Eestist pärit polaaruurija Eduard von Tolli sünnist möödub tänavu märtsis 150 aastat. Üsna hästi teatakse tema retki põhjapolaaraladele ning püüet avastada Sannikovi maa; palju vähem tuntakse aga Tolli isiklikku elu: ta oli julge, sihikindel ja küllaltki keevalise natuuriga, mistõttu tuli tema elus ette üksjagu sekeldusi ning arusaamatusi.

Mitmekülgse polaaruurija parun Eduard Tolli elust ja tegevusest on eesti keeles kirjutanud Endel Varep [21], Vassili Passetski [14] ja Tiit Hang [10], saksa keeles Christopher von Toll [17] ning inglise keeles William Barr [2]. Suuresti põhinevad nende kirjatööd Tolli „Zarja“ ekspeditsiooni päevaraamatul ning saksa päritolu Vene geoloogi Paul Wittenburgi raamatul Tolli elust ja teadustegevusest [22]. Wittenburgi raamat Tollist ilmus alles kolmandal katsel: esimest korda hävitas KGB selle käsikirja 1930. aasta algul, pärast seda kirjutatud käsikiri kadus aga Leningradi blokaadis. Ilmunud raamatut oli ka tugevasti retsenseeritud: näiteks mitte üheski kohas ei tohtinud mainida Tolli ekspeditsioonikaaslast ja hilisemat Vene valgekaartlaste juhti Aleksandr Koltðakki.

Wittenburg kasutas oma raamatu kirjutamisel Tolli ekspeditsioonide päevikuid jt. kirjalikke materjale. Need oli talle saatnud Eestis rahapuuduses elanud Tolli lesk Emmy ning tema kunagine reisikaaslane Alexander von Bunge noorem [23]. Samuti kasutas Wittenburg Venemaa teaduste akadeemia Jakuutia komisjoni soovitusel Tolli kohta andmeid kogunud Vassili Krivenko mahukat käsikirja, mis 1930. aastatel ilmumata jäi; praegu on see hoiul Venemaa TA Peterburi filiaali arhiivis [24].

Need uurimused kajastavad küllaltki hästi Tolli tegevust polaaruurijana, kuid neist ei leia peaaegu midagi tema inimlike omaduste ja teaduslike kontaktide kohta ega ka sellest, mis arvasid Tolli tegevusest tema kaasaegsed. Seepärast püüan heita pilku tema vähem tuntud poolele. Põhjalikumalt jätan ma käsitlemata Tolli teadustegevuse: see valdkond on huvitav ja tähelepanuväärne ning väärib omaette kirjatükki. Tolli teadustegevusest on eesti keeles võrdlemisi üksikasjalikult kirjutanud Tiit Hang [10].

Segadus sünnikuupäevaga. Eduard von Toll on sündinud Tallinnas 1858. aastal. Eestikeelsetes artiklites [10, 21] ja entsüklopeediates on tema sünnikuupäevaks märgitud 12. (uue kalendri järgi 24.) märts. Sama sünnikuupäeva on laialdaselt kasutatud ka saksakeelsetes allikates [12, 13] ja biograafilistes leksikonides (nt. “Deutschbaltisches biographisches Lexikon”, 1970, lk. 805). Need andmed pärinevad 1889. aastal ilmunud “Album Academicum’ist” (lk. 736), kus omakorda on toetutud Tallinna Toomkiriku meetrikaraamatule [15: l. 54].

Toll ise tähistas oma sünnipäeva aga 2. (14.) märtsil [20: lk. 233]. Ka Paul Wittenburgi põhjalikult uuritud perekonna materjalid [22: lk. 7, joonealune], mõned teised genealoogilised algallikad [9: l. 66] ning artiklid [1] kinnitavad, et just sellel kuupäeval on Eduard von Toll sündinud. Millest võis tulla kümnepäevane erinevus meetrikaraamatu ning Tolli enda andmete vahel, on praegusajaks veel teadmata, kuid nende andmete valgusel tuleb siiski õigeks pidada 2. (14.) märtsi, nagu ongi kirjas vene ning inglise autorite töödes [2, 14, 22].

Korduvalt alustatud ülikooliõpingud. Ehkki Toll kandis kõlavat paruni tiitlit, tuli tema perekonnal erinevalt paljudest teistest baltisaksa aadliperedest läbi ajada kitsalt. Pealegi suri 1863. aastal Tolli isa ja nii jäi kuue lapse (kolm neist surid noores eas) kasvatamine ainult ema Augusta kanda.

Oma haridusteed alustas Toll Tallinna Toomkoolis (1869–1870). Pärast pere kolimist Tartusse jätkas ta õpinguid kohalikus gümnaasiumis augustist 1872 kuni juuni lõpuni 1877.

Näib, et noor Toll oli äärmiselt püsimatu loomuga: ta ei suutnud pühenduda valitud erialale. Seda tõestab asjaolu, et ta õppis Tartu ülikoolis pärast immatrikuleerimist mineraloogia erialal vaid kaks kuud (31. augustist 15. oktoobrini 1877), võttes seejärel oma dokumendid välja. 1878. aasta 2. veebruaril astus ta uuesti Tartu ülikooli ning alustas õpinguid meditsiini alal [3: l. 8, 19]. Needki katkesid üsna varsti ühe vahejuhtumi tõttu. Ülemeelikus tujus olnud Toll solvas septembri lõpul 1878 ühes Tartu kõrtsis tähtsat parunit. Pärast viimase märkust, et Toll käitus halvasti, sekkusid sõnelusse Tolli lauakaaslased ning olukord päädis kähmlusega, milles osales ka Eduard Toll ise. Ülikooli kohus arutas asja ja otsustas Tolli ajutiselt Tartust pagendada: kuni 13. jaanuarini 1879. Hiljem otsust muudeti ning pagendus kestis kuni 13. juunini 1879 [6: l. 1–3p, 8, 15].

Uuesti asus Toll õppima Tartu ülikoolis 24. mail 1880. Seekord osutus valitud erialaks zooloogia. Nagu tõestab Tolli matrikkel, sooritas ta aastail 1880–1882 oluliselt enam eksameid kui 1878–1879. Ülekaalus oli seejuures zooloogia-, mitte geoloogiahuvi, nagu seni on kirjanduses viidatud [10, lk. 17]. Seda tõestab ka tema õpetaja zooloogia eradotsendi Maximilian Brauni ekspeditsioon Vahemerele (9. aprillist 22. augustini 1882) Baleaaridele ja Alþiiri, et uurida mantelloomade hõimkonda kuuluvaid merituppesid jt. selgrootute liike ning tagasi tulles ka Genfi järvel [7: l. 52–52p]. Toll tegi selle ekspeditsiooni Brauni õpilasena kaasa, kogudes Menorca saarel asuvast Mahoni sadamast materjali oma kandidaaditöö jaoks. Käsikirjalise kandidaaditöö zooloogias „Ein Beitrag zur Kenntniss der Gastropodenauges“ kaitses Toll 18. aprillil 1883, lõpetades ühtlasi ülikooli [4, l. 13, 15]. See ei olnud toona teaduskraad, nagu on seni märgitud [21: lk. 43; 10: lk. 117], vaid vastas nõukogude aja ülikoolilõpetaja kvalifikatsioonile. Ka zooloogiaõpingute ajal elas Toll lustlikku üliõpilaselu, võttes pidevalt laene, mida ta pidi hiljem klaarima paljude aastate vältel. Rahaline kitsikus saatis teda kogu elu [12; 24: l. 5].

Tutvus Middendorffiga ajendas huvi polaaralade vastu. Kirjandusest leiab viiteid, et pärast ülikooli lõpetamist jättis novembris 1883 erakorraliseks zooloogiaprofessoriks saanud Braun Tolli zooloogiainstituudi juurde [10: lk. 117; 22: lk. 8; 17: lk. 58]. Ülikooli palgalehed aga tõendavad, et ajavahemikul 1883–1885 ei olnud Toll zooloogiamuuseumis kirjas ei assistendi, kogude hoidjana ega laborandina [8: l. 172–252].

Täpselt ei ole teada, millal Eduard Toll tutvus tema edasise saatuse jaoks otsustavaks saanud arstiüliõpilase Otto (Nunzi) von Wilckeniga [12], kuid tõenäoliselt said nad kokku aastal 1880. See sõprus viis Tolli Wilckenite perekonnamõisa Vokal. Mõisaperemehe kaudu sai noor Toll tuttavaks mõisniku ülikooliaegse sõbra Alexander Theodor von Middendorffiga ning tema poja Ernstiga, kelle abikaasa oli Wilckeni tütar. Ühtlasi hakkas Eduard Toll läbi käima Wilckeni teise tütre Emmyga, kellega abiellus 1889. aastal. Üsna varsti lisandus Tolli tutvusringkonda ka hulk Ernsti sugulasi ja hõimlasi (näiteks kuulus nende hulka tema hilisem ekspeditsioonikaaslane Hermann Walter) – andunud jahimehed, kellega veedeti sageli aega Hellenurmes. Seda seika tõendavad Middendorffide perekonna ning Tolli enda kirjad [30: lk. 95–97, 281].

Kohtumised Middendorffiga (mitte tema tööd, mis olevat olnud menukad Tartu ülikoolis Tolli õpingute ajal [10: lk. 117; 21: lk. 7]) ajendasid Tolli huvituma polaaraladest ja aitasid tal leida elus sihte, mille poole püüelda. Toll ise kirjutas sellest 1889. aasta lõpul Middendorffile, teatades, tänutundest on ta pühendanud oma uurimuste seeria reisist Uus-Siberi saartele (1885–1886) just Middendorffile. „See oli Teie nõuanne, mis aitas mul – kahtlejal – teha otsus Uus-Siberi saartele minna. Teie kogemused kaitsesid mind vaenuliku põhja karmide rünnakute eest; Teie eeskuju järgides üritasin ma oma väheseid jõude kokku võtta; Teie vaimu järgides püüdsin põhjamaa looduse saladusi avastada.“ [30: lk. 280–281].

Pingeline teadustöö tõi tervisehädad. Polaaraladest huvitunud Tollil võimaldas Uus-Siberi saartele sõita üks teine Middendorffi hõimlane: Peterburi teaduste akadeemia korraline liige ja geoloog Friedrich Schmidt, kes samuti oli kirjade põhjal Vokal Wilckenite pool sage külaline. Näib, et vanapoisist Schmidt kiindus isata Tolli kui oma lapsesse. Selle tõenduseks on nende kirjavahetus: Toll pöördus oma kirjades Schmidti poole, justkui too oleks tema onu ja kirjutas alla kui nõbu, samas ei olnud nad sugulased ega ka hõimlased. Schmidt võttis võlgades Tolli enda juurde ja toetas teda ning tema tegemisi rahaliselt. Tolli kirjadest võib lugeda, et Schmidt püüdis oma noort sõpra seejuures ka kasvatada rahaga õigesti ümber käima. See ei meeldinud Tollile ja tekitas meelehärmi Schmidtile, kuid tülidest hoolimata jäid nad väga lähedasteks [25: l. 2–6].

1885–1886 sõitis Toll Peterburi TA korraldatud Alexander von Bunge noorema juhitud ekspeditsiooniga Uus-Siberi saartele. Ekspeditsiooni käigus uuris ta Verhojanski mäeahelikku ja selle harude kulgemist ning põhjalikult Kotelnõi saart, kuid käis ka Fadejevi ning Uus-Siberi saarel. Sel reisil veendus Eduard Toll Jakov Sannikovi 1810. aastal nähtud maa olemasolus Uus-Siberi saartest põhja pool – nn. Sannikovi maa otsingust kujuneski Eduard Tolli elu peasiht. Peterburi jõudis Toll 1887. aasta algul ja hakkas seal TA toetusel põhjalikumalt läbi töötama oma ekspeditsioonimaterjale.

1887. aasta lõpul sõitis ta valitsuse ja Tollide Kukruse perekonnalegaadi ühekordse toetuse abil üheksaks kuuks Saksamaale Berliini. Sealses ülikoolis kavatses Toll õppida paleontoloogiat, geoloogiat ja petroloogiat, et „ennast täiendada nendel aladel, mis talle kui esialgu zooloogiale pühendunule kaugeks jäid.“ Eduard Tolli tõsistest kavatsustest annab tunnistust see, et ta oli valmis 1888. aasta algul paleontoloog krahv Alexander Keyserlingilt raha laenama, kuna soovis tutvuda Saksamaa geoloogiaga nelja nädala vältel Harzi mäestikus, Eifeli lavamaal ja Saksi Maagimäestikus. Vajaliku summa Eduard Toll ka sai [11].

Õpingute ajal Berliinis tutvus ta silmapaistva geomorfoloogi Ferdinand von Richthofeni ja tema õpilase Erich von Drygalskiga, kes juhtis aastail 1900–1902 Saksa lõunapooluse ekspeditsiooni. Hea läbisaamine Drygalskiga kestis kuni Tolli hukkumiseni.

1888. aasta jaanuari lõpus Toll kihlus Berliinis ja 1889. aasta veebruaris abiellus Vokal. Kihlumise tõttu muretses Schmidt Tollile Riigivarade Ministeeriumi juures asuvas geoloogia komitees geoloogi-kartograafi koha (1888. aastal ta sel kohal tõenäoliselt veel ei töötanud). Veidi hiljem, aprillis 1888, nõustus Schmidt Tollile lõpuks viimase survel andma aga eelarvelise konservaatori koha Peterburi teaduste akadeemia mineraloogiamuuseumis – seda ametit oli Toll juba pikka aega oodanud [25: l. 2–6].

Nüüd oli Tollil lõpuks kindel töökoht ja ta sai pühenduda Uus-Siberi saarte ekspeditsioonimaterjalide avaldamisele; esimesed osad ilmusid 1889. aasta teisel poolel. Pingeline töö ei möödunud jälgi jätmata: 1890. aasta sügistalvel haigestus Toll neurasteeniasse ning vajas puhkust [22: lk. 32]. Nii sõitiski Toll koos abikaasaga 1890. aasta lõpul pikemaks ajaks Saksamaale ja Austriasse. Berliinis õnnestus tal kuulata hiljuti suuskadel Gröönimaa ületanud Fridtjof Nanseni loengut. Pärast seda käis Nansen veel kolm korda Tolli juures hotellis, et rääkida temaga jääoludest Uus-Siberi saartest lääne pool: sealtkaudu soovis Nansen otsida teed poolusele.

Puhkusereisil tutvus Eduard Toll veel geomorfoloog Albrecht Pencki ning Aafrika uurija ja kaasmaalase Georg Schweinfurthiga [26: l. 1p–2]. 1891. aasta aprillis osales ta Saksa üheksandatel geograafide päevadel, kus pidas ettekande fossiilse jää levikust Kirde-Siberis [16].

Neurasteenia ei lubanud Tollil 1890. aasta algul asuda oma teisele uurimisreisile Hatanga ja Anabari jõgede vahelisse piirkonda [22: lk. 32]. Sellele ekspeditsioonile oli valmis minema kunagi asumisele saadetud poolakas Jan Czerski, kes Schmidti palvel süstematiseeris mineraloogiamuuseumi kogus olevaid väljasurnud imetajate luid. Czerski suunduski koos abikaasa ja pojaga ekspeditsioonile, kuid suri ootamatult juunis 1892 Kolõmal. Seepärast avanes Eduard Tollil uus võimalus ise ekspeditsioonist osa võtta.

1893. aastal uuris Eduard Toll oma väikese ekspeditsiooniga Anabari ja Hatanga vahelist ala, püüdes teaduste akadeemia soovil otsida üles mammuti säilmed, mis olid väidetavalt leitud sellest piirkonnast. See otsing ebaõnnestus, kuid see-eest kaardistas Toll mensuliga ligikaudu 4200 kilomeetrit läbitud teed ning Nanseni palvel rajas kolm toidudepood (kaks Kotelnõile ja ühe mandrile), juhuks kui Fram peaks hukkuma [22: lk. 38].

1897. aastal töötas Toll põllumajandusministeeriumi geoloogia komitee juures, kaardistades Liivimaa Läti-osa ja Kuramaa alasid ning uurides sealseid jääaja jälgi. 1895. aastal avaldas ta ka oma kõige olulisema uurimuse Siberi fossiiljääst ja selle seostest mammutite väljasuremisega [19]. Selle äärmiselt keerulise teemaga oli Toll tegelnud vähemalt alates 1890. aastast.

Katse saada Tartus magistrikraad. 1896. aastal lähetas Vene geograafiaselts Tolli Bergenisse, tervitama oma retkelt õnnelikult tagasi jõudnud Fridtjof Nansenit. Samal aastal kolis Toll närvilisest Peterburist Tartusse, kus ta üüris Vallikraavi 19 suure korteri. Sinna jäigi tema pere elama.

Tartus pidas Toll vajalikuks kaitsta magistritöö. Nagu ta ise ühes oma kirjas tunnistas, ei olevat tal teist valikut, kui teha seda rahulikult Tartus, sest Saksamaal (Gothas) ei õnnestunud doktorikraadi saada [27: l. 1p–2]. Miks ta otsustas magistritöö kaitsta, ei ole teada. 1897. aasta esimesel poolel sooritas Toll Tartus kolmes osas oma magistrieksamid geoloogia alal. On hämmastav, et eksameid vastu võtnud professorid hindasid kahel polaarekspeditsioonil käinud mehe teadmisi kõikides ainetes rahuldavaks. Isegi tema kirjalik töö mere transgressiooni iseloomust ja põhjustest, millega Toll oli edukalt tegelnud oma uurimisretkedel, sai vaid rahuldava hinde. Võib-olla see oligi põhjus, miks Toll pettus ja väitekiri jäigi kaitsmata – seda diplomit tema toimikust igatahes ei leia, nagu ka magistritööd [5].

Tema unistus oli leida üles Sannikovi maa. 1898. aastal kiitis Peterburi teaduste akadeemia heaks Tolli ekspeditsiooniplaani Sannikovi maa avastamiseks. Seda teadusretke aitasid ette valmistada peale Nanseni, Drygalski jt. polaaralade uurijate ka paljud baltisakslased, kelle hulgas oli nii hüdroloog Ferdinand von Wrangell noorem kui ka näiteks „Sangaste rukkikrahv“ Friedrich von Berg, samuti Peterburis leiba teeninud laevaehitusinsener Carl Mühlenthal. Viimane pakkus Tollile ekspeditsioonile kaasa enda konstrueeritud uusimat väga kerget kajakit. See oli valmistatud Lutheri vabrikus toodetavast veekindlast vineerist (esimene omataoline maailmas). Toll katsetas kajakit edukalt Neeva jõel, rammides isegi jõe kaldapealset, et kajaki tugevust proovida. Pärast seda küsis ka Nansenilt nõu, kas tasub asendada Nanseni uurimisretkel kasutatud nahast kajak Mühlenthali tehtuga. Ka Nansen proovis sellega sõitu ning kiitis aluse põhimõtteliselt heaks. Peale Vene polaarekspeditsiooni ostsid Tolli soovitusel veekindlast vineerist valmistatud kajakeid ka Saksa lõunapooluse ekspeditsioon (Drygalski juhtimisel) ja Briti Antarktise ekspeditsioon (Robert Falcon Scott) [16].

Toll kasutas neid kahekohalisi kajakeid oma pikkadel ekspeditsioonidel talvitumise ajal Taimõri läänerannikul (1900–1901) ja hiljem, kui 1902. aasta suvel suundus oma neljaliikmelise rühmaga Benetti saarele. Paraku ei õnnestunud meestel polaaröös mandrile tagasi tulla [18].

Tolli Vene polaarekspeditsiooni äärmiselt põhjalik ettevalmistamine on kadestusväärne: üle maailma osteti parim varustus, mis tollal oli võimalik; Toll sekkus pisimassegi üksikasjasse – midagi ei jäänud tal kahe silma vahele. Ta nägi reisi ette valmistades isegi võimalust, et samamoodi kui mitu varasemat ekspeditsiooni võib temagi retk lõppeda fiaskoga, kui pole kindlalt paika pandud alluvuskord ekspeditsiooni üldjuhi ja laevakapteni vahel. Seepärast palus ta Drygalskit saata teavet Saksa lõunapooluse ekspeditsioonil kehtinud reeglite kohta. Selgus, et ekspeditsiooni üldjuht seisab kõrgemal kaptenist, kuid oma käske meeskonnale edastab ta tavaliselt kapteni kaudu [28: l. 117p, 120]. Sedalaadi põhimõtted kirjutati sisse ka Vene polaarekspeditsiooni alluvussuhteid käsitlevasse eeskirja.

Siiski juba enne uurimisretke algust juunis 1900 oli aimatav konflikt ekspeditsioonilaeva Zarja kapteni Nikolai Kolomeitsevi ning Eduard Tolli vahel. Hea ülevaate nendest vastuoludest annab Tolli enda raport Kolomeitsevi eemaldamise kohta Peterburi TA presidendile suurvürst Konstantin Konstantinovitðile ning ekspeditsiooni astronoomi Friedrich Seebergi märgukiri Tollile [29: l. 23–27p; 28: l. 210]. Kolomeitsev oli tubli meremees ja tal oli rikkalikult kogemusi navigeerimises Kara meres, kuid ta oli ka järsu natuuriga ning tavatses madruseid korrarikkumise eest kehaliselt karistada. Tollile kapteni käitumisviis ei meeldinud. Reisi alguses aga selgus, et Tolli ja Kolomeitsevi vastuolude tuum seisnes hoopis muus: Kolomeitsevile oli olulisem tagada keeruliste jääoludega Siberi rannikumeredes laeva turvalisus, selle nimel ohverdanuks ta teadusvaatlused reisi ajal ning loobunuks ka reisi peasihist avastada Sannikovi maa. Sellest eesmärgist ei kavatsenud Toll aga mingil juhul taganeda: Sannikovi maa avastus oli olnud tema kinnisidee juba aastaid.

Põhimõttekindlate meeste omavaheline mittemõistmine üha süvenes laevasõidu ajal Kara meres ja talvitumise alguses. Toll soovis tegelikult veel enne “talvekorterisse” jäämist Kolomeitsevi oma kohalt lahti lasta, kuid tema asemele ei olnud kedagi panna: Koltðak oli Kolomeitseviga ühel nõul ja laeva teisel ohvitseril Fedor Mattiesenil ei olnud kogemusi navigeerimiseks Kara meres. Lõpuks otsustas Toll Kolomeitsevist vabaneda nii, et andis talle väga olulise ülesande: ta palus rajada Kotelnõile söelaager, sest Zarjal oli 1901. aasta hooajaks sütt liiga vähe, mistõttu poleks saanud otsida Sannikovi maad ja üldse turvaliselt navigeerida Uus-Siberi saarestiku ning mandri vahel. 3. veebruaril 1901 lahkus Kolomeitsev laevalt seda ülesannet täitma. Toll kirjeldas oma vabanemist suurest pingest järgmiselt: “Nüüd algab uus aeg. Nüüd saan ma ülejäänud talve nautida meeldivat tööd, ekskursioone [---].” [20: lk. 205.]

Uueks kapteniks Kolomeitsevi asemele määras Toll Fedor Mattieseni. Tagantjärele on aga keeruline hinnata, kas Kolomeitsevi laevale jätmine oleks taganud oskuslikuma meresõidu oletatava Sannikovi maa läheduses 1901. aasta suvel. Segaseks jääb ka seik 1902. aasta suvehooaja kohta, mil Mattiesen ei suutnud Benetti saarelt ära tuua Tolli ekspeditsioonirühma. Teisalt olid Mattieseni kehv navigeerimine seotud söenappusega; varusid ei õnnestunud ka täiendada, kuna teaduste akadeemia muutis ära Tolli antud käsu Kolomeitsevile rajada Kotelnõile söejaam, pidades seda liiga kalliks. Tollile edastati käsk Leena suudmes 1902. aasta sügisel ekspeditsioon lõpetada ja Peterburi suunduda (algne eesmärk oli tagasi tulla läbi Beringi väina). Ta otsustas eirata akadeemia nõuet, kuna endiselt oli tal suur soov avastada Sannikovi maa. Nagu praegusajal teame, see tal ei õnnestunud ning Toll hukkus koos kolme kaaslasega tõenäoliselt Benneti saare ja Uus-Siberi saarte vahel polõnja’t (aastaaegadest sõltumata lahvandus) ületades.

Eduard Tolli teati ausa ja ulja mehena. Tolli ülikoolikaaslased kirjeldasid teda juba üliõpilasajal kui inimest, kes ei tundnud vähimatki hirmu ning pidas püstoli- ja mõõgaduelle erilise metsikuse, kuid samas vankumatu rahuga ka kõige täbaramates olukordades [12]. Bunge sõnul oli ta “laitmatult aus ja kõigutamatult vapper”, “tõeline rüütel” [24: l. 5].

Sellise kartmatu inimesena mäletab Eduard von Tolli kogu maailm ning seda hindasid kõrgelt nii saksa kui ka vene uurijad: 1913. aastal püstitasid Oskar Iden-Zeller ja 1928. aastal Vene polaarekspeditsioon Tolli auks Kotelnõi saarele mälestustahvlid ning Tolli sugulased rajasid mälestussamba Kukrusel.

Autor tänab huvitavate illustratsioonide eest professor Christopher von Tolli Rootsist ja Taavi Paed genealoogianõuannete eest.

1. Anonymus 1904. Eduard Baron Toll, ein baltischer Forschungsreisender. – Revalsche Zeitung, Nr. 115.

2. Barr, William 1980. Baron Eduard von Toll’s Last Expedition: The Russian Polar Expedition 1900–1903. – Arctic 34 (3): 201–224.

3. EAA (Eesti Ajalooarhiiv), f. 402, n. 2, s. 25419. (E. v. Tolli üliõpilastoimik mineraloogia ja meditsiini õppimise kohta Tartu ülikoolis.)

4. EAA, f. 402, n. 2, s. 25420. (E. v. Tolli üliõpilastoimik zooloogia õppimise kohta Tartu ülikoolis.)

5. EAA, f. 402, n. 1, s. 26274. (E. v. Tolli toimik magistriõpingutest mineraloogia alal Tartu ülikoolis.)

6. EAA, f. 402, n. 8, s. 2033. (E. v. Tolli jt. süüasi seoses parun Engelhardti solvamisega.)

7. EAA, f. 402, n. 3, s. 141. (Maximilian Brauni isikutoimik tööst Tartu ülikoolis.)

8. EAA, f. 402, n. 5, s. 1005. (Tartu ülikooli palgasaajate nimekirjad 1882–1885.)

9. EAA, f. 1874, n. 2, s. 335. (Matrikel-Kommission des Estländischen Gemeinnützigen Verbandes.)

10. Hang, Tiit 1993. Eduard Toll polaaralade geoloogia ja geograafia uurijana. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. Geoloogia rajajooni Eestist. Tallinn: 117–125.

11. Hessische Landes- und Hochschulbibliothek Darmstadt, D: Key., A.: T-2, Kasten 293.11. (E. v. Tolli kirjad A. v. Keyserlingile.)

12. Kupffer, Karl G. 1927. Einige Züge zur Charakteristik von Eduard Baron Toll. – Revaler Bote, Nr. 92.

13. Lemm, Rudolf von. 1933. Eduard Baron Toll zum Gedächtnis. – Revaler Zeitung, 01. 04.

14. Passetski, Vassili. 1970. Eestist pärit Arktika-uurijad. Tallinn: 298–326.

15. Tallinna linnaarhiiv, f. 237, n. 2, s. 3. Kirchenbuch: Geboren und Getauften bei der Dom Gemeinde, 1854–1863.

16. Tartu kunstimuuseum, Julie Hagen-Schwarzi arhiiv. (E. v. Tolli, F. nanseni, E. v. Drygalski, R. F. Scotti, O. Nordenskiöldi kirjad C. Mühlendahlile.)

17. Toll, Christopher von 2002. Der Polarforscher Baron Eduard Toll (1858–1902). – Nachrichtenblatt der Baltischen Ritterschaften 44 (3): 57–64.

18. Toll, Eduard von 1891. Forschungen im nordöstlichen Sibirien. – Verhandlungen des neunten Deutschen geographentages zu Wien am 1., 2. und 3. April. Reimer, Berlin: 53–64.

19. Toll, Eduard von 1895. Wissenschaftliche Resultate der von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften zur Erforschung des Janalandes und der Neusibirischen Inseln in den Jahren 1885 und 1886 ausgesandten Expedition. Abtheilung III: Die fossilen Eislager und ihre Beziehungen zu den Mammutleichen. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg. St.-Pétersbourg: L’Academie Impériale des Sciences, VII Série, XLII (13).

20. Toll, Emmy von (hrsg.) 1909. Die Russische Polarfahrt der “Sarja” 1900–1902. Aus den hinterlassenen Tagebüchern von Baron Eduard von Toll. Reimer, Berlin.

21. Varep, Endel 1958. Ühest “Sannikovi maa” otsijast. 100 aastat polaaruurija Eduard Tolli sünnist. – Eesti Loodus 9 (1): 42–46.

22. Виттенбург Павел Владимирович. 1960. Жизнь и научная деятельность Э. В. Толля. Издательство Академии наук СССР, Москва; Ленинград.

23. ПфА РАН (Санкт-Петербургский филиал Архива Российской Академии наук), ф. 47, оп. 1, № 229. (Emmy von Tolli ja P. Wittenburgi kirjavahetus.)

24. ПфА РАН, ф. 47, оп. 2, № 102. (Kривенко, Василий Силович. Эдуард Васильевич Толь и его три экспедиции. Рукопись.)

25. ПфА РАН, ф. 42, оп. 2, № 127. (E. v. Tolli kirjad Fr. Schmidtile.)

26. ПфА РАН, ф. 42, оп. 2, № 102. (E. v. Tolli kirjad Fr. Schmidtile.)

27. ПфА РАН, ф. 87, оп. 3, № 347. (E. v. Tolli kirjad Carl Salemannile.)

28. ПфА РАН, ф. 14, оп. 1, № 8. (E. v. Drygalski jt. kirjad E. v. Tollile.)

29. ПфА РАН, ф. 14, оп. 1, № 39. (E. v. Tolli märgukiri suurvürst Konstantin Konstantinovitðile N. Kolomeitsevi vabastamise kohta kapteni kohalt.)

30. Сухова Наталья Георгиевна, Таммиксаар Эpки 2005. Александр Федорович Миддендорф (1815–1894). Наука, Москва.