2008/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/3
Tuntud polaaruurija, tundmatu inimene Eduard von Toll 150

Eestist prit polaaruurija Eduard von Tolli snnist mdub tnavu mrtsis 150 aastat. sna hsti teatakse tema retki phjapolaaraladele ning pet avastada Sannikovi maa; palju vhem tuntakse aga Tolli isiklikku elu: ta oli julge, sihikindel ja kllaltki keevalise natuuriga, mistttu tuli tema elus ette ksjagu sekeldusi ning arusaamatusi.

Mitmeklgse polaaruurija parun Eduard Tolli elust ja tegevusest on eesti keeles kirjutanud Endel Varep [21], Vassili Passetski [14] ja Tiit Hang [10], saksa keeles Christopher von Toll [17] ning inglise keeles William Barr [2]. Suuresti phinevad nende kirjatd Tolli Zarja ekspeditsiooni pevaraamatul ning saksa pritolu Vene geoloogi Paul Wittenburgi raamatul Tolli elust ja teadustegevusest [22]. Wittenburgi raamat Tollist ilmus alles kolmandal katsel: esimest korda hvitas KGB selle ksikirja 1930. aasta algul, prast seda kirjutatud ksikiri kadus aga Leningradi blokaadis. Ilmunud raamatut oli ka tugevasti retsenseeritud: niteks mitte heski kohas ei tohtinud mainida Tolli ekspeditsioonikaaslast ja hilisemat Vene valgekaartlaste juhti Aleksandr Koltakki.

Wittenburg kasutas oma raamatu kirjutamisel Tolli ekspeditsioonide pevikuid jt. kirjalikke materjale. Need oli talle saatnud Eestis rahapuuduses elanud Tolli lesk Emmy ning tema kunagine reisikaaslane Alexander von Bunge noorem [23]. Samuti kasutas Wittenburg Venemaa teaduste akadeemia Jakuutia komisjoni soovitusel Tolli kohta andmeid kogunud Vassili Krivenko mahukat ksikirja, mis 1930. aastatel ilmumata ji; praegu on see hoiul Venemaa TA Peterburi filiaali arhiivis [24].

Need uurimused kajastavad kllaltki hsti Tolli tegevust polaaruurijana, kuid neist ei leia peaaegu midagi tema inimlike omaduste ja teaduslike kontaktide kohta ega ka sellest, mis arvasid Tolli tegevusest tema kaasaegsed. Seeprast pan heita pilku tema vhem tuntud poolele. Phjalikumalt jtan ma ksitlemata Tolli teadustegevuse: see valdkond on huvitav ja thelepanuvrne ning vrib omaette kirjatkki. Tolli teadustegevusest on eesti keeles vrdlemisi ksikasjalikult kirjutanud Tiit Hang [10].


Segadus snnikuupevaga. Eduard von Toll on sndinud Tallinnas 1858. aastal. Eestikeelsetes artiklites [10, 21] ja entsklopeediates on tema snnikuupevaks mrgitud 12. (uue kalendri jrgi 24.) mrts. Sama snnikuupeva on laialdaselt kasutatud ka saksakeelsetes allikates [12, 13] ja biograafilistes leksikonides (nt. Deutschbaltisches biographisches Lexikon, 1970, lk. 805). Need andmed prinevad 1889. aastal ilmunud Album Academicumist (lk. 736), kus omakorda on toetutud Tallinna Toomkiriku meetrikaraamatule [15: l. 54].

Toll ise thistas oma snnipeva aga 2. (14.) mrtsil [20: lk. 233]. Ka Paul Wittenburgi phjalikult uuritud perekonna materjalid [22: lk. 7, joonealune], mned teised genealoogilised algallikad [9: l. 66] ning artiklid [1] kinnitavad, et just sellel kuupeval on Eduard von Toll sndinud. Millest vis tulla kmnepevane erinevus meetrikaraamatu ning Tolli enda andmete vahel, on praegusajaks veel teadmata, kuid nende andmete valgusel tuleb siiski igeks pidada 2. (14.) mrtsi, nagu ongi kirjas vene ning inglise autorite tdes [2, 14, 22].


Korduvalt alustatud likoolipingud. Ehkki Toll kandis klavat paruni tiitlit, tuli tema perekonnal erinevalt paljudest teistest baltisaksa aadliperedest lbi ajada kitsalt. Pealegi suri 1863. aastal Tolli isa ja nii ji kuue lapse (kolm neist surid noores eas) kasvatamine ainult ema Augusta kanda.

Oma haridusteed alustas Toll Tallinna Toomkoolis (18691870). Prast pere kolimist Tartusse jtkas ta pinguid kohalikus gmnaasiumis augustist 1872 kuni juuni lpuni 1877.

Nib, et noor Toll oli rmiselt psimatu loomuga: ta ei suutnud phenduda valitud erialale. Seda testab asjaolu, et ta ppis Tartu likoolis prast immatrikuleerimist mineraloogia erialal vaid kaks kuud (31. augustist 15. oktoobrini 1877), vttes seejrel oma dokumendid vlja. 1878. aasta 2. veebruaril astus ta uuesti Tartu likooli ning alustas pinguid meditsiini alal [3: l. 8, 19]. Needki katkesid sna varsti he vahejuhtumi tttu. lemeelikus tujus olnud Toll solvas septembri lpul 1878 hes Tartu krtsis thtsat parunit. Prast viimase mrkust, et Toll kitus halvasti, sekkusid snelusse Tolli lauakaaslased ning olukord pdis khmlusega, milles osales ka Eduard Toll ise. likooli kohus arutas asja ja otsustas Tolli ajutiselt Tartust pagendada: kuni 13. jaanuarini 1879. Hiljem otsust muudeti ning pagendus kestis kuni 13. juunini 1879 [6: l. 13p, 8, 15].

Uuesti asus Toll ppima Tartu likoolis 24. mail 1880. Seekord osutus valitud erialaks zooloogia. Nagu testab Tolli matrikkel, sooritas ta aastail 18801882 oluliselt enam eksameid kui 18781879. lekaalus oli seejuures zooloogia-, mitte geoloogiahuvi, nagu seni on kirjanduses viidatud [10, lk. 17]. Seda testab ka tema petaja zooloogia eradotsendi Maximilian Brauni ekspeditsioon Vahemerele (9. aprillist 22. augustini 1882) Baleaaridele ja Aliiri, et uurida mantelloomade himkonda kuuluvaid merituppesid jt. selgrootute liike ning tagasi tulles ka Genfi jrvel [7: l. 5252p]. Toll tegi selle ekspeditsiooni Brauni pilasena kaasa, kogudes Menorca saarel asuvast Mahoni sadamast materjali oma kandidaadit jaoks. Ksikirjalise kandidaadit zooloogias Ein Beitrag zur Kenntniss der Gastropodenauges kaitses Toll 18. aprillil 1883, lpetades htlasi likooli [4, l. 13, 15]. See ei olnud toona teaduskraad, nagu on seni mrgitud [21: lk. 43; 10: lk. 117], vaid vastas nukogude aja likoolilpetaja kvalifikatsioonile. Ka zooloogiapingute ajal elas Toll lustlikku lipilaselu, vttes pidevalt laene, mida ta pidi hiljem klaarima paljude aastate vltel. Rahaline kitsikus saatis teda kogu elu [12; 24: l. 5].


Tutvus Middendorffiga ajendas huvi polaaralade vastu. Kirjandusest leiab viiteid, et prast likooli lpetamist jttis novembris 1883 erakorraliseks zooloogiaprofessoriks saanud Braun Tolli zooloogiainstituudi juurde [10: lk. 117; 22: lk. 8; 17: lk. 58]. likooli palgalehed aga tendavad, et ajavahemikul 18831885 ei olnud Toll zooloogiamuuseumis kirjas ei assistendi, kogude hoidjana ega laborandina [8: l. 172252].

Tpselt ei ole teada, millal Eduard Toll tutvus tema edasise saatuse jaoks otsustavaks saanud arstilipilase Otto (Nunzi) von Wilckeniga [12], kuid tenoliselt said nad kokku aastal 1880. See sprus viis Tolli Wilckenite perekonnamisa Vokal. Misaperemehe kaudu sai noor Toll tuttavaks misniku likooliaegse sbra Alexander Theodor von Middendorffiga ning tema poja Ernstiga, kelle abikaasa oli Wilckeni ttar. htlasi hakkas Eduard Toll lbi kima Wilckeni teise ttre Emmyga, kellega abiellus 1889. aastal. sna varsti lisandus Tolli tutvusringkonda ka hulk Ernsti sugulasi ja himlasi (niteks kuulus nende hulka tema hilisem ekspeditsioonikaaslane Hermann Walter) andunud jahimehed, kellega veedeti sageli aega Hellenurmes. Seda seika tendavad Middendorffide perekonna ning Tolli enda kirjad [30: lk. 9597, 281].

Kohtumised Middendorffiga (mitte tema td, mis olevat olnud menukad Tartu likoolis Tolli pingute ajal [10: lk. 117; 21: lk. 7]) ajendasid Tolli huvituma polaaraladest ja aitasid tal leida elus sihte, mille poole pelda. Toll ise kirjutas sellest 1889. aasta lpul Middendorffile, teatades, tnutundest on ta phendanud oma uurimuste seeria reisist Uus-Siberi saartele (18851886) just Middendorffile. See oli Teie nuanne, mis aitas mul kahtlejal teha otsus Uus-Siberi saartele minna. Teie kogemused kaitsesid mind vaenuliku phja karmide rnnakute eest; Teie eeskuju jrgides ritasin ma oma vheseid jude kokku vtta; Teie vaimu jrgides pdsin phjamaa looduse saladusi avastada. [30: lk. 280281].


Pingeline teadust ti tervisehdad. Polaaraladest huvitunud Tollil vimaldas Uus-Siberi saartele sita ks teine Middendorffi himlane: Peterburi teaduste akadeemia korraline liige ja geoloog Friedrich Schmidt, kes samuti oli kirjade phjal Vokal Wilckenite pool sage klaline. Nib, et vanapoisist Schmidt kiindus isata Tolli kui oma lapsesse. Selle tenduseks on nende kirjavahetus: Toll prdus oma kirjades Schmidti poole, justkui too oleks tema onu ja kirjutas alla kui nbu, samas ei olnud nad sugulased ega ka himlased. Schmidt vttis vlgades Tolli enda juurde ja toetas teda ning tema tegemisi rahaliselt. Tolli kirjadest vib lugeda, et Schmidt pdis oma noort spra seejuures ka kasvatada rahaga igesti mber kima. See ei meeldinud Tollile ja tekitas meelehrmi Schmidtile, kuid tlidest hoolimata jid nad vga lhedasteks [25: l. 26].

18851886 sitis Toll Peterburi TA korraldatud Alexander von Bunge noorema juhitud ekspeditsiooniga Uus-Siberi saartele. Ekspeditsiooni kigus uuris ta Verhojanski meahelikku ja selle harude kulgemist ning phjalikult Kotelni saart, kuid kis ka Fadejevi ning Uus-Siberi saarel. Sel reisil veendus Eduard Toll Jakov Sannikovi 1810. aastal nhtud maa olemasolus Uus-Siberi saartest phja pool nn. Sannikovi maa otsingust kujuneski Eduard Tolli elu peasiht. Peterburi judis Toll 1887. aasta algul ja hakkas seal TA toetusel phjalikumalt lbi ttama oma ekspeditsioonimaterjale.

1887. aasta lpul sitis ta valitsuse ja Tollide Kukruse perekonnalegaadi hekordse toetuse abil heksaks kuuks Saksamaale Berliini. Sealses likoolis kavatses Toll ppida paleontoloogiat, geoloogiat ja petroloogiat, et ennast tiendada nendel aladel, mis talle kui esialgu zooloogiale phendunule kaugeks jid. Eduard Tolli tsistest kavatsustest annab tunnistust see, et ta oli valmis 1888. aasta algul paleontoloog krahv Alexander Keyserlingilt raha laenama, kuna soovis tutvuda Saksamaa geoloogiaga nelja ndala vltel Harzi mestikus, Eifeli lavamaal ja Saksi Maagimestikus. Vajaliku summa Eduard Toll ka sai [11].

pingute ajal Berliinis tutvus ta silmapaistva geomorfoloogi Ferdinand von Richthofeni ja tema pilase Erich von Drygalskiga, kes juhtis aastail 19001902 Saksa lunapooluse ekspeditsiooni. Hea lbisaamine Drygalskiga kestis kuni Tolli hukkumiseni.

1888. aasta jaanuari lpus Toll kihlus Berliinis ja 1889. aasta veebruaris abiellus Vokal. Kihlumise tttu muretses Schmidt Tollile Riigivarade Ministeeriumi juures asuvas geoloogia komitees geoloogi-kartograafi koha (1888. aastal ta sel kohal tenoliselt veel ei ttanud). Veidi hiljem, aprillis 1888, nustus Schmidt Tollile lpuks viimase survel andma aga eelarvelise konservaatori koha Peterburi teaduste akadeemia mineraloogiamuuseumis seda ametit oli Toll juba pikka aega oodanud [25: l. 26].

Nd oli Tollil lpuks kindel tkoht ja ta sai phenduda Uus-Siberi saarte ekspeditsioonimaterjalide avaldamisele; esimesed osad ilmusid 1889. aasta teisel poolel. Pingeline t ei mdunud jlgi jtmata: 1890. aasta sgistalvel haigestus Toll neurasteeniasse ning vajas puhkust [22: lk. 32]. Nii sitiski Toll koos abikaasaga 1890. aasta lpul pikemaks ajaks Saksamaale ja Austriasse. Berliinis nnestus tal kuulata hiljuti suuskadel Grnimaa letanud Fridtjof Nanseni loengut. Prast seda kis Nansen veel kolm korda Tolli juures hotellis, et rkida temaga joludest Uus-Siberi saartest lne pool: sealtkaudu soovis Nansen otsida teed poolusele.

Puhkusereisil tutvus Eduard Toll veel geomorfoloog Albrecht Pencki ning Aafrika uurija ja kaasmaalase Georg Schweinfurthiga [26: l. 1p2]. 1891. aasta aprillis osales ta Saksa heksandatel geograafide pevadel, kus pidas ettekande fossiilse j levikust Kirde-Siberis [16].

Neurasteenia ei lubanud Tollil 1890. aasta algul asuda oma teisele uurimisreisile Hatanga ja Anabari jgede vahelisse piirkonda [22: lk. 32]. Sellele ekspeditsioonile oli valmis minema kunagi asumisele saadetud poolakas Jan Czerski, kes Schmidti palvel sstematiseeris mineraloogiamuuseumi kogus olevaid vljasurnud imetajate luid. Czerski suunduski koos abikaasa ja pojaga ekspeditsioonile, kuid suri ootamatult juunis 1892 Kolmal. Seeprast avanes Eduard Tollil uus vimalus ise ekspeditsioonist osa vtta.

1893. aastal uuris Eduard Toll oma vikese ekspeditsiooniga Anabari ja Hatanga vahelist ala, pdes teaduste akadeemia soovil otsida les mammuti silmed, mis olid videtavalt leitud sellest piirkonnast. See otsing ebannestus, kuid see-eest kaardistas Toll mensuliga ligikaudu 4200 kilomeetrit lbitud teed ning Nanseni palvel rajas kolm toidudepood (kaks Kotelnile ja he mandrile), juhuks kui Fram peaks hukkuma [22: lk. 38].

1897. aastal ttas Toll pllumajandusministeeriumi geoloogia komitee juures, kaardistades Liivimaa Lti-osa ja Kuramaa alasid ning uurides sealseid jaja jlgi. 1895. aastal avaldas ta ka oma kige olulisema uurimuse Siberi fossiiljst ja selle seostest mammutite vljasuremisega [19]. Selle rmiselt keerulise teemaga oli Toll tegelnud vhemalt alates 1890. aastast.


Katse saada Tartus magistrikraad. 1896. aastal lhetas Vene geograafiaselts Tolli Bergenisse, tervitama oma retkelt nnelikult tagasi judnud Fridtjof Nansenit. Samal aastal kolis Toll nrvilisest Peterburist Tartusse, kus ta ris Vallikraavi 19 suure korteri. Sinna jigi tema pere elama.

Tartus pidas Toll vajalikuks kaitsta magistrit. Nagu ta ise hes oma kirjas tunnistas, ei olevat tal teist valikut, kui teha seda rahulikult Tartus, sest Saksamaal (Gothas) ei nnestunud doktorikraadi saada [27: l. 1p2]. Miks ta otsustas magistrit kaitsta, ei ole teada. 1897. aasta esimesel poolel sooritas Toll Tartus kolmes osas oma magistrieksamid geoloogia alal. On hmmastav, et eksameid vastu vtnud professorid hindasid kahel polaarekspeditsioonil kinud mehe teadmisi kikides ainetes rahuldavaks. Isegi tema kirjalik t mere transgressiooni iseloomust ja phjustest, millega Toll oli edukalt tegelnud oma uurimisretkedel, sai vaid rahuldava hinde. Vib-olla see oligi phjus, miks Toll pettus ja vitekiri jigi kaitsmata seda diplomit tema toimikust igatahes ei leia, nagu ka magistritd [5].


Tema unistus oli leida les Sannikovi maa. 1898. aastal kiitis Peterburi teaduste akadeemia heaks Tolli ekspeditsiooniplaani Sannikovi maa avastamiseks. Seda teadusretke aitasid ette valmistada peale Nanseni, Drygalski jt. polaaralade uurijate ka paljud baltisakslased, kelle hulgas oli nii hdroloog Ferdinand von Wrangell noorem kui ka niteks Sangaste rukkikrahv Friedrich von Berg, samuti Peterburis leiba teeninud laevaehitusinsener Carl Mhlenthal. Viimane pakkus Tollile ekspeditsioonile kaasa enda konstrueeritud uusimat vga kerget kajakit. See oli valmistatud Lutheri vabrikus toodetavast veekindlast vineerist (esimene omataoline maailmas). Toll katsetas kajakit edukalt Neeva jel, rammides isegi je kaldapealset, et kajaki tugevust proovida. Prast seda ksis ka Nansenilt nu, kas tasub asendada Nanseni uurimisretkel kasutatud nahast kajak Mhlenthali tehtuga. Ka Nansen proovis sellega situ ning kiitis aluse phimtteliselt heaks. Peale Vene polaarekspeditsiooni ostsid Tolli soovitusel veekindlast vineerist valmistatud kajakeid ka Saksa lunapooluse ekspeditsioon (Drygalski juhtimisel) ja Briti Antarktise ekspeditsioon (Robert Falcon Scott) [16].

Toll kasutas neid kahekohalisi kajakeid oma pikkadel ekspeditsioonidel talvitumise ajal Taimri lnerannikul (19001901) ja hiljem, kui 1902. aasta suvel suundus oma neljaliikmelise rhmaga Benetti saarele. Paraku ei nnestunud meestel polaars mandrile tagasi tulla [18].

Tolli Vene polaarekspeditsiooni rmiselt phjalik ettevalmistamine on kadestusvrne: le maailma osteti parim varustus, mis tollal oli vimalik; Toll sekkus pisimassegi ksikasjasse midagi ei jnud tal kahe silma vahele. Ta ngi reisi ette valmistades isegi vimalust, et samamoodi kui mitu varasemat ekspeditsiooni vib temagi retk lppeda fiaskoga, kui pole kindlalt paika pandud alluvuskord ekspeditsiooni ldjuhi ja laevakapteni vahel. Seeprast palus ta Drygalskit saata teavet Saksa lunapooluse ekspeditsioonil kehtinud reeglite kohta. Selgus, et ekspeditsiooni ldjuht seisab krgemal kaptenist, kuid oma kske meeskonnale edastab ta tavaliselt kapteni kaudu [28: l. 117p, 120]. Sedalaadi phimtted kirjutati sisse ka Vene polaarekspeditsiooni alluvussuhteid ksitlevasse eeskirja.

Siiski juba enne uurimisretke algust juunis 1900 oli aimatav konflikt ekspeditsioonilaeva Zarja kapteni Nikolai Kolomeitsevi ning Eduard Tolli vahel. Hea levaate nendest vastuoludest annab Tolli enda raport Kolomeitsevi eemaldamise kohta Peterburi TA presidendile suurvrst Konstantin Konstantinovitile ning ekspeditsiooni astronoomi Friedrich Seebergi mrgukiri Tollile [29: l. 2327p; 28: l. 210]. Kolomeitsev oli tubli meremees ja tal oli rikkalikult kogemusi navigeerimises Kara meres, kuid ta oli ka jrsu natuuriga ning tavatses madruseid korrarikkumise eest kehaliselt karistada. Tollile kapteni kitumisviis ei meeldinud. Reisi alguses aga selgus, et Tolli ja Kolomeitsevi vastuolude tuum seisnes hoopis muus: Kolomeitsevile oli olulisem tagada keeruliste joludega Siberi rannikumeredes laeva turvalisus, selle nimel ohverdanuks ta teadusvaatlused reisi ajal ning loobunuks ka reisi peasihist avastada Sannikovi maa. Sellest eesmrgist ei kavatsenud Toll aga mingil juhul taganeda: Sannikovi maa avastus oli olnud tema kinnisidee juba aastaid.

Phimttekindlate meeste omavaheline mittemistmine ha svenes laevasidu ajal Kara meres ja talvitumise alguses. Toll soovis tegelikult veel enne talvekorterisse jmist Kolomeitsevi oma kohalt lahti lasta, kuid tema asemele ei olnud kedagi panna: Koltak oli Kolomeitseviga hel nul ja laeva teisel ohvitseril Fedor Mattiesenil ei olnud kogemusi navigeerimiseks Kara meres. Lpuks otsustas Toll Kolomeitsevist vabaneda nii, et andis talle vga olulise lesande: ta palus rajada Kotelnile selaager, sest Zarjal oli 1901. aasta hooajaks stt liiga vhe, mistttu poleks saanud otsida Sannikovi maad ja ldse turvaliselt navigeerida Uus-Siberi saarestiku ning mandri vahel. 3. veebruaril 1901 lahkus Kolomeitsev laevalt seda lesannet titma. Toll kirjeldas oma vabanemist suurest pingest jrgmiselt: Nd algab uus aeg. Nd saan ma lejnud talve nautida meeldivat td, ekskursioone [---]. [20: lk. 205.]

Uueks kapteniks Kolomeitsevi asemele mras Toll Fedor Mattieseni. Tagantjrele on aga keeruline hinnata, kas Kolomeitsevi laevale jtmine oleks taganud oskuslikuma meresidu oletatava Sannikovi maa lheduses 1901. aasta suvel. Segaseks jb ka seik 1902. aasta suvehooaja kohta, mil Mattiesen ei suutnud Benetti saarelt ra tuua Tolli ekspeditsioonirhma. Teisalt olid Mattieseni kehv navigeerimine seotud senappusega; varusid ei nnestunud ka tiendada, kuna teaduste akadeemia muutis ra Tolli antud ksu Kolomeitsevile rajada Kotelnile sejaam, pidades seda liiga kalliks. Tollile edastati ksk Leena suudmes 1902. aasta sgisel ekspeditsioon lpetada ja Peterburi suunduda (algne eesmrk oli tagasi tulla lbi Beringi vina). Ta otsustas eirata akadeemia nuet, kuna endiselt oli tal suur soov avastada Sannikovi maa. Nagu praegusajal teame, see tal ei nnestunud ning Toll hukkus koos kolme kaaslasega tenoliselt Benneti saare ja Uus-Siberi saarte vahel polnjat (aastaaegadest sltumata lahvandus) letades.


Eduard Tolli teati ausa ja ulja mehena. Tolli likoolikaaslased kirjeldasid teda juba lipilasajal kui inimest, kes ei tundnud vhimatki hirmu ning pidas pstoli- ja mgaduelle erilise metsikuse, kuid samas vankumatu rahuga ka kige tbaramates olukordades [12]. Bunge snul oli ta laitmatult aus ja kigutamatult vapper, teline rtel [24: l. 5].

Sellise kartmatu inimesena mletab Eduard von Tolli kogu maailm ning seda hindasid krgelt nii saksa kui ka vene uurijad: 1913. aastal pstitasid Oskar Iden-Zeller ja 1928. aastal Vene polaarekspeditsioon Tolli auks Kotelni saarele mlestustahvlid ning Tolli sugulased rajasid mlestussamba Kukrusel.


Autor tnab huvitavate illustratsioonide eest professor Christopher von Tolli Rootsist ja Taavi Paed genealoogianuannete eest.


1. Anonymus 1904. Eduard Baron Toll, ein baltischer Forschungsreisender. Revalsche Zeitung, Nr. 115.

2. Barr, William 1980. Baron Eduard von Tolls Last Expedition: The Russian Polar Expedition 19001903. Arctic 34 (3): 201224.

3. EAA (Eesti Ajalooarhiiv), f. 402, n. 2, s. 25419. (E. v. Tolli lipilastoimik mineraloogia ja meditsiini ppimise kohta Tartu likoolis.)

4. EAA, f. 402, n. 2, s. 25420. (E. v. Tolli lipilastoimik zooloogia ppimise kohta Tartu likoolis.)

5. EAA, f. 402, n. 1, s. 26274. (E. v. Tolli toimik magistripingutest mineraloogia alal Tartu likoolis.)

6. EAA, f. 402, n. 8, s. 2033. (E. v. Tolli jt. sasi seoses parun Engelhardti solvamisega.)

7. EAA, f. 402, n. 3, s. 141. (Maximilian Brauni isikutoimik tst Tartu likoolis.)

8. EAA, f. 402, n. 5, s. 1005. (Tartu likooli palgasaajate nimekirjad 18821885.)

9. EAA, f. 1874, n. 2, s. 335. (Matrikel-Kommission des Estlndischen Gemeinntzigen Verbandes.)

10. Hang, Tiit 1993. Eduard Toll polaaralade geoloogia ja geograafia uurijana. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist, IX. Geoloogia rajajooni Eestist. Tallinn: 117125.

11. Hessische Landes- und Hochschulbibliothek Darmstadt, D: Key., A.: T-2, Kasten 293.11. (E. v. Tolli kirjad A. v. Keyserlingile.)

12. Kupffer, Karl G. 1927. Einige Zge zur Charakteristik von Eduard Baron Toll. Revaler Bote, Nr. 92.

13. Lemm, Rudolf von. 1933. Eduard Baron Toll zum Gedchtnis. Revaler Zeitung, 01. 04.

14. Passetski, Vassili. 1970. Eestist prit Arktika-uurijad. Tallinn: 298326.

15. Tallinna linnaarhiiv, f. 237, n. 2, s. 3. Kirchenbuch: Geboren und Getauften bei der Dom Gemeinde, 18541863.

16. Tartu kunstimuuseum, Julie Hagen-Schwarzi arhiiv. (E. v. Tolli, F. nanseni, E. v. Drygalski, R. F. Scotti, O. Nordenskildi kirjad C. Mhlendahlile.)

17. Toll, Christopher von 2002. Der Polarforscher Baron Eduard Toll (18581902). Nachrichtenblatt der Baltischen Ritterschaften 44 (3): 5764.

18. Toll, Eduard von 1891. Forschungen im nordstlichen Sibirien. Verhandlungen des neunten Deutschen geographentages zu Wien am 1., 2. und 3. April. Reimer, Berlin: 5364.

19. Toll, Eduard von 1895. Wissenschaftliche Resultate der von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften zur Erforschung des Janalandes und der Neusibirischen Inseln in den Jahren 1885 und 1886 ausgesandten Expedition. Abtheilung III: Die fossilen Eislager und ihre Beziehungen zu den Mammutleichen. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg. St.-Ptersbourg: LAcademie Impriale des Sciences, VII Srie, XLII (13).

20. Toll, Emmy von (hrsg.) 1909. Die Russische Polarfahrt der Sarja 19001902. Aus den hinterlassenen Tagebchern von Baron Eduard von Toll. Reimer, Berlin.

21. Varep, Endel 1958. hest Sannikovi maa otsijast. 100 aastat polaaruurija Eduard Tolli snnist. Eesti Loodus 9 (1): 4246.

22. Виттенбург Павел Владимирович. 1960. Жизнь и научная деятельность Э. В. Толля. Издательство Академии наук СССР, Москва; Ленинград.

23. ПфА РАН (Санкт-Петербургский филиал Архива Российской Академии наук), ф. 47, оп. 1, № 229. (Emmy von Tolli ja P. Wittenburgi kirjavahetus.)

24. ПфА РАН, ф. 47, оп. 2, № 102. (Kривенко, Василий Силович. Эдуард Васильевич Толь и его три экспедиции. Рукопись.)

25. ПфА РАН, ф. 42, оп. 2, № 127. (E. v. Tolli kirjad Fr. Schmidtile.)

26. ПфА РАН, ф. 42, оп. 2, № 102. (E. v. Tolli kirjad Fr. Schmidtile.)

27. ПфА РАН, ф. 87, оп. 3, № 347. (E. v. Tolli kirjad Carl Salemannile.)

28. ПфА РАН, ф. 14, оп. 1, № 8. (E. v. Drygalski jt. kirjad E. v. Tollile.)

29. ПфА РАН, ф. 14, оп. 1, № 39. (E. v. Tolli mrgukiri suurvrst Konstantin Konstantinovitile N. Kolomeitsevi vabastamise kohta kapteni kohalt.)

30. Сухова Наталья Георгиевна, Таммиксаар Эpки 2005. Александр Федорович Миддендорф (18151894). Наука, Москва.



Erki Tammiksaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet