2008/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/3
Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajed?

Tuhala-Nabala karstimaastik on Euroopas ks unikaalsemaid looduskaitsevrtusega alasid. Peale maapealsete silmale nhtavate karstivormide on seal kandis maa-all peidus mitu karstijge, mida mullu vlitde kigus ka kaardistati.

Kohila karstivaldkonna kirdeservas, Pirita ja Keila jgede vahelise Tuhala-Nabala paekivimaardla piirkonnas asub ks Eesti thelepanuvrseim karstimaastik. Tegu on tugevasti karstunud karbonaatkivimitest koosneva paetasandikuga, kus on rohkelt erisuguseid karstivorme: karstiorud, -lehtrid ja -lohud, kurisud, karstikoopad jne. Siit voolavad lbi Angerja, Tuhala ja Vna jgi, neist Angerja ja Tuhala toovad oma lhtelt Mahtra soostikust kaasa humiinhappeid sisaldavat, seega karbonaatkivimeid hsti lahustavat vett. Selles karstipiirkonnas liigub surveline phjavesi philiselt paekihtide vahelistes karstilhedes ja tuseb maapinnale Tuhala jes (Veetusme allikad), mitmes allikasoos vi Paekna allikajrves. Siin asuvad ka Tuhala ja Kurevere karstiala [5].

See ulatuslik karstivli peidab endas ka mitut maa-alust karstijge. Et saada parem levaade nende jgede kulgemisest, tellis Tuhala looduskeskus kaardistamise katset. Seejuures oli oluliseks ajendiks akadeemik Anto Raukase ettepanek kanda Tuhala maastikukaitseala UNESCO loodusprandi nimistusse. Kaardistustde tulemuste phjal vib tdeda, et vrtuslik loodusmaastik hlmab Tuhala maastikukaitsealast tunduvalt suurema ala.

Maa-aluste karstijgede ehk salajgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mdistusvtetega. Trhma kuulusid loo autor Heiki Potter, Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja vabakutseline geobioloog Rein Hanstein. Tuntud geobioloogi Rein Weberi pilast Rein Hansteini vib teatavas mttes pidada geoloog lo Heinsalu (19281994) karstiuuringute jtkajaks. Kaardistusandmete digitaalttluse tegi infotehnoloog Lui Hubel.


Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see phineb radiesteesia petusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv vlja selgitada maa-aluse je vi veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka je laiuse, sgavuse ja isegi voolu suuna. Nende uuringute phjal asuvad Tuhala-Nabala karstipiirkonna alalise vooluga, keskmiselt 4 meetri laiused salajed 58 meetri sgavusel paekihtide vahel; veesoon on tavaliselt 0,3 meetri laiune.

Pendli abil leitud salajge saab kaardile kanda peaaegu kikidel geodeesias tuntud mdistusviisidel. Kige keprasem ja odavam on kasutada GPSi asukohamdikut (ksi-GPSi). Seda tarvitasime oma ts ka meie, kuigi see pole kige tpsem mdistusviis.

Liikudes hte je kallast pidi, mrati asukohamdikuga tugipunktide koordinaadid 27 meetri tpsusega, see on piisav 1:10 000 vi viksemas mtkavas kaardistamiseks. Tugipunktid veti esmajoones jesngiga ristuvatel teedel, kuivenduskraavidel ja teistel maastikul hsti ra tuntavatel ja ligipsetavatel objektidel, aga ka vimalikult metsalagedatel aladel, sest suletud horisondiga tihedas metsas ei anna GPSi mtmisandmed kuigi tpset tulemust. Avatud maastikul mrati tugipunkte jesngi kulgemise ekstreemsemates kohtades. Punktidevahelised ligud kaardistati silma jrgi, kasutades abimaterjalina suuremtkavalist ortofotot vi phikaarti.

Mdistusandmete phjal tehti phikaardi alusele salaje teekonda nitav kaart, 1:10 000 vi viksemas mtkavas. Tugipunktide maapinna krgused (Balti krguste ssteemis) on vetud samas mtkavas topograafilistelt kaardilt. Nnda valmis salaje digitaaltopograafiline andmekogu (koordinaadid, maapinna krgus, voolusngi sgavus, topograafiline kujutis jms.), mille jrgi saab salajed kanda ka Eesti topograafilisse andmekogusse, htlasi on vimalik koostada erikaarte, profiile jms.


Tuhala kaitseala salajgi on mitmeharuline. Juba ammust ajast on tuntud Tuhala karstiala ning seda lbiv 1,5 kilomeetri pikkune maa-alune karstijgi. Esimest korda on seda kirjeldanud August Wilhelm Hupel 1782. aastal ja kaardistanud Ludvig August Mellin oma Liivimaa atlase tarvis 1796. aastal [3]. Phjalikult on Tuhala karstiala uurinud teaduste akadeemia geoloogia instituudi vanemteadur lo Heinsalu [1] ja Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja [2]. Salaje ja teiste inimtegevusest rikkumata karstivormide kaitseks rajati sellesse piirkonda 1998. aastal maastikukaitseala.

sna pikka aega arvati, et Tuhala maapues on peidus ks voolusng. Mned aastad tagasi tuli Rein Hansteini mtmiste phjal aga ilmsiks, et Tuhala karstiala lbiv salajgi on tegelikult kolmeharuline: kokku kuus kilomeetrit maa-alust voolusngi [4]. Neid kolme jeharu kidigi mullu uurimas: tehti geobiotopograafiline kaardistus ja koostati digitaaltopograafiline andmekogu (vt. # 1).

Kik kolm maa-alust jeharu algavad Tuhala je maapealse voolusngi katkemise kohast, Kata klast mmaaugust ja selle all olevatest koobastest. Sealt edasi on jevesi uuristanud kolm voolusngi kuni Tuhala je alamjooksu maapealse voolusngini, mis algab Sulu talu lhistelt.

Kige idapoolsem, nn. Kiriku haru kulgeb 1,8 kilomeetri pikkusena mmaaugust Veetusme allikateni. Jesngi thistavad maapealsed langatuslehtrid, nagu Kirikuauk, Maaru auk, Nogliku augud jt.

Keskmine, 2,2 kilomeetri pikkune Niakaevu haru ulatub mmaaugust Niakaevuni, sealt edasi voolab poole kilomeetri jagu phja poole ja knab siis jrsku tagasi, tustes maapinnale samuti Veetusme allikatest. Ka seda salaje haru thistavad huvitavad maapealsed karstinhtused: Hundikuristik, Kirstuauk, Pksireie org, Vanakubja org, Polli auk ja Sulu tusuallikad koos kuulsa Niakaevuga. Suurvee ajal pressib siin vesi vlja viiest tusuallikast ja voolab ajutise sngi kaudu Tuhala jkke 150 meetrit allpool Veetusme allikatest. Niakaev on rajatud hele neist tusuallikatest ja seeprast keeb ta ainult suurvee ajal.

Lnepoolseim, kahe kilomeetri pikkune Prtlime haru kulgeb philiselt maapealse Kuie karstijeoru suunda jrgides ning korduvalt sellega ristudes kuni Kalda (tusu)allikani. Sealt voolab karstijgi Kuie jeoru maapealse sngi kaudu Tuhala jkke 1,8 kilomeetrit allpool Veetusme allikatest. Karstijeoruga on see haru seotud arvukate langatuste ja kuristike kaudu.

Topograafiliste andmete analsist selgub, et Niakaevu ja Kirikume harude voolusngid on htlase langusega mmaaugust kuni Veetusme allikateni (krgusvahed vastavalt 6 ja 7 m). Prtlime haru puhul ei saa me vheste mdistusandmete tttu valdavat languse suunda mrata; ldine krgusvahe on aga 2 meetrit, kuid voolusngi keskosas tuleb ette krgemaid punkte; jeoru koobastes ja kuristikes vib olla ka sgavamaid neelukohtasid. Suurvee ajal titub Kuie jeorg veega ja tekib pideva maapealse vooluga Tuhala jgi.


Piirkonna teised maa-alused karstijed. Ants Talioja teada oli lo Heinsalu omal ajal uurinud ka Tuhalast loodesse jvat Kurevere karstiala. Koos Rein Hansteiniga kidi sealsete maa-aluste jgede olemasolu uurimas.

Kohalik Krtsu talu peremees Elmar Kaseoja nitas neile ktte viie allika kohad: kik avanevad Paekna allika(pais)jrve phjas. Algul arvati, et nende allikate kaudu avaneb viieharuline maa-alune jgi. Tpsema uurimise kigus selgus, et Kurevere karstiala lbivad viis omaette kulgevat maa-alust voolusngi, mida vis pidada vooluveekoguks (salajeks).

Seni on Ants Talioja ja Rein Hanstein Tuhala-Nabala piirkonnas vlja selgitanud kaheksa salaje ligilhedase asukoha, need on Kirdalu, Kurtna, Kassaru, Kurevere, Lutsa, Nmme, Tammiku ja bina karstijgi. Lutsa, Nmme, Tammiku ja bina algavad Tuhala je lemjooksu kurisutest, koobastest vi vrendikest ning lpevad Tammiku looduskaitseala allikasoodes. Neist nelja Kirdalu, Lutsa ja Tammiku (tervikuna) ning Kassaru (osaliselt) karstije voolusngide maa-aluse teekonna kandsid nad kaardile 2007. aasta vlitde kigus (vt. # 2).

Kirdalu salaje voolusng hendab Paekna allikajrve ja Kirdalu klas asuva Krnume kruusakarjri phja tekkinud allikajrve, lbides 9,3 kilomeetri ulatuses Arusta, Tagadi ja Kurevere klade maid. Arusta klas Tagalepa talu juures on salajgi tekitanud karstilehtri, kus suurvee ajal laiutab vike karstijrv. Topograafiliste andmete anals nitab, et kogu voolusngi krgeim punkt asub keskosas (maapind 52,5 m), kust on langus mlemas suunas. Lnepoolses harus liigub vesi Krnume allikajrvest Tagalepa poole le tusu (3 m) ilmselt on siin tegu survelise phjaveega [5]. Ida suunas voolav haru langeb (14 m) Paekna allikajrve.

Lutsa salaje pikkus on 8,6 kilomeetrit. Voolusngi lhtekoht (alumine ots) asub Tuhala je loodusliku voolusngi (jgi on siin kanaliseeritud) vrendikus ja avaneb Tammiku kaitsealal Mllu allikasoos. Kuigi allikasoo on Tuhala jeorust 14 meetrit krgemal ja voolusngi topograafiline langus on jeoru suunas (2 ), nitab geobioloogiline lokatsioon siiski vastupidist voolusuunda. Ilmselt on phjavesi ka siin surveline.

Tammiku salaje voolusng algab Kata klas Krneli talu all Tuhala je urgetest (pugemitest) ja kulgeb 3,2 kilomeetri pikkuselt loodesse ning pressib maapinnale Tammiku klas Nmme allikate kige veerohkemast tusuallikast. Topograafilised andmed nitavad, et voolusng on siin htlase langusega Tuhala jest Tammeme allikateni.

Ants Talioja arvates on ks Tuhala-Nabala karstimaastiku huvitavaim ja kaitset vrivaim paikkond just see, ajaloolise Nmme krtsi juures asuv Nmme (nimetatud ka Tammeme) allikasoo [4]. Millegiprast on suurem osa sellest looduslikult ja kodulooliselt huvitavast soost vlja jnud nii Tammiku looduskaitseala piirest kui ka hiljuti rajatud Rahkvlja maastikukaitsealast [6]. Peale botaaniliste harulduste on seal vhemalt neli suuremat tusuallikat; suurvee ajal pressib maa-alune vesi vlja ka allikaimbega pindadest. Peale Tammiku salaje tungivad allikasoos maapinnale (veel kaardistamata) bina ja Nmme salajed. Kogu see vesi voolab bina oja kaudu uuesti Tuhala jkke allpool Tuhala misat.

Ants Talioja teada on Nmme allikasoos (see jb siiski Tammiku kaitseala piiresse) koduloolise thtsusega Silmaallikas, mida on teatud ka Terviseallika nime all. Rahvaprimuse kohaselt olevat selle allika veel imeprased raviomadused; siia tuldi silmangemist ravima nii mbruskonna taludest kui ka kaugemalt. Nmme krtsi juurest algas ka omaaegne Mahtra meeste talitee, mis lookles le soode ja lbi metsade otse Tuhala-Nabala maantee res asuva Sagri krtsini.


Mis kaitseks maa-aluseid jgesid? Kuni 2004. aastani kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduses oli vooluveekoguna mainitud ka karstijge, praegusest looduskaitseseadusest niisugust mistet enam ei leia. Kll on seal kaitstava looduse ksikobjektide loetelus miste karst, kuid selle tpset mratlust pole antud ega kaitseabinusid selgitatud. Ometi on teada, et Eestis on vhemalt poolsada maa-alust jge.

Vi tuleks maasisest karstijge ksitleda veeseaduse mistes vooluveekoguna? Sel juhul peaksid olulisemad maa-alused karstijed olema kantud ka avalike veekogude nimistusse; alles siis laieneks neile seadusega kehtestatud avaliku kasutamise kord. Paraku nib, et selliste karstijgede kaitse, omandisuhted ja kasutuskord pole praegusajal seadustega korralikult stestatud.

Tuhala-Nabala mbruskonnas on siiski mitu kaitseala: Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala ja Rahaaugu hoiuala; Tuhala ja Angerja je lemjooksul asub Mahtra looduskaitseala; Kose vallavolikogu mullu detsembris tehtud otsusega on loodud ka Rahkvlja maastikukaitseala [6]; loomisel on veel Tagadi (Saku vald), Kurevere (Kiili vald) ja Pahkla (Kohila vald) kaitseala. Kuid ka need ei hlma kogu seda karstoloogilise, maastikulise, kultuurilise ja veekaitselise thtsusega piirkonda, mida lbib vhemalt heksa salajge.

Kui pidada silmas sihti pseda UNESCO maailmaprandi nimistusse, on Tuhala-Nabala karstipiirkonnas avastatud salajed, nende kaardile kandmine kindlasti suurendanud selle ala looduskaitsevrtust. htlasi thendaks see vajadust ulatuslikuma kaitsereiimi jrele.

Igatahes on tegu meie loodusuhkusega, mida tasub hoida ja teistele nidata. Seeprast tuleb tsiselt melda, kas kava rajada Tuhala-Nabala paekivimaardlasse kaevandused on mistlik vi mitte: kiki neid alasid lbivad maa-alused karstijed, mida geoloogilistes uuringutes ei ole kahjuks arvesse vetud.

Ksitavusi tekitab ka elamuehitus: Kata klas ja ilmselt teisteski piirkonna asulates rajatakse uusi eluasemeid, arvestamata seejuures salajgedega ja neist tulenevate tervist kahjustavate mjudega.


1. Heinsalu, lo 1978. Kata karstivli Tuhalas. Eesti Loodus 29 (12): 802806.

5. Kink, Hella 2006. Veeobjektid Eesti rglooduse raamatus. Teaduste Akadeemia Kirjastus.

6. Silberg, Uno 2008. Mida annab Kose vallale Rahkvlja maastikukaitseala loomine? Eesti Loodus 59 (1): 13.

2. Talioja, Ants 1999. Tuhala salaje jlil. Eesti Loodus 50 (4): 130132.

3. Talioja, Ants 2001. Tuhala. Maalehe Raamat.

4. Talioja, Ants 2005. Hvimisohus on Tuhala Niakaev ja mitte ainult see. Eesti Loodus 56 (10): 524527.



Heiki Potter
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet