Mulle on armsaks saanud üks maakodudest, kuhu mind on veetud juba paari kuu vanuselt. Loomulikult ei läinud ma paarikuusena üksinda maailma avastama. Möödus oma paar aastat, kuni hakkasin ümbritsevat uurima.
Peale maakodu on mulle armsaks saanud ka selle kõrval voolav Pärnu jõgi, mille ääres on möödunud nii mõnigi suveõhtu vanaisaga kala püüdes, saateks ööbikulaul. Hakkasin loodust väheke tõsisemalt pildistama ligikaudu aasta tagasi. Koolivaheaja hommikud algavad tavaliselt väikese jalutuskäiguga mööda jõekallast. Iga kord näeb midagi uut ja huvitavat, kas siis mingeid linde, taimi või pisielukaid.
Peale selle, et alati näeb midagi huvitavat, on sel jõel ja seal tegutsevatel lindudel ikka pakkuda mõni uus viis või ülimalt põnev heli. Siinne pilt on tehtud selle aasta 6. jaanuaril Pärnu jõel. Sel päeval oli päris kõva tuul ja pisut miinuskraade. Vool oli väga tugev ja kiire, mühina taustal ei kuulnud midagi. Olin libeda kalda peal suutnud lahti võtta kolmjala, kui järsku sumasingi põlvili vees. Sain end ja kolmjala välja sikutatud, kuid kolmjala ühe jala otsas olev punn läks kaduma. Seepeale tegingi pildi, mis jääb mulle meenutama seda üsna külma kogemust. Pildistamisel kasutasin Canon 400D ja kit’i.
Soovitan kõigil, kes pole veel mööda Pärnu jõe äärt kõndinud, retk ükskord ette võtta, kas või sel suvel.
|