikuga pomm Teise maailmasja Juminda miinivli, kus lksid phja kmned ja kmned laevad. Meie oleme sealt senini leidnud le neljakmne laeva ja neid on seal veelgi. Artikli mte oli selles, et nende vrakkide tankides on ktus ja et kskord pseb see vlja ja reostab mere.

Seda kirjutavad mehed, kes ei ole uppunud laevu ninud ega nende peale sukeldunud. Juminda vrakkides ei ole ammu enam ktust. Tankidesse on tekkinud mikropraod ja imepeened roosteaugud ning ktus hakkas sealt pikkamda vlja tulema. Ktus imbub vlja aastate jooksul nii pikkamda, et keegi ei pane seda isegi thele. Diisliktus on sealt ammu vlja tulnud ja haihtunud; meri on enesepuhastamisega hakkama saanud. Raske ktteli masuut on aga tahkestunud ega tule sealt enam les. Mingit kokatastroofi ei ole kll phjust karta.

Mletan hsti aegu, mil koolipoisina sai kidud Stroomi rannas. Sel ajal oli sealne rand nagu mlgas: liiv ja rannakivid olid paksult masuuti tis, sest krval oli sjasadam, kust kik lks otse merre. Mletan ka aega, mil merekaardile, Naissaarest lne poole, oli kantud ala район откачки горюче-смазочных материалов ktteainete ja kasutatud lide vljapumpamise rajoon. Ja see oli ametlik rajoon: kik sjalaevad lksid sinna ja sumasid ktust ja li rahumeeli merre. See tuli ju kik randa; eriti hull oli Kopli laht. Aga see kik hajus ja kiiresti.

Muidugi, viimastel aastatel on keskkonnakaitse hakanud jrjest rohkem mju avaldama, meri on muutunud puhtamaks, vee lbipaistvus on tunduvalt paranenud. Mida ma muidugi ei tea, see on raskemetallide kontsentratsioon vees, aga visuaalselt on meri testi muutunud puhtamaks. Laevade heitvee vljapumpamine on jrjest enam kontrolli all. Nii et ma ei ole vga pessimistlik ja usun mere isepuhastumisvimesse.

Ma usun isepuhastumisvimesse ka Lnemerre uputatud keemiarelvade puhul. Ka need mrgid imbuvad vlja aja jooksul, pikkamda, lausa mrkamatult. Ei juhtu ju niimoodi, et he hooga kik pseb lahti ja phjustab katastroofi.


Aga mida tleb teie sda selle koha pealt, et Lnemeri muutub jrjest rohkem naftatransiiditnavaks, olgu siis tegemist suurte tankerite vi kavandatava Vene-Saksa torujuhtmega?

Tankerite jrjest elavnev liiklus on muidugi vga tsine asi. Me ttame ju igal suvel avamerel. Ja iga hetk, kui ma mber vaatan, nen seitset-kaheksat-heksat laeva mda minemas hed tulevad, teised lhevad. See on nagu Prnu maantee pevasel ajal. Ja valdavalt on need suured laevad, paljud nende seas tankerid. Laevannetuste eest ei ole mitte keegi kunagi kaitstud. Me teame, kui palju tankerinnetusi on toimunud ning hoidku taevas, et seda ei juhtuks Soome lahel. See on tsine oht.

Laevaliikluse kontroll, laevajuhtide haridus ja kvalifikatsiooni tstmine on kik rmiselt oluline. Teisest kljest ttab sellele kigele vastu arenenud kapitalism: suured laevad sidavad rmiselt piiratud meeskondadega. Laevades on nii vhe mehi, et nad sidavad levsinutena; neil ei ole puhkust ega korralikku vljamagamise vimalust. Aga levsinud inimene on veelgi hullem oht kui mingi thtsa aparaadi tehniline rike.

Gaasijuhtme kohta ei taha ma midagi elda: ma ei tunne seda valdkonda; jgu see asjatundjatele.


Aparaadid on vtnud sukeldumisvajaduse


Teil on nd aparaadid nii peeneks ja targaks linud, et vajadus tuukrit jrele hakkab kaduma. Kas vahel kite ikka veel ka ise vee all vi pole seda enam ldse vaja?

Vee all olen viimasel ajal kinud ainult selleks, et seda tunnet mitte unustada, aga vajadust testi enam ei ole. See aeg, kui sukeldujad ujusid merephjas ringi ja otsisid midagi, on kauge-kauge magus minevik. Tehnika, mis on praegu laeval, on tohutult efektiivsem. Me oleme viimased kaks aastat ttanud ja ka jtkame ttamist Soome lahe keskosas, kus sgavused ulatuvad 85-st 115 meetrini. Sinna ei sukeldu meist mitte keegi. See oleks kll phimtteliselt vimalik, aga vee all oleku aeg, samuti nhtavus seal all, kottpimedas, on niivrd piiratud, et sukelduja efektiivsus ei tasu seda riski. Pealegi on vrakid enamasti kaetud kalatraalide jnustega. Sukeldumise asemel sidame laevaga sealt le ja neme merephja enese all umbes samamoodi, kui reisija vaatab lennuki aknast alla ja maastik ujub ta alt lbi. Nii nagu hureisija neb majasid ja autosid, neme meie merephja koos uppunud laevade, kaljude, jrakute ja kuristikega. Ka kaablid ja torujuhtmed on nagu peo peal. Nii et ajad on muutunud, midagi pole parata.


Kas teil on veel mni unistus, mis kindlasti peaks tituma midagi veel leida vi uurida vi avastada?

Muidugi on mned vrakid, mida tahaksin kindlasti leida. Selsamal Juminda miinivljal on mned olulised laevad, niteks Eesti omaaegne suur ja luksuslik reisilaev Vironia. Sja ajal vttis Vene merevgi selle oma staabilaevaks ja hukutas. Me pole seda senini veel leidnud, aga leiame kindlasti, veel eelseisval suvel. See t on jlle oluline pigem tunnetuslik-emotsionaalsest aspektist.

Teist aastat kivad meile kaela peale ltlased. Nad on nimelt vga pettunud, sest meie ajalooline jmurdja Suur Tll on Lennusadamas, kai res turistidele vaadata, soomlaste sama vana ja auvrne jmurdja Tarmo on Kotka sadamas, samuti sja le elanud. Aga ltlaste ajalooline jmurdja Krijnis Vạldemrs on Soome lahe keskosas merephjas. Nad tahaksid vhemalt teada, kus ta asub, aga vib-olla ka mingi tki sealt ktte saada. Oleme Krijnis Vạldemrsil pris kindlasti jlil. Teen oma andmepangas praegu, rahulikus olukorras, korrastust, vaatan le ja analsin kike, mida oleme sonari abil ninud. Ja mul on sna kindel veendumus, et oleme sellest jmurdjast juba le sitnud ja et see vrakk on kvakettale salvestatud. Kui varakevadel jlle merele lheme, siis on see esimene objekt, mille le kontrollime. Ma olen kindel, et saame oma lunanaabreid peagi lohutada.

Kolmas laev, mida ma leida tahaksin, on Eesti allveelaev Kalev, mis suure tenosusega on samuti Juminda miinivljal hukkunud. he allveelaeva oleme sealt leidnud, aga kahjuks polnud see Kalev.

Need on reaalsed asjad, aga ks unistus on selline, mille realiseerimiseks on aeg paraku juba mdas. See on see, millest enne rkisime: et mul ji krgharidus omandamata. Tunnen sellest puudust, et mul pole paberit ette nidata. Inimene inimeseks, t tks, aga diplom on ka oluline. Minu aastates see ju kll enam eriti mrav ei ole, aga see on puhtalt sisetunde ksimus. Eks midagi pea jma ka rahuldamata (muigab): ega siis kik saagi korda minna!



Meremuuseumi teadurit ja laevakaptenit Vello Mssi ksitlenud Toomas Jriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet